LITMIR.BIZ

      Ma leian pisart silmis

      Sul hiilgvalt hingavat,

      Mu Eestimaa, su vermeid

      Veel valust auravat —

      Kaks kätt siis taeva poole

      Kuumpalgeil tõstan ma:

      Ma sinu laps, ma tohin

      Su valu nutta ka!

      Ja hiilgab õnn su palgeil,

      Rõõm sinu kulmu peal,

      Ja annab tänu taeval’

      Su püha emahääl —

      Siis kuumab süda rinnus

      Mul, hõiskab tänuga:

      Ma sinu laps! Mul õigus

      Su rõõmust rõõmusta!

      Sa, kelle tuuled jootnud

      Last, suureks kasvatand,

      Kes ema-armus osa

      Tall’ oma elust ann’d,

      Mu Eestimaa: Kõik jõudu,

      Kõik viimast luba sa

      Mind jalge ette ohvriks

      Sull’ välja puistata!

      Sind, elu Issand, surmas

      Veel tahan tänada,

      Et eesti nime kannan

      Ja tohin uskuda:

      Kus seisnud lapsehälli,

      Said hoidjaiks valu, õnn

      Mull’: Eestimaal! Seal loota

      Mul viimne hälli on.

      Kus on rahvas vaik ja vahva,

      Kus on kõlisev ta keel?

      Kus ka piinal palg ei kahva,

      Vana voorus valvab veel?

      Kus veel laseb Vanemuine

      Laulud tuulde lennata?

      Kus on talvel süda suine?

      Tere, oh mu Eestimaa!

      Eesti rada, lapse sammu

      Hoidsid emakäe na’al:

      Eesti süda, teadsid ammu:

      Soe sul üksi isamaal.

      Oh, kes südameta sallis,

      Et te läinud lahkuma?

      Nüüd sind nutan taga, kallis,

      Kallis, kauge Eestimaa.

      Saajalaul mind saatis ruttu

      Võõra rahva rannale,

      Kus ei kodukeele nuttu,

      Naeru tunne üksige;

      Oma pesake küll pehme,

      Lind ei enam ase’ta —

      Armuke, mil jälle lähme

      Koju? – oh, mu Eestimaa!

      Kodukaasik, murumulda,

      Emajõe vaikne vool!

      Haljas hiis, kus Taara kulda

      Varjab Eesti poege hool!

      Emapinna hiilgav ilu

      Andis laule lõpmata:

      Nüüd on põuel talvevilu —

      Oh, mu kadund Eestimaa!

      Nutt siin lepikutes lagub,

      Kurbus kõnnib kaasikus,

      Võõral vainul samm siin kiigub,

      Haavund põues agarus —

      Oh, mu vend, kui kodukõlin,

      Kui veel hõiskab armuga

      Sulle isanurme helin:

      Hoia kinni Eestimaa!

      Sind surmani küll tahan

      Ma kalliks pidada,

      Mu õitsev Eesti rada,

      Mu lehkav isamaa!

      Mu Eesti vainud, jõed

      Ja minu emakeel,

      Teid kõrgeks kiita tahan

      Ma surmatunnil veel!

      Kuis, maa, nii hellalt kannad

      Su lapsi käte peal,

      Neil’ annad leiba, katet

      Ja viimast aset veel!

      Tõest, armsam mull’ on hing’ta

      Su põues, Maarjamaa,

      Kui võõral piiril õnnes

      Ja aus elada!

      Kuis on su pojad vagad,

      Nii vaprad, tugevad!

      Su tütred, nagu lilled

      Nad õitsvad nägusad!

      Ja sinu tuul ja päike

      Sind õitsel hoiavad,

      Ja kõrge kotka tiivad

      Kuis hellalt katavad!

      Ja tihti siiski leian

      Su silmis pisarad? —

      Mu Eestimaa, oh looda:

      Ka ajad muutuvad!

      Meil tulevased tunnid

      Veel toovad kinnitust!

      Käi kindlalt! Pea kõrges’!

      Aeg annab arutust!

      Miks sa nutad, lillekene!

      Nupud sul täis pisaraid?

      Kas sa rasket hingevalu,

      Hellake, ka tunda said?

      Ons sull’ Eesti pind ka rääkind,

      Vaikne öö sull’ teada ann’d

      Ennemuistsest rõõmupõlvest?

      Kadund õnnest pajatand?

      Tõsta pead, õiekene!

      Koit on saanud isandaks!

      Oma terad hiilgvalt saadab,

      Et nad nutu kuivataks!

      Kui ta lõunavalgust puistab

      Üle õitsva Eestimaa,

      Oh, kuis tahame tall’ tänu,

      Õis, siis vastu õhata!

      Su priiust olid matnud

      Nad,

Скачать книгу