ТОП просматриваемых книг сайта:
Viimane inimene Atlantisest. Aleksandr Beljajev
Читать онлайн.Название Viimane inimene Atlantisest
Год выпуска 2013
isbn 9789949504268
Автор произведения Aleksandr Beljajev
Жанр Киберпанк
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Künkal kõrgusid tohutud pronksist sambakujulised «laternad», mille tipust langesid eredad päikesekiired.
Taeva taustal mustendasid Atlantist hüperborealiste põhjatuulte eest kaitsvate mäetippude lumepiiri läheduses kasvavad metsad…
Esimese ja teise ringkanali vahele olid paigutatud tohutud kasarmuhooned. Neid asustasid järeleproovitud ustavusega sõjamehed, keda valiti peamiselt heledapäiste pikajuukseliste gallide ja tõmmude berberite hulgast.
Külalised astusid gondlitest maale ja hakkasid jalgsi Pühale Künkale tõusma.
Selle tipus olid juba selgesti näha püramiidid, mis ümbritsesid pühamuid ja kõige keskel asuvat Poseidoni templit. Pühamuid raamistas losside, kloostrite, kellatornide, rippuvate aedade, observatooriumide ja arbujate teaduslike laboratooriumide luksuslik kee.
Mõlemal pool teed kasvasid draakonipuud oma teravate lehtede ja juurtega, mille mahl sarnanes verele. Palmide keskel vulisesid purskkaevud.
Kuu tõusis ja selle valgus tõi linna heledalt nähtavale. Õhku täitis lillede lõhn.
Aeg-ajalt kostis kasarmute poolt kimedat pasunahäält.
Teel ei kohanud nad kedagi peale valvavate sõdalaste, kes seisid liikumatult nagu raidkujud. Hiilgavasse soomusrüüsse aheldatuina läikisid nad kuupaistel nagu pronksmonoliidid. Need olid «Neptuni kaardiväelased» – preestrite ja kuningate pojad. Üksnes kõrge päritolu tõttu oli neil au seista vahipostil keelatud kohtades.
Künkatipus oli tugevamalt tunda ookeani värskendavat hingust…
Poseidoni tempel oli rajatud pronksiga kaetud tiputa püramiidile. Selle küljepikkus oli staadion2 ning see oli üleni kaetud hõbeda, kulla ja pronksiga. Pühamu sisemuses olid kujud ja sambad kaunistatud elevandiluuga. Templi katuseharjal kõrgus jumala hiiglaslik kuju, kes seisis oma kaarikul, mille ette olid rakendatud tiivulised hobused. Nende ümber kerkisid ridadena astronoomilised sambad, pronksist nereiidid ning Poseidoni kümnest pojast põlvnevate kuningate ja kuningannade kullast kujud.
Kõik need hiilgava pronksiga kaetud arhitektuurirajatised jätsid pisut barbaarse, ent vapustavalt üleva mulje.
Templi läheduses voolas kaljust välja kaks allikat: üks külma, teine kuuma veega. Allikad suubusid basseinidesse, mille kohale olid ehitatud saunad: üks suvine ja teine katusealune, talviste vihmaperioodide ajaks.
Teejuht tõi külalised ühe lossi juurde, mis seisis Poseidoni templi lähedal loorberisalus. Sammaste ümber põimusid õitsvad glütsiiniad.
Kuu valgustas ukse pronkspolsterdust, millele oli graveeritud lehvivate lõõmavate juustega Päikesejumala nägu.
Teejuhi koputuse peale uks avanes.
«Kolmekordselt vägev Atlantise kuningas andis selle lossi teie käsutusse,» ütles teejuht kätt välja sirutades Assüüria kuningale.
Atlantide auvahtkond kergitas odasid ja kolksas nendega auavalduse märgiks vastu kilpe ning külalised astusid lossi.
«Kui lämbe öö! See pronkspolster läheb päeva jooksul nii kuumaks, et isegi öösel pole midagi hingata. Tuleb öelda meie arhitektile Kuntinasharile, et ta ehitaks mulle poorsest kivimist lossi, nagu on Shishen-Itzal. Tõmba katted eest, Tsa!»
Kuninganna Seli hoidjaks olnud vanaeite kutsuti Hu-Shir-Tsa. Kuid Sel oli lapsest saadik hüüdnud teda lühidalt: «Tsa!»
Vanaeit tõmbas hõbeliiliaid täistikitud lilla kardina eest. Sammaste vahele tekkinud raamistikus läigatas kuuvalguses veiklev triibuke ookeanipinda. Tuppa tungis värske tuulepuhang ja hõljutas Seli laia vöö otsi.
Sel seisis elevandiluust lauakese ääres, mis oli täis laotud jaspiskarbikesi, pikliku kujuga kristall- ja kuldpudelikesi lõhnaainetega, miniatuurseid oonüksist ja karneolist tassikesi näovalgendajate ja põsepuna jaoks, ning tillukesi kujukesi.
Väljasirutatud käes hoidis ta poleeritud pronkspeeglit. Puusade ümber tihedasti pingule tõmmatud linane kangatükk tikitud madude ja lilledega kattis ta keha vööni. Riidest kõrgemale oli seotud lai tumesinine vöö, sõlm kõhu peal. Vöö otsad langesid põlvedest allapoole. Rind, kael ja käed olid paljad. Küünarnukist ülalpool ümbritsesid käsivarsi maokujulised käevõrud. Nende peened soomused olid rohelised, kuldse läikega. Püstiaetud peades hiilgasid smaragdsilmad.
Sel imetles end peeglist, kohendades lahtisi musti juukseid.
Ühelt poolt valgustas tütarlast kõrge pronksvalgusti punane tuli, teiselt poolt kõrgete sammaste vahelt langev helesinine kuukiir. Pronkspeegel andis ta tõmmule nahale kergelt kullaka varjundi ning selle kahekordse valgustusega omandas ta peeglist paistev nägu ebaharilikult keeruka värvivarjundi.
«Tsa, tee mulle soeng. Kas peole tuli palju külalisi?» Ja Sel heitis madalale leopardinahaga kaetud kušetile.
«Muudkui tulevad ja tulevad… Juba kuningaid üksi on kuusteist tükki kohale sõitnud… Sherkurla kuningas, Akadi, Uruki, Uri, Ishna, Marsami, Atsori kuningad – kõiki ei jõua nimetadagi… Vägev on Huan-Atahuerahan! Atlantid on terve maailma alla heitnud. Võtame näiteks kas või Assüüria kuninga. Mis tunne tal võib olla küll kummardama sõita! Aga keelduda ei saa…»
«Tsa, mis und ma täna nägin! Nagu oleks pistrik mu tuvikese kinni püüdnud ja minema tassinud. Hakkasin karjuma, aga mul polnud häält… Äkki tõusis taevasse kotkas ja langes kivina pistriku kallale! Nad hakkasid niimoodi võitlema, et suled lendasid. Aga siis ma ärkasin üles. Kui kahju!.. Ma ei saanudki teada, kas kotkas päästis tuvikese ära… Mis sa arvad, mida see unenägu tähendab? Või küsiks õige Elzairilt? Ta oskab hästi unenägusid seletada.»
«Pole siin midagi küsida. Seletan ise ära. Tuvike oled sina. Sinu pärast lendavad juba ammu suled ja karvad: see tähendab, et peigmehed kaklevad omavahel. Vaat, olen kuulnud, et Assüüria kuningas on sind jälle kosimas. Ta kosis eelmisel aastal kah.»
«See must, pika habeme ja lokikestega? Mitte mingi hinna eest! Et sõidaksin selle raisakulliga maailma äärele ja jätaksin maha oma imeilusa kodumaa? Mitte mingi hinna eest!»
«Kuninga sõna on seadus. Kõik ei lähe nii, nagu meie tahame!»
«Mina olen ise endale kuninga sõna. Noh, seda me veel vaatame! Miks sa selle soengu kallal nii kaua kohmitsed?»
«Valmis. Millise kleidi käsid homseks peoks valmis panna?»
«Homme pole kleit, vaid turvis, mõõk ja oda!» Ja ta tegi käega järsu liigutuse, nagu lõhestaks mõõgaga õhku. Õhukese naha all hakkasid mänglema hästi arenenud lihased.
«Homme ratsutan koos oma amatsoonide rühmaga. Las kõik välismaised pistrikud ja kotkad teavad, et atlantide tütred kasutavad oda ja mõõka sama hästi kui sõjamehed. Ehk võtab see neilt tahtmise amatsooni endale naiseks saada.3»
Tõmmanud keebi parema käe alt läbi, heitis ta selle otsa lõdva liigutusega üle vasaku õla.
«Pane õla pealt kinni! Hakkab jälle lohisema,» torises Tsa ja andis Selile punasest jaspisest sõle, mis kujutas kuldsest noolest läbistatud inimsüda.
Sel naeratas seda õnnetu armastuse muistset sümbolit vaadates. Prossi oli valmistanud ori Adishirna-Huanch, kunstnik ja õukonna juveliir.
«Millega Adishirna-Huanch tegeleb? Kuidas edenevad ta Kuldsed Aiad? Kas ta saab need peoks valmis?»
«Räägitakse, et kõik ongi juba valmis. Ta on seal, aedades.»
«Lähen ta tööd vaatama!»
«Mis sa nüüd, Sel!..» kukkus Tsa kätega vehkima. «Isa keelas rangelt Kuldsetesse Aedadesse minemise, enne kui need pole valmis. Homme on avamine, siis vaata, palju tahad!»
«Ma lähen tasakesi!.. Mul on võti.»
«Ükski
Staadion – vanakreeka pikkusmõõt; Atlantise staadion võrdus 177,6 meetriga.
Atlantise naised võtsid sõdadest osa, võideldes võrdväärselt meestega.