Vangla ja vabadus - Ajakirjade Kirjastus

Скачать книгу

väga hästi teada, kuid midagi reaalset ei tehta. Kinnipeetavatele kehtivad piirangud lähedastega koos olemiseks on ilmselgelt liiga karmid. Kuid seni püsib selles osas kõik endise ja muutumatuna.

      Vanglates on kogu aeg päevakorral sugulise läbikäimise teema vastassooga. See on valus probleem inimestele vanuses 20–35 aastat. Nooremad kui 20-aastased saabuvad vanglasse tavaliselt noortekolooniast, kus neil puudub regulaarsete seksuaalsuhete kogemus. Vanemad kui 35-aastased ei tunne seksuaalelust nii teravat puudust – võimalik, et nende seksuaalset aktiivsust vähendab ka stressirohke olukord, milles nad vanglas viibivad. Vähemasti suudavad nad jääda rahulikuks, kui sel teemal juttu tuleb.

      Perekond on täiesti omaette ooper. Suhted perekonnaga on nagu elu keset miinivälja. Pisimgi ebakõla suhetes abikaasaga võib tõugata vangistuses viibiva inimese rasketesse konfliktidesse, depressiooni, viia isegi enesetapuni.

      Suur osa kinnipeetavatest vaevleb kinnismõtete, raskete mälestuste ja depressiooni käes. Minul õnnestus seda kõike siiski vältida. Olid vaid mõned ööd, mil ma ei maganud.

      Minu jaoks oli eriti raske just vangistuse esimene aasta, kui kõik telekanalid kirjeldasid õhtust õhtusse, kuidas minu firmat hävitatakse. See kestev propaganda hakkas psüühikale mõjuma. Õnneks kontrollin ma oma teadvust päris hästi. Depressiivsete mõtete peletamiseks hakkasin mõtteis näiteks koostama kirja mõnele tuttavale või ehitasin endale oma kujutlustes maja või siis sisustasin mõnda tuba oma kodus.

      Hiljem mõistsin, et mul on kergem oma mõtetega toime saada, kui lasen need endast välja ja panen kirja. Hakkasin kirjutama ees ootavate kohtukõnede tekste, kirju tuttavatele, kaebusi… Kuid ma ei kirjutanud artikleid. Kui kirjutamise mõte on enese tühjendamine mõtetest, siis pole õige jagada kirjapandut avalikkusega. Hiljem, kui ma oma tekste lugesin, märkasin ka ise neis oludest tingitud ebaadekvaatsust. Kaheksa vangistuses veedetud aastaga tekkis mul harjumus oma mõtted üles kirjutada. Ma pole ehk nii sõnaosav kui professionaalid, kuid minu jaoks oli see suur saavutus. Kooliaegadel polnud ma suurem asi kirjandite kirjutaja – palusin alati klassi tüdrukuid, et nad kirjatööd minu eest ära teeksid. Sest ma ise ei tahtnud ega osanud seda teha.

      Jätkates siin mõtete teemat, tahan rääkida ühest imelisest juhtumist, mis leidis aset laagris. Üldiselt olin oma perekonna pärast alati rahulik. Esiteks on nad mul tublid. Teiseks, ma teadsin, et kui neil on mingi mure, siis ma kuulen sellest kohe ja ma saan neile abi osutada.

      Kuid ühel hetkel tuli mulle äkki n-ö teadmine: ma ei suuda terve päeva millestki muust mõelda kui vaid oma naisest. Mul on tunne, et tal on halb. Mõtlen ise: see on ju jamps! Ometi, mu sisetunne oli nii terav, et tegin päevikusse selle kohta sissekande (see oli ka ainus seda laadi märkus). Järgmisel päeval võtsin advokaadiga ühendust. Näis, et kõik on korras. Mul hakkas kergem. Kui mu naine hiljem kohtumisele tuli, küsisin üle, kas midagi oli halvasti. Ja selgus, et ta oli raskelt haige, palavik oli terve päev üle 40 kraadi. Rohkem mul sellist selgeltnägemist ette ei tulnud, kuid pärast seda usun ma paljutki, mida ma varem ei uskunud.

VANGLA JA VABADUS

      Vangla on nagu ühiskondlike protsesside jälgimise suurendusklaas.

      Kui Venemaal elatustase järsult langes, hakati kinnipeetavatele mõne aja pärast rohtu söögiks andma, ja seda sõna otseses mõttes. Räägitakse, et see juhtus viimati aastatel 1999–2000. Düstroofia käes kannatajate arv vanglas tõusid kümnete, isegi sadadeni. Õnneks minu ajal midagi sellist ei olnud.

      Kuid see-eest oli muud. Ma olin sügavalt hämmastunud noorte meeste täielikust harimatusest. Seal oli inimesi, kes polnud 20 elatud aasta jooksul õppinud ei lugema, ei kirjutama.

      Minu ajal toimus Matrosskaja Tišina vanglas n-ö kontingendi vahetus. Tavaliselt sinna toodavate maniakkide ja tänavakurjategijate asemel hakati sellesse vanglasse koondama neid, kellelt pagunitega võim oli ära võtnud omandi.

      Jälgisin, kuidas need inimesed oma varanduse käest ära andsid. Mõned neist said ka karistuse, mõned lasti niisama vabaks.

      Nägin, kuidas vanglasse toodi ka õigusorganite töötajaid koos neile alluvate „ärimeestega“, kes olid mingis ametkondadevahelises klannisõjas kaotajaks pooleks jäänud. Nägin, kuidas Medvedevi algatustesse suhtuti alguses umbusuga ja kuidas veidi hiljem saadi tänu neile tagasi vabadus ja varad. Tavaliselt küll vaid osaliselt, aga asi seegi.

      Jah, vaatamata kõikidele piirangutele on vabaduses toimuvad protsessid vanglast väga hästi jälgitavad.

      Inimene muutub vanglas. Vangla sarnaneb veidi invaliidsusega, kui organism kompenseerib ühe tajumeele puuduse teiste teravdamisega. Väliste ärritajate märgataval vähenemisel kasvab tundlikkus kõige muu suhtes.

      Need, kes on kaua vanglas istunud, elavad väga emotsionaalselt multifilmidele kaasa, reageerivad palju teravamalt välismaailma sündmustele ja tunnetavad teisi inimesi enda kõrval palju adekvaatsemalt. Need, kes on olnud pika aega isolatsioonis, teavad rääkida, et esimestel vabaduse kuudel suudavad nad lugeda teist inimest nagu avatud raamatut. Hiljem selline ülitundlikkus taandub ja kõik muutub tavaliseks.

      Vangla muudab ka inimese eetilisi norme. Eriti kiiresti juhtub see noorte, veel väljakujunemata inimestega. Kui vabaduses peab 95 % inimestest valetamist väga ebameeldivaks teoks ja välistab oma elust igasuguse julmuse, siis vangla tingimustes on kõik teisiti.

      Valetada ei tohi ainult n-ö omadele, varastada ei tohi ainult omadelt. Julmus on norm. Kusjuures sellised käitumisreeglid pole omased mitte ainult kurjategijate maailmale. Selliste normide järgi elavad ka need, kes on hakanud tegema koostööd vangla administratsiooniga. Nende reeglite järgi elab vangla administratsioon ise. Tsoon on suur küla. Siin teatakse kõiki ja kõike. Ja ega tegelikult tsoonis midagi eriti ei varjatagi: operatiivvolinikud tekitavad ja provotseerivad konflikte, kõik varastavad, kust vaid saavad, trahviisolaatoris pekstakse (ja mitte ainult seal), kõik on ostetav ja müüdav. Ainus varjatud kaup on narkootikumid. Kuigi ka nende osas on tegelikult kõik avalik. Mina nägin just tsoonis esimest korda elus hašišit – seda oli lademes otse kangidena. Marihuaanat tarvitasid laagris peaaegu kõik. Mäletan siiani selle iseloomulikku magusat ja hirmutavat lõhna.

      Esimesel korral oli pilt päris naljakas: jõudsin tsooni ja vaatasin, et inimesed oleksid justkui kõik joobnud, aga alkoholi lõhna pole. Mõne aja pärast mõistsin, milles asi on.

INIMENE VÕI INIMARVUTI

      Vangla muutis mind ja vaatamata sellele, et sattusin siia juba täiskasvanuna, väljakujunenud isiksusena. Kõige suurem muudatus toimus minu suhtumises kõige lähedasematesse inimestesse, oma perekonda. Hakkasin mõistma nende suhete tähtsust enda jaoks. Muutus ka mu arusaamine maailmast. Ilmselt avaldub see ka artiklites, mis ma olen kirjutanud. Kõige täpsemini aga oskab seda ilmselt kirjeldada minu naine, kui me taas koos oleme.

      Kas vangla tingimustes tabavad inimest vihkamissööstud, meeleheitehood ning kas inimene on võimeline ennast üldse kontrollima? Vastus on: jah, jah, jah. Oli meeleheidet, oli tigedust. Minul aitas sellega toime tulla see, et ma valasin selle endast välja paberile. Mis puudutab aga enesekontrolli, siis sellega tuli mul ka vabas elus hakkama saada.

      Ümbritsevatele inimestele paistan ma tavaliselt emotsioonivaba. Olen justkui mingi inimarvuti. Võimalik, et mingil määral ongi see nii. Mul on tõepoolest erakordselt kõrge emotsionaalse reaktsiooni lävi. Selleks et mind vihaseks ajada, oli vaja midagi erakordset.

      Kuigi ma olen asju mõistusega võttev inimene, puudutab mind ehk kõige enam mistahes ebaõiglus, ilmnegu see siis kasvõi pisiasjas.

      Esimene kohtuistung oli minu jaoks šokk. Sind lihtsalt ei kuulata. Sa tahad, et väiteid sinu kohta põhjendataks, sest muidu on see kõik ju mingi väljamõeldis. Miks minu sõnad ei maksa mitte midagi ja loevad ainult vastaste väited? Miks ma pean kellegi põhjendamatu paranoia pärast vanglas istuma?

      Sinu küsimusi aga ei kuula keegi. Samuti ei huvita kedagi seadused.

      Arvate, et selline olukord ei pane vihastama? Paneb. Kuid mingist hetkest hakkad mõistma: ma olen vangis mingite tulnukate käes. Nad pole vaenlased, nad pole fašistid. Nad on lihtsalt tulnukad, kes sarnanevad vaid väliselt inimestega. Nendega pole võimalik rääkida. Ja kui sa seda mõistad, siis rahuned taas.

      Aja

Скачать книгу