Kuidas saada kirjanikuks? - Taavi Kangur

Скачать книгу

sammuks tasub jõudu proovida pikemate vormidega: novell, jutustus. Nendes saab paremini harjutada karakteri kujundamist/muutmist, tegevusliini kulgemist, dialooge, lugeja haakimistehnikaid ja jahmatamapanevaid puänte. Mingi aja pärast, kui näpud klaviatuuril harjumuspäraselt liiguvad ja lehekülgede viisi teksti välja nõiuvad, siis tasuks kaaluda, ehk on Teie sees peidus mõnu toekam jutt. Lugu, mida saaks romaaniks nimetada. Võimalik, et mõne jutustuse kirjutamisel on mõni karakteritest lärmakalt Teie tähelepanu nõudma hakanud, siis on lihtne pakutud võimalusest kinni haarata.

      Kui sobivat mõtet esimese hooga ei tule, soovitan üle vaadata oma miniatuurid, jutustused ja novellid. Väga tõenäoliselt on seal paar head mõtet, mida tasuks edasi arendada. Ega muud polegi vaja teha, kui lugu läbi lugeda, silmad kinni panna ja unistada. Proovida jälgida stseeni või olukorda läbi karakteri silmade, nagu te oleksite filmis. Mõnusad hetked selleks on paar minutit enne uinumist. Kui veab, näete ehk kõike unes.

      Ega nüüd polegi muud, kui rakendada mõnda süžee kirjutamise tehnikat. Süžee võib olla paarkümmend pealkirja ja igaühe all kolm-neli alampealkirja. Või siis väga põhjalikult lahti kirjutatud kümne tuhande sõnaline kirjatükk. Mõnele kirjanikule meeldib planeerida stiilis: kihutan-pimedas-täistuled-peal – nii kaugele, kui näha on, ulatub ka süžee, pikenedes kirjutamise käigus kogu aeg paari punkti võrra.

      Ja siis ei muud, kui kirjutama.

      KIRJUTAMISE OLULISED REEGLID

      Ei läinudki kaua, kui jõudsin välja reeglite juurde. Igal alal on reeglid ja kirjutamine on samuti väga reeglirikas tegevusala. Tore on see, et reeglid kehtestab kirjanik ise. Näiteks, millal ta kirjutada plaanib. Kirjanikuks saamise protsessi juures on kirjutamisega tegelemine väga mõistlik. Seega peab endale leidma sobiva aja, koha ja meeleolu, millega startida.

      Kui viimased on olemas, soovitatakse kirjutamisharjumuse süvendamiseks ennast seal sobivas kohas kindlal ajal töötamas leida. Alati ei ole mõistlik ennast sundida, kuid siiski – maailma kõige tähtsamale isikule antud lubadusest tasub kinni pidada. Liigne sund tapab lõbu ja ilma nautimata on raske pühenduda romaani kirjutamisele, mis võib aega võtta näiteks seitsesada vaba tundi aastas või rohkem.

      Oluline on mõista, et Teie ise olete iseenese tegevuste täielik juht, otsustaja, kriitik ja tagantkiitja. Kui kirjutate midagi ja teis tekivad suured kõhklused, kuidas lugu peaks edasi arenema, siis vastajaks saate olla ainult Teie ise. Kuidas kirjutada – ise. Miks kirjutada – ise. Kas te peaksite kirjutama – ise. Päris palju “ise” asja. Kirjutamine ongi väga isekas tegevus ja võib hakata Teie lähikondsetele meelehärmi valmistama.

      Arvan, et kui olete jõudnud niikaugele, et enda soovile alla andsite ja kirjutama hakkasite, siis ongi õige aeg kapist väljas astuda ja inimestele öelda, et nüüd te hakkate kirjanikuks. Pole mõtet varjata, sest inimesed võivad Teie salatsemisest teha palju hullemaid järeldusi. Parim viis on midagi valmis kirjutada ja ette näidata. Kasvõi mingi jutuke, mille üle ise uhke olete. Valmistuge naeruturtsatusteks ja ütlusteks: “Sina ja kirjanik, phähh!” ja valmistuge leidma tuge ja toetust.

      Ma arvan, et ülestunnistus on osa endalegi tunnistamisest ja aitab astuda esimesi tõsiseimad samme. Kirjutamisega ei saa tegeleda natuke kõrvalt ja mõelda endast justkui kah-kirjanikust.

      Lihvisin oma esimest kirjutamist päevade kaupa, lõpuks printisin välja ja läksin näitama. Võib-olla just hetkel, kui minu esimene lugeja kaardus kulmuga muigvelsui üle teksti minu poole piilus, sain aru, millesse ma ennast segasin.

      SUND

      Pealkirjas nimetatut peab olema igal kirjanikul. Salapärane tagantpiitsutav sund. Hoolimata laisast inimloomusest kehtestab see ennast ikkagi ja sunnib kirjutama. Ma olen eelnevalt rääkinud kirjutamislustist ja enda jaoks olen taandanud kõik väga lihtsaks: kirjanik on inimene, kelle sees elab loomistung, mis otsib väljapääsu.

      Ma arvan, et paljudele inimestele on omane peale head teatritükki või suurepärase raamatu läbilugemist tunda kõrvetavat vajadust midagi ise luua. Kui me tahtmisele lähemalt silma vaatame, siis ei pruugi see alati olla üllas ja kena, vaid hoopis soov tuntust koguda, oma raamatuid poeriiulitel näha, teiste ees tark välja paista; tõestada, et te suudate üllatada; sõnadega mängimise oskuse demonstreerimine jne.

      Loomulikult on need tungid kenasti segatud meie üllaste arusaamadega: soovime kirja panna sees helisevat lugu, tunneme rõõmu oma karakteriteks kehastumisest, sündmuste läbielamisest ja puhtast loomise lustist.

      Mul on raske uskuda, et keegi hakkab kirjutama ainult mõttega raha teenida. Kuigi ega selles pole midagi halba. Töö eest raha küsida on täiesti mõistlik. See ongi minu meelest üks suurim paradoks – enamik inimesi näikse arvavat, et kirjanik ei tohi oma teoste eest raha tahta. Vastupidi – kirjanik peab elama vaesuses ja supiköögi arvelt. Samas ei arva inimesed seda enda kohta ja võtavad südametunnistuse piinadeta iga kuu palka tehtud töö eest.

      Loomulikult on halb, kui rahateenimine ongi kirjaniku ainus eesmärk. See sunnib kirjanikku valetama ja leidma populaarset keskteed ja kirjutama oma tahte vastaselt. Ma ei usu, et sellise käitumisega võiks õnnelikuks saada. Või mõne hea raamatu kirjutada.

      Ma ei heida ette ühelegi populaarse “naisteka” kirjutajale või kriminullide meisterdajale, et nende raamat on “odav” meelelahutus. Kui see on see, mida nemad kirjutada/läbi elada tahavad, ja sealjuures on neil oma lugejaskond, kes sellest rõõmu tunneb, siis on see igati õigustatud. Ja selles ei ole mitte midagi halba.

      Ainult raha eest kirjutamine (pagan, ma ei usu, et neid kirjanikke palju saab olla, sest meil ei maksta raamatute eest suurt midagi ja romaani kirjutamine ei ole just kerge töö) meenutab mulle töötaja igipõlist vastuolu:

      Töötaja tahab saada rohkem raha ja paremat ametit. Tal on oma hetke tööst täielikult kõrini. Iga hommik läheb ta ametisse suure vastikusega ja õhtul enne magamaminekut mõtleb pahurusega järgmisele päevale. Ta on lõksus – raha on vaja. Suure tõenäosusega jääb ta alatiseks vihatavale kohale või vallandatakse. Sest edutamise aluseks/võtmeks on tööga rahulolu. Kui te teete oma asja hästi, see meeldib Teile, siis seda märgatakse. Üsna pea ja suure tõenäosusega saate te varsti paremale järjele.

      Kirjanikuga on samamoodi – kui tal ei ole õiget sisemist jõudu, mis paneb teda looma ja õhinal kirjutama ning ausalt lugu jutustama, siis tõenäoliselt ei suuda ta kunagi midagi head valmis kirjutada.

      Aga kui tema sees on lugu, mis otsib väljapääsu, tung kirjutada ja rõõm kirjutamisest ning julgus ausalt oma lugu vesta (hoolimata sellest, et see võib populaarse keskmisega vastuollu minna), siis ei jää see lugejal tähelepanuta ning tasuks on tunnustus.

      KAS MA PEAKSIN KIRJUTAMA?

      Üks korduma kippuv küsimus, mida mulle aeg-ajalt erinevat moodi esitatakse: “Mis te arvate, kas ma peaksin kirjutama?” Küsimust esitatakse ikka ja jälle. Iga uus tulija väljutab jupi juttu ja laseb siis täiesti võõrastel inimestel otsustada oma edasise saatuse. Loodetakse ilmselt arvustajate heatahtlikkusele ja salamisi mõeldakse, et ehk on peidus olnud kirjanik nüüd valmis välja kargama ja maailma vallutama. Ollakse sisimas uhkegi oma raasukese üle. Olen ise seda küsimust küsinud. Ja arvan, et tänaseks on mul olemas universaalne vastus.

      Minu arust ajendab seda küsima (vähemalt minu puhul oli see nii) kaudne teadmine või aimamine, mida tähendab ühe romaani kirjutamine. Suur vaev ja töö kuskil silmapiiril ja teisest küljest kartus põrumise ees – mis siis, kui teen suure töö ära ja kellelegi ei meeldigi. Tahame aktsepteerivat otsust (avanssi) oma oletuslikule tulevikutööle.

      Kui olla kriitiliselt aus, siis enamik lugusid või jutte, kus taoline küsimus autori kommentaaris figureerib, on viletsad, läbimõtlemata, ühekordselt kiiruga kokku visandatud lausepuntrad.

      Ärge kartke kirjutada. Kirjutage enda jaoks. Andke oma hetke parim – kirjutage jutt valmis. Nautige protsessi, sest loomine on lahe! Parandage lugu oma sõprade/sõbrannade abil – kirjutage veel kolm korda läbi ja siis pange üles või andke lugeda. Nüüd võite saada asjalikke vastuseid, nõu ja abi. Kirjutamise tehnilise külje pealt või loo klappivuse osas. Tähtis ei ole, et kellelegi teisele

Скачать книгу