LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pani käed näo ette. Järgnevas vaikuses võis kuulda, kuidas telefon helises. Natukese aja pärast võttis keegi mees selle vastu. Markby oletas, et Pearce oli käskinud proua Flackil jätta kõikidele telefonikõnedele vastamine ühele juuresviibivaist politseiametnikest.

      Kauge ühepoolse telefonivestluse hääl näis meenutavat Markby kaaslasele käsilolevat teemat. Carla vaatas talle otsa ja ütles vaikselt: „Oleksin võinud ta päästa, eks ole? Kui ma poleks haige olnud. Kui ma poleks söönud üht lollakat kaussi šokolaadipudingit? See on nii– niivõrd labane lugu ja sel oli säärane kohutav tagajärg. Ja ma oleksin pidanud teadma! Šokolaad peaaegu alati–”

      „Ära süüdista ennast, Carla!” ütles Markby kiiresti. „Sa ei võinud ju teada, et tapja parajasti ringi luusis, ja isegi kui sa oleksid olnud alumisel korrusel, poleks sa saanud tingimata ära hoida seda, mis juhtus. Ka sinust oleks võinud ohver saada.”

      Carla nõjatus toolis tagasi, toetades oma pikad valged sõrmed käsivartele. Lambivalgel nägi Markby, kuidas tumesinised veresooned risti-rästi üle naise kummagi käeselja jooksid.

      „Mida oskan ma sulle rääkida?” küsis Carla lootusetult.

      Markby võttis tarvitusele ärksa tegutsemisviisi, sest ta teadis, et tavaliselt leidsid tunnistajad selle rahustava olevat. Nende maailm lagunes koost, kuid vähemalt kellegi jutt kõlas nii, nagu oleks kontroll tema käes. „Inspektor Pearce tuleb pärastpoole sinuga rääkima. Ta on hea mees ja sa võid teda täielikult usaldada. Praegune vestlus on lihtsalt eelsoojendus. Mul on tõesti ainult paar küsimust. Mis kell sa koju jõudsid ja kas sa üldse nägid Andrew’d eile õhtul?”

      „Jah, ma nägin teda, kui koju jõudsin. See võis olla umbes veerand kuue ajal. Ma tulin varase pärastlõunase rongiga, kuna teadsin, et uus peavaluhoog on tulemas, ja tahtsin koju saada. Ütlesin talle, et mul on migreen, ja läksin otse üles.”

      „Kas siin oli veel keegi? Proua Flack? Mõni külaline?”

      Ta raputas pead.

      „Kas Andrew tõi sulle tassi teed või midagi muud?”

      Järjekordne pearaputus. „Ei. Ma ei taha midagi, kui mul on peavaluhoog. Andrew teab seda. Tavaliselt võtan aspiriini või midagi sarnast. Kuid eile õhtul leidsin paar unerohutabletti, mis olid jäänud üle sellest ajast, kui mul jõulude paiku oli unetus. Võtsin ühe neist sisse ja see pani mu magama.” Ta tegi põgusa alistuva žesti. „Tol hetkel tundus see olevat hea mõte.”

      „Nii et sul ei olnud Andrew’ga rohkem suhtlemist pärast seda, kui ütlesid talle, et lähed migreeniga kohe voodisse?”

      Ta kõhkles. „Ma arvan, et ta võis pista pea ukse vahelt sisse ja küsida, kuidas mul läheb. See võis olla just enne seda, kui ma unerohtu võtsin. Mul on see ähmaselt meeles. Ma ei tea, kas sina põed seda, aga migreen – see lihtsalt kustutab kõik ära. Ainus, mida sa tead, on see, et oled haletsusväärne ja valudes.” Ta jäi vait ja tõstis käed tooli käetugedelt, et sõrmed kokku põimida. „Mu jutt kõlab ennasthaletsevalt, eks ole? Ma olin lihtsalt haige. Andrew – Andrew võitles oma elu eest.”

      „Ei, su jutt ei kõla ennasthaletsevalt,” ütles Markby. „Sa räägid mulle täpselt, kuidas see oli, ja seda ma ju tahangi.” Ta tõstis pilgu maalile kamina kohal. „Cornwall?”

      „Kuidas?” Ta järgnes mehe pilgule. „Aa, jah. Andrew’ sünnipaik, Port Isaac. Mitte et Andrew mingi tõsiusklik korn oleks olnud. Talle meeldis seda ikka vestlusse pillata, kui arvas, et see võiks talle mõne plusspunkti teenida.”

      Markby, kes oli omal ajal tundnud mõnd seda tüüpi „elukutselist” kõmri või šotlast, noogutas.

      Ta juhtis vestluse sujuvalt endisele kursile tagasi. „Kas Andrew oli seekord pikalt Inglismaal?”

      „Kõigest mõne päeva. Tavaliselt jäi ta nii umbes nädalaks. Kui sa mäletad, siis eelmine kord, kui ta kodus oli, pidite sina ja Meredith õhtusöögile tulema.”

      „Ma tean,” vabandas Markby. „Mind kutsuti välja ja nii see kahjuks läks. Vabandust.”

      „Tal on – oli – Brüsselis korter.” Carla pidas pausi. „Ma arvan, et oleksin võinud sinna minna ja me oleksime võinud seal kodu rajada. Aga saad aru, mul on oma karjäär ja Belgias paigalistumine poleks üldsegi sellega sobinud. Pealegi oli veel Luke. Kui mina siia jäin, oli tal vähemalt üks vanem kodumaal olemas.”

      Markbyle näis, et Carla kõhkleb jälle, vaevumärgatavalt. See tuletas talle meelde, kuidas proua Flack oli enne käitunud. Kas oli midagi, millele Carla mõtles, ja otsustas siis, et Markbyl pole vaja seda teada?

      „Ega Andrew ei maininud mingeid probleeme? Ega miski ei paistnud talle muret tegevat?”

      „Mitte rohkem kui tavaliselt. Tal on – oli – vastutusrikas amet ja ta võttis seda tõsiselt. Siiski mitte midagi ebatavalist. Teda ei ähvardatud ega midagi, või ma vähemalt arvan nii. Ta poleks küll pruukinud mulle öelda, ma usun, aga arvan, et oleksin aru saanud, kui tal oleks midagi säärast südamel olnud. Pealegi pole sel ju kindlasti mingit pistmist sellega? See, mis Andrew’ga juhtus, oli jälk, õel tegu, mille pani toime elukutseline kurjategija, murdvaras. Andrew sattus talle vist peale.”

      Markby vaatas jälle toas ringi. „Paistab, et siin pole midagi korrast ära.” Üks mõte torkas talle pähe. „Proua Flack pole ju koristanud, eks ole?” See oli sedasorti asi, mida see naine oleks teinud, nagu tõestavad nood puhtaks pestud teetassid.

      Aga Carla, tänu jumalale, raputas pead. „Ei, tal pole selleks võimalust olnud.” Ta vahtis hämmastunult esemeid enda ümber. „Kõik on korras,” ütles ta, otsekui ei suudaks oma silmi uskuda.

      „Kas sa pead silmas, et mitte miski, nii palju kui paistab, pole ei siin ega mujal kadunud?”

      „Ma pole vaadanud!” sähvas Carla ja raputas siis pead. „Oleksin märganud, kui sahtlid oleksid välja tõmmatud või midagi sellist. Kuid me ei hoia suuri rahasummasid majas. Ma arvan–” Ta hüppas närviliselt püsti ja sööstis temast mööda, toast välja, hüüdes: „Irene!”

      Otsekohe oli kuulda proua Flacki häält vastamas. Ta oli kindlasti läheduses luuranud, valmis sisse tormama ja oma tööandjat politsei kiusamise eest kaitsma. Kostis pominal vahetatud sõnu.

      Carla, näost õhetav, ilmus jälle välja. „Irene ütleb, et kõik on oma kohal – või nii ta arvab. Lauahõbe on endiselt söögitoa puhvetis. See on George’i ajastu teeserviis. Head noad ja kahvlid on endiselt seal sahtlis. Irene vaatas eraldi järele, kui oli politseisse helistanud.” Carla naeratas kurvalt. „Irene on see, keda ikka varanduseks kutsutakse. Ta hoolib meist kõigist, ta–”

      Naine takerdus ja vaatas oma kätele, mis olid nii kõvasti kokku pigistatud, et sõrmenukid näisid läbi naha tungivat.

      Markby pomises: „Ma tean. Ära end üles kruti, Carla.”

      Ta tõstis pea ja vastas mehe murelikule pilgule trotsliku vaatega. „See pidi olema murdvaras! Keegi, kellele Andrew peale sattus, kui ta üritas majja pääseda, ja kes lõi… Siis sattus see mees paanikasse ja jooksis minema, kui nägi – kui nägi, mida oli teinud.”

      Ta varises oma endisele toolile ja tema silmad täitusid pisaratega. „Mitte keegi teine ei teeks Andrew’le viga! Miks peakski?”

      Pisarad olid murettekitavaks vihjeks, et see küsitlus ei saa enam palju kauem edasi kesta. Markby tõi kuuldavale veel rahustavaid häälitsusi, kuid jätkas siiski leebelt: „Kui sa täna hommikul alla tulid, ei olnud proua Flack veel saabunud, on see õige?”

      Raevukas pearaputus. „Ei, ta tuli pärast– Oh, vaene Irene. Ta oli kindlasti nii hirmunud. Mitte üksnes Andrew’ nägemisest – niimoodi. Vaid sellepärast, et ma olin täiesti endast väljas. Ma lihtsalt istusin seal, nagu ta mulle rääkis, ja ulgusin nagu koer. Ma pean tema sõnadele toetuma, sest ma ise ei mäleta. Doktor Pringle tuli natuke hiljem. Pärast seda, kui nad mu tuppa said, rahunesin veidi.”

      „Carla,” küsis Markby ebalevalt, „kui

Скачать книгу