LITMIR.BIZ

Скачать книгу

peremehe abikaasasse, proua Weldonisse, suhtusid need vaprad merekarud väga sõbralikult ja olid talle piiritult ustavad. Peab ütlema, ka neid huvitas laeva sissetulekute suurendamine ja siiani olid nad hästi teeninud. Kuna neid oli vähe, ei pidanud nad ühtegi tööd liiga raskeks, ja mida enam nad rügasid tööd teha, seda kõrgemaks nende palk iga püügihooaja lõpul tõusis. Seekord aga tõotas sissetulek kujuneda päris väikeseks ja nad olid nende tõrksate Uus-Meremaa sellide peale üpris pahased.

      Ainult üks mees pardal ei olnud ameeriklane. Selle mehe nimi oli Negoro. Päritolult portugallane, rääkis Negoro laitmatult inglise keelt ja pidas prikil koka vähenõudlikku ametit.

      Pilgrimi endine kokk oli Aucklandis laevalt põgenenud ja et Negoro oli parajasti tööta, siis pakkus ta end tema asemele. Negoro oli sõnaaher ja endassetõmbunud mees, teistega palju ei seltsinud, kuid oma ametikohuseid täitis korralikult. Kapten Hull tegi nähtavasti hästi, et ta selle mehe tööle võttis, sest siiani polnud kellelgi põhjust tema üle nuriseda.

      Kapten Hull siiski kahetses, et ta polnud ajanappuse tõttu Negoro mineviku kohta küllaldaselt andmeid hankinud. Negoro ilmes, õigemini tema vaates oli midagi, mis kaptenile hästi ei meeldinud, ja kui laeva kitsasse ja kodusesse ringi võetakse tundmatu, siis ei tohiks jätta tema senise eluga lähemalt tutvumata.

      Negoro võis olla umbes neljakümneaastane. Sale ja lihaseline, keskmist kasvu, väga tumedate juuste ja päikeses pruuniks põlenud nahaga mõjus ta sitke mehena. Kas tal mingi haridus ka oli? Kindlasti. Seda võis järeldada juba mõningaist ütlemistest, mis tal teinekord üle huulte libisesid. Oma elust ei rääkinud ta kunagi ja oma perekonna kohta ei lausunud ta iialgi ühtegi sõna. Kust ta tuli, kus ta senini oli elanud, sellest polnud kellelgi vähimatki aimu. Seda, millega ta kavatseb edaspidi tegelda, teati sama vähe. Oli teada ainult niipalju, et Valparaisos kavatseb ta laevalt lahkuda. Polnud kahtlust, Negoro oli kummaline inimene. Igatahes meremees ta ei paistnud olevat. Näis, nagu tunneks ta mereasjandust isegi vähem kui tavaliselt laevakokad, kes osa oma elust on veetnud merel.

      Pilgrimi kõikumine ja õõtsumine aga ei valmistanud talle vähimalgi määral ebameeldivusi, nagu tavaliselt neile, kes esmakordselt merd sõidavad, ja koka kohta oli see küllaltki suur asi.

      Kokka võis näha harva. Päeval toimetas ta enamasti kitsas kambüüsis10 pliidi ees, mis võttis enda alla suurema osa ruumist. Kui saabus öö ja tuli pliidi all kustus, tõmbus ta oma kamorkasse meeskonnaruumi tagasopis, heitis kohe pikali ja vajus unne.

      Nagu me juba eespool mainisime, koosnes Pilgrimi meeskond viiest madrusest ja ühest jungast.

      Viieteistkümneaastane junga oli leidlaps. Ta hüljati kohe pärast sündimist, hoolekanne võttis ta vastu ja kasvatas üles.

      Dick Sand – nii oli nooruki nimi – pärines tõenäoliselt NewYorgi osariigist, ja arvatavasti selle pealinnast.

      Eesnimi Dick – lühend Richardist – anti väikesele orvule kaastundliku mööduja mälestuseks, kes ta mõni tund pärast sündimist leidis. Perekonnanimi pandi talle tema leiukoha, Sandy-Hook’i järgi Hudsoni suudmes, kust algab NewYorgi sadam.

      Dick Sand tõotas sirguda keskmist kasvu, kuid tugeva kehaehitusega meheks. Tema anglosaksi päritolus ei saanud keegi kahelda. Ta oli pruunide juuste ja siniste, kirkalt säravate silmadega. Meremeheamet oli teda juba eluvõitlusteks kaunikesti karastanud. Tema arukas näos väljendus tahtejõud. See oli vapra, mitte hulljulge inimese nägu. Sageli tsiteeritakse neid Vergiliuse sõnu ühest tema lõpetamata värsist:

      “Audaces fortuna juvat…”,

      kuid neid tsiteeritakse valesti. Poeet ütles:

      “Audentes fortuna juvat…”

      Õnn naeratab tavaliselt mitte hulljulgeile, vaid vapraile. Hulljulge toimib enamasti mõtlematult. Vapper enne mõtleb, siis tegutseb. Ja selles on vahe.

      Dick Sand oli audens. Viieteistaastaselt oskas ta juba iseseisvalt otsustada ja oma otsuseid ka teoks teha. Elav ja ühtlasi tasakaalukas, meeldis ta kõigile. Ta ei teinud suuri sõnu ja käitus tagasihoidlikult, vastandina enamikule omaealistest. Juba varajases nooruses, kus eluraskused harilikult veel peamurdmist ei valmista, juurdles ta oma viletsa elu üle ja tõotas “endast ise mehe teha”.

      Ja ta pidas sõna – aastais, kus teised temavanused olid alles lapsed, oli temast juba sirgunud nooruk.

      Kärme ja osav igas töös, oli Dick Sand üks neist õnnelikest, kelle kohta võib öelda, et nad sündisid kahe vasaku jala ja kahe parema käega. Nendel inimestel on kõiges õnnelik käsi ja nad ei astu kunagi valet sammu.

      Nagu ütlesime, kasvatas Dicki üles hoolekanne. Algul pandi ta lastekodusse, kus väikeste orbude jaoks alati ruumi leidub. Nelja-aastasena käis ta juba koolis ja õppis lugema, kirjutama ning arvutama.

      Juba varakult tundis Dick huvi mere vastu. Kaheksa-aastasena läks ta lõunameredel ühendust pidavale kaugesõidupostilaevale laevapoisiks. Seal õppis ta meremeheametit maast madalast, nagu seda peabki õppima. Laevaohvitserid tundsid Dicki vastu huvi ja nende juhtimisel omandas ta üha enam teadmisi. Laevapoisist pidi varsti saama junga, muidugi ainult lühikeseks ajaks. Inimesel, kes mõistab juba lapsena, et töö on elu seadus, kes teab juba noorelt, et igapäevast leiba tuleb palehigis teenida, seisavad ees suured ülesanded, sest temal on jõudu ja tahet neid täita.

      Kui Dick töötas veel laevapoisina ühel kaubalaeval, äratas ta kapten Hulli tähelepanu. Tubli poiss meeldis vaprale meremehele ja mõni aeg hiljem jutustas kapten temast oma peremehele James W. Weldonile. Viimane tundis orvu vastu elavat huvi ja võttis enda kanda tema koolituskulud San Franciscos.

      Kuni Dick Sand ei olnud veel nii vana, et õppida navigatsioonis vajalikku kõrgemat matemaatikat, paelusid teda koolis kõige enam geograafia ja reisikirjeldused. Oma teoreetilisi teadmisi ei jätnud ta praktikasse rakendamata. Lõpetanud kooli, läks ta Pilgrimile nooremaks madruseks. Hea meremees peab kalapüügiretki tundma niisama põhjalikult kui kaugesõite. Need on heaks eelkooliks kõigele, mida meremeheamet endaga kaasa toob. Pealegi sõitis ta laeval, mis kuulus tema heategijale James W. Weldonile ja mida juhtis ta isalik sõber kapten Hull. Seega oli Dick Sandi olukord nüüd tõesti väga soodne.

      Kui kaugele ulatus Dicki kiindumus Weldoni perekonda, kellele ta nii palju tänu võlgnes, näitab kujukalt kõik järgnev. Mõistagi oli nooruk üliõnnelik, kuuldes, et proua Weldon tuleb Pilgrimi pardale. Proua Weldon oli mitu aastat talle ema eest olnud ja väikest Jacki armastas ta nagu nooremat venda. Weldonid omakorda teadsid, et nende külvatud seeme oli langenud viljakandvasse mulda. Orvu südames valitses tänutunne, ja kui tal ühel päeval oleks tulnud anda oma elu nende eest, kes tal võimaldasid õppida, siis oleks ta seda viivitamata teinud. Ehkki alles viieteistaastane, mõtles ja toimis Dick Sand kui kolmekümneaastane.

      Proua Weldon tundis oma kaitsealust. Väiksemagi mureta võis ta Jacki tema hooleks jätta. Dick Sand armastas last, ja et viimane seda mõistis, siis kiindus ka tema oma “suurde venda”.

      Pikkadel töövabadel tundidel, mis on sagedased, kui meri on rahulik ja purjed seadmist ei vaja, olid Dick ja Jack peaaegu alati koos. Noor madrus näitas väikemehele kõike, mis talle meremeheametis huvi võis pakkuda. Proua Weldon ei tundnud põrmugi hirmu, nähes, kuidas Jack end Dicki saatel vantidele11 vibutab, fokkmasti12 marsile13 või praamtengi saalingutele14 ronib ja noolena mööda falle15 alla vuhiseb. Dick oli ikka kas tema ees või taga, valmis teda toetama või kinni hoidma, kui tema lapsekäed harjutuste kestel väsima peaksid. Jackile tuli see kõik suuresti kasuks: tänu igapäevasele treeningule ja kargele meretuulele sai ta Pilgrimi pardal peagi tagasi haiguse kestel kaotatud jume.

      Selline oli elu Pilgrimil. Selliselt kulges sõit ja kui ilmad oleksid olnud veidi soodsamad, poleks ei reisijail ega Pilgrimi meeskonnal olnud põhjust millegi üle nuriseda.

      Püsis pidev idatuul ja see

Скачать книгу