Valitud luuletused - Lydia Koidula

Скачать книгу

itle>

      Mida mõelda, mida öelda esimese eesti kirjaneitsi sajandaks sünnipäevaks? Mida nimetada püsivaks ärkamisaegsete virvatulede kumast keset ööd, mis ähvardas ja ähvardab? Mida uuesti üle lugeda ja südamesse võtta romantilisest Koidulast?

      Tänapäeva vaateveerult silmi meie kirjanduslikku minevikku tagasi pöörates leiame nii palju tuttavat, et isegi sajandivanused saavad tänapäeva näo – ajalugu kordub. Aga mitte üksi selle tunnetusega me ei kohta sõjaaegsete juubelipalmide all, vaid vaatame silmi ka esimesele eesti luuletajale pärast noorelt närtsinud Kristjan Jaak Petersoni.

      Lydia Koidula ulatub kaugele üle ajajärgu-piiride oma tundejõu suuruse ja tõelise luuletaja-andega. Tema isamaalised hümnid ja oodid on mitte ainult rahvuslikud äratushüüded, vaid esmajoones luuletused, mida tänapäevalgi võime imetleda. Ja ta looduslüürikas ning armastusluules kajastuvad esmakordselt ööbiku hääled ja lillede sära kunstipärastes värssides. Milline ühtekuuluvustunne loodusega liigub neis lauludes, mille looja hüüab: “Mets! Oma haljast tiiba mu ümber laota!”

      Käesolevasse valimikku, mille ilmumist õigustab Koidula juubelipäeva tähistamise kõrval tungiv vajadus käibelt kadunud luuletuste järele, on koondatud paremik meie lauliku toodangust. Tuntumate isamaalaulude kõrval leiab avaldamist valik loodus- ja armastuslüürikat ja mitmesuguseid muid värsse.

      Koidula sajanda sünnipäeva pühitsemine langeb aga aega, mille kohta laulik ise oleks hüüdnud: “Mu nõder luule, helise ja salva!” Ja ei olegi selles palangus aega saatesõnu otsida mujalt kui koidulalt eneselt: “Ööbik, mine, leia sõpru!” Need sõnad, mis teretuseks lausuti küll hoopis teiste päevade keskel, mingu nüüdki iga eestlase südamesse!

Bernard Kangro

      TERETAMINE

      Argselt astub sinu ette,

      Eesti rahvas, isamaa

      Laulik, usaldab su kätte

      Lauluannet pakkuda.

      Mis on videvikul hüüdnud

      Õhtul Eesti linnuke:

      Eesti kõrv on kuulnud, pannud

      Eesti käsi ülesse.

      Palub lahkelt vastu võtta

      Nõdra keele sõnakest!

      Truuist hingest tuleb tema,

      Eesti meelest, südamest!

      Ööbik, mine, leia sõpru,

      Emajõe linnuke!

      Ja mis südamest tuln’d, mingu,

      Jälle mingu südame!

      ISAMAAST IKKA!

      “Isamaada ikka jälle?

      Kas sa muud ei mõista siis?

      Kas sa muud ei tea laulda?

      Vanaks ammu läind see viis!”

      Muud ei, jah, ma tea laulda:

      Isamaa – uus igavest!

      Keeb seesõna minu rinnus:

      Hüüab puust ja õilmetest.

      JUTT

      “Mis mulle jutustad, koidiku tuul?”

      Eestimaalt tulen,

      Väsinud olen:

      Kõikusin kodumaa latvade lehtes,

      Kevade ehtes

      Hülgavad vainud, ja väljad, ja aas!

      Lilleke maas,

      Tammed, ja kase, ja lõhmuse õied

      Olid mul õrnasti õhkuvad köied,

      Nägin neid mängivat kevadega:

      Mis kaebad sa,

      Eestimaa tütre helisev huul?

      “Pilveke, kallike, kuhu sa reisid?”

      Eestimaa üle

      Lendab mu süle,

      Karastab põldu, ja peenart, ja metsa.

      Kõik minu otsa

      Vaatab kui taevase allika pool’.

      Olgu ka hool

      Vaikne ja tasane; siiski mu vägi

      Silmad kõik rahvale rõõmuseks tegi.

      Rahul on Maarjamaa pühalik pind:

      Mis surub sind,

      Eestimaa tütar, et nutune seisad?

      “Viibi, lind, ära nii rutates sõua!”

      Eestimaal’ tiivad

      Koju mind viivad!

      Eestimaa õitsvate õilete vahel

      Armsam mul ahel:

      Rõõmu- ja leinalaul, kodumaa viis!

      Eestimaa hiis

      Varjas mu pesakse, seal tahan surra!

      Kodumaa kullane kõlin ei murra!

      Surmani tänan ma lauludega!

      Mis viibid sa,

      Eestimaa tütar, et järel’ ei jõua?

      Eestimaa tütar: Mis viibin ma siis?

      Lennake, päevad,

      Mis nüüd veel jäävad

      Piiriks mull’ kodumaa kallaste ette!

      Jõua, oh, kätte,

      Jõua, sa igatsev, õnnistav tund!

      Päeva ja und

      Küsin ma: “Millal mind viite ta pinda?

      Lootuse silin, kas petab ta rinda?

      Millal sind teretan, laulude rand?”

      Ei vastust ann’d

      Õhu, ei pilve, ei linnukse viis!

      KALLIM KINGITUS

      Kuulen ühte nime

      Kõlavat,

      Taeva võlvilt vastu

      Hõiskavat!

      Kuu ja tähed temast

      Keeravad,

      Temast lilleõilmed

      Õhkavad.

      Temast lindude laul

      Pajatab,

      Metsakohin temast

      Tunnistab;

      Ehatuulel tungib

      Põue mul,

      Hüüab kullakiirest

      Koidikul.

      Ajaratas veereb

      Vuhinal,

      Päevad päevi sundvad

      Tuhinal,

      Ikka nende keerul,

      Ikka sa

      Kuuled ühte sõna:

      Eestimaa!

      Ja su oma süda,

      Kuulata:

      Kuidas oskab vastu

      Hõisata!

      Heliseb nii valjult

      Päev ja öö

      Südamest see sõna

      Tagasi.

      Jumalatel andeid

      Palju on,

      Nende kätte pandud

      Rõõm ja õnn.

      Kallimat neil kinki

      Polnudki,

      Kui et sugust sündsin

      Eestlane!

      EESTI

Скачать книгу