ТОП просматриваемых книг сайта:
Viimane inimene Atlantisest. Aleksandr Beljajev
Читать онлайн.Название Viimane inimene Atlantisest
Год выпуска 2013
isbn 9789949504268
Автор произведения Aleksandr Beljajev
Жанр Киберпанк
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Olgu või nii!» Ning naerma puhkedes kallistas Sel Tsad. «Tule minuga, mu eideke…»
Lemmiku hellitused tegid Tsa relvituks.
«Aga kui isa äkki sinna tuleb ja su leiab?»
«Ta on praegu oma riigiasjadega hõivatud. Tead mis. Lähme tema juurde ja vaatame, millega ta tegeleb. Kui Shishen-Itza on parajasti aruandega tema juures, siis võib Kuldsetes Aedades ohutult hulkuda kas või hommikuni.»
Tsa vangutas etteheitvalt pead, kuid järgnes komberdades neiule.
Kuningas tegeles riigiasjadega pikas kitsas sammasteta toas. Seinad olid kaetud pronksbareljeefidega, mis kujutasid Atlantise kuningate kangelastegusid. Seinte alumist osa katsid kahekümne küünra kõrguselt värvilised vaibad, millele olid tikitud mütoloogilised stseenid. Päris laes paistis ruudukujulistest akendest tähistaevas. Teine akende rida avanes lossi siseruumidesse teisele korrusele. Sinna üles roniski Sel koos oma hoidjaga ja piilus akna siidkardinakese tagant alla.
Huan-Atahuerahan istus pika koridoritaolise toa lõpus lühikese seina ääres kõrgel, hinnalisest puidust troonil. Tooli seljatuge kaunistas kuldne päikeseketas. Elevandiluust nikerdatud lõvikäpad toetasid trooni jalgu.
Ta ühel käel seisis pikas mustas rüüs preester – Päikese Sõnumitooja, kes käis Atlantise valdustes ringsõitudel.
Teisel käel – kuninga lemmikpreester Shishen-Itza.
Trooni äärde mosaiikpõrandale laotatud koopakarunahal lamas kõhuli ori-kiirkirjutaja.
Tema ees seisis väike kirjapult papüüruselehtede, tuši ja pintslikesega.
Kuningas istus, liikumatu pilk kaugusesse suunatud, ja dikteeris aeglaselt:
«Kirjuta: «Mina olen kuningas, võimas, austusväärne, tõeline, esimene, tugev, vapper kuningas ja kangelane Huan-Atahuerahan, vägev kuningas, Atlantise valitseja. Mina olen võitmatu relv, linnade purustaja, vaenlaste hävitaja.
Uruazali kuningale, kes mu võimu vastu üles tõusis – sinu peale langeb mu viha.
Ma ehitan mässajate peadest püramiidi. Nülin sul elusalt naha maha ja pingutan linnaväravale, nagu jahimehed loomanahku kuivatavad. Linna värava ette püstitan ma torni ja katan selle seinad kõigi mässavate suurnike seljast nülitud nahkadega, nagu tegin Mushizimbardunis. Mõned lasen teibasse ajada torni tipus ja veel mõned teivaste otsa, mis seisavad torni ümber. Ma lõikan vangide jalad otsast ja laon hunnikutesse. Ma lõikan ära kõrvad, ninad ja käed. Mõlemast soost alaealised põletan elusalt. Ja mu viha saab su kätte isegi maailma otsast…»
Kirjuta see käsk ümber ja pane mu pitsat alla,» pöördus ta Shisheni poole. «Saada tuhat laeva Võitmatute Leegionidega,» pööras kuningas Päikese Sõnumitooja poole, «ja ärgu nad jätku kivi kivi peale. Atlantide võim peab seisma vankumatult nagu maa ise!»
Ja siiani oligi see nõnda olnud. Pronksrelvad, lugematu laevastik ja ettenägelik arvestav poliitika allutas atlantidele kõik maailma tuntud rahvad. Nende võim vöötas maakera nagu pronksvõru. Seal, kus eesmärki oli üksnes relva jõul raske saavutada, kasutasid atlantid poliitikat. Väiksemate kuningate omavahelisi sõdu ära kasutades tulid nad appi ühele sõdivale poolele ja võtsid selle oma kaitse alla. Vaenlane võidetud, allutasid nad mõlemad vaenutsenud riigid tasapisi oma võimule. Atlantidel tekkisid kaubandussidemed kõige kaugemategi riikidega. Atlantide tsivilisatsioon, nende arhitektuur, astronoomia ja meditsiin jõudsid maailma kõigisse maadesse. Uutes kohtades muutudes säilitas see tsivilisatsioon siiski oma põhijooned. Atlantid hoidsid hoolega üksnes oma metallurgiatööstuse saladust, oskust valmistada pronksi, mis oli sama tugev kui teras.
Ülestõuse juhtus harva. Aga kui juhtus, suruti need halastamatu julmusega maha.
Atlantises peeti lugu preestrite kasti kõrgetest teadmistest ning valitsejate barbaarsest toretsemisest ja julmusest.
Päikese Sõnumitoojaga lõpetanud, pöördus kuningas Shishen-Itza poole:
«Mis sul on?»
«Kolmekordselt suur, võimas, võitmatu…»
«Lühemalt. Me oleme omavahel ja päikesetõusuni pole enam palju aega.»
«Preestrite ülemkogu palub järgmiseks aastaks kinnitada kõigilt riiklikelt tuludelt pühakodade kasuks kümnisevõtmise endise korra.»
«Piisab neile ka viiendikust. Preestrid on varsti minust rikkamad.»
«Kuid see tekitab rahulolematust ja isegi… võib-olla…» Kuningas tõmbas kulmud kortsu. Ta pika nina kohale tekkis kaks sügavat vagu – märgid vaoshoitud vihast.
«Kuidas?.. Rahulolematust?.. Preestrid unustavad ennast. Nad nõuavad liiga palju. Tahavad minu nimel valitseda. Ma ei kannata, kui mu võimu piiratakse!.. Ülemkogu nõupidamistel püüavad nad mu autoriteeti oma teadmiste autoriteediga lämmatada. Ja kui ma jään ikkagi endale kindlaks, võtavad appi jumalate autoriteedi. Jumalate tahe on mulle püha, aga kas tõesti tunnevad jumalad meie maiste tegude vastu nii palju huvi, nagu preestrid ette kujutavad? Aitab! Olen omavoli juba küllalt kannatanud! Nüüdsest hakkab nõupidamistel seitsme ülempreestri asemel käima ainult kolm. Neli kohta annan väepealikele ja Poseidoni valitseva koja liikmetele. Valmista käsk ette!»
Shishen-Itza pühkis otsmikule kogunenud külma higi.
«Suur kuningas…»
«Aitab sõnadest! Tahan olla suur oma tegudelt…»
«Tabagu mind su viha, kuid see on võimatu…»
«Noh, nüüd ei lõpeta nad niipeagi,» sosistas Sel, sikutas hoidjat rõivastest ja hakkas mööda malahhiidist keerdtreppi jooksma.
Oma vana pead raputades komberdas hoidja talle järele.
«Oh häda… oh häda… Keha ei saa terveks jääda, kui käed ja pea omavahel tülitsevad…»
«Mida sa seal torised?»
«Preestreid ei tohi solvata! Jumalate viha on kuninga vihast hirmsam!»
Sel astus kõrge kuldseina juurde, mis kaitses Kullast Aedu. Seinas oli madal uks. Võtnud keebi alt pronksvõtme, keeras Sel lahti luku, mille vedru meloodiliselt tinises. Raske uks nihkus raskustega.
«Lähme!»
Tsa ohkas sügavalt ja kõhkles.
«Noh, jää siis siia, kui kardad. Lähen üksi!» teatas Sel otsustavalt ja lipsas poolavatud uksest sisse.
Küürakil, kähisedes ja pead raputades, kõmpis vanaeit talle järele. Vahekäigus takerdus ta kleit kuldse lehe terava serva külge ja rebenes.
«Head see ei ennusta… ei ennusta,» torises ta.
Aga Sel seisis juba kõrgel platsil ja vahtis võlutuna enda ees avanevat lummavat pilti.
Kuldsed Aiad laskusid laiade terrassidena. Iga terrass hiilgas kuukiirtes oma kuldsete puude, lehtede, viljade, haldjalike lilledega. Kõik see oli sepistatud kullast ja hõbedast. Õitel istusid tiibu sirutavad liblikad, okstel – linnud. Kuldses rohus võis näha kerratõmbunud madusid, tohutuid sisalikke ja tigusid. Imelise osavusega olid kullast ja hõbedast sepistatud terved maisipõllud. Kullaliivaga ülepuistatud teeraja ääres tukkusid hiigelsuured kullast lõvid.
Isegi kõige tugevam tuul poleks suutnud selles ebatavalises aias ühtegi oksa ega lehte liigutada.
Sel ei suutnud sellest vaatepildist tükk aega silmi lahti kiskuda…
Isegi vanaeit Tsa, unustanud kuninga käsust üleastumise, laksas kõverate kondiste sõrmedega vaimustusest vastu põlvi ja hüüatas:
«Vaat kus lapselaps!»
«Milline lapselaps?» küsis Sel segaduses.
«Adishirna – ta on mu lapselaps…»
«Ja mina ei teadnudki!.. Miks sa ei öelnud?»
«Meie oleme väikesed inimesed, keda meie sugulus