Vangla ja vabadus - Ajakirjade Kirjastus

Скачать книгу

ajavahemikul Venemaa siseturul ja kui palju välismaa turgudel. Ning lõppude lõpuks: miks Venemaal on teine nafta hind kui Rotterdamis? Kuid just hinnaerinevused naftaturgudel olid kõikide süüdistuste sisuks. Samas, kui küsida süüdistajatelt väga lihtne küsimus: kas nad tahavad maksta 1 liitri bensiini eest 1 euro, nagu Venemaal praegu makstakse, või tahavad nad maksta ligi 2 eurot, nagu makstakse Euroopas, siis on nad siiralt üllatunud: „Aga mis see üldse asjasse puutub?“ Täiesti absurdne kurioosum: prokurörid süüdistavad tegudes, millest nad ise aru ei saa, inimesi, kes on sellel alal professionaalid. Pole siis imestada, et selline süüdistamine ei õnnestu neil kuigi hästi.

      Kohati muutus kogu protsess lausa naeruväärseks: prokurör nimelt arvas siiralt, et ingliskeelse sõna oil asemel on dokumendil kirjutatud number 011 ja et selline tekstis oleva sõna asendamine numbritega tähendab, et numbri 011 taga on mingi ebatsensuurne väljend. Seesama prokurör hakkas ka vaidlema professionaaliga, kes oli sunnitud talle otse protsessil pidama terve loengu naftast, nafta hinna kujunemisest, naftat tootva firma seesmisest integratsioonist ning nafta tootmise ja transportimise tehnoloogiast. Prokurörile mõeldud loeng oli nii selge, et isegi saalis istuvad ja protsessi pealt kuulavad tavalised inimesed hakkasid aru saama nafta tootmise tehnoloogilistest ja raamatupidamislikest nüanssidest. Mida tegi selles olukorras prokurör Lahtin, süüdistuse peamine esindaja? Ta käitus nagu koolipoiss, kes pole viitsinud tunniks õppida: ta kaitses end agressiivselt. Teisisõnu, ta tõstis häält, väljendus matslikult, solvas ja taandas advokaatide välja kutsutud spetsialiste, süüdistades neid ebapädevuses, omakasupüüdlikkuses või valdkonna ja kriminaalasja materjalide mittetundmises. Muuseas, eksperdid ei peagi kriminaalasja materjale tervikuna tundma.

      Kohtunik Viktor Danilkin aga ei teinud midagi, et prokuröre kohtusaalis korrale kutsuda ja lõpetada ekspertide ning tunnistajate solvamine. Selle asemel pidas ta sageli ja pikalt prokuröridega hoopis nõu. Mida aga tegid ministrid, keda kohus oli siiski nõus tunnistajatena välja kutsuma ja üle kuulama? Vaatamata oma ametnikuhinge kogu pugejalikkusele võimu ees olid nad sunnitud tõtt rääkima ja seega tulid nende tunnistused kasuks kaitsele – Hodorkovskile ja Lebedevile, kes on Putini surmavaenlased. Ja samas tulid nende tunnistused kahjuks süüdistavale poolele, kes esindas protsessis nende samade ametnike leivaisa, Putinit.

      „Puhas Kafka,“ lausus mu vene keelt valdav välismaalasest sõbranna, kui ta oli kolm päeva protsessil veetnud. Ta pani suitsu ette ja lisas: „Ikka puhas vene Kafka. Ilmselt Kafka ise rõõmustaks, et tema omal ajal väljamõeldud absurdi saab sel kombel isegi üliabsurdiks arendada.“

      See Kafka „Protsess“ vene versioonis kestis kokku kaks aastat. Igal hommikul, välja arvatud kolmapäevad, laupäevad ja pühapäevad, äratati Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedev hommikul kell 6.45 üles, otsiti läbi, pandi spetsiaalsesse masinasse, milles oli kaks pisikest metallkongi – kummagi jaoks üks – ja veeti konvoi saatel Matrosskaja Tišina vanglast Moskva Hamovniki rajooni kohtusse. Hodorkovski ja Lebedevi masinat saatis teine masin, milles istusid vangide konvoeerimiseks loodud eriüksuse Saturn mehed. Rahva seas kutsuti seda üksust pilkenimega „poisid teiselt planeedilt“. Hommikuti jõudsid kohtualused vaevu habet ajada, hommikusöögiks aga ei jäetud üldse aega. Kui Moskvas oli liiklusummik – ja seda juhtus alatihti–, siis võis teekond vanglast kohtumajani kesta mitu tundi. Kui aga vangla autoga oleks teel avarii toimunud, siis oli vangide šanss see oma kitsas metallpuuris üle elada nullilähedane.

      Iga päev konvoeeriti vangid vangla autost kohtusaali ja pandi istuma nn akvaariumisse (see on klaasist ja metallist konstruktsioon mõõtmetega 3 x 1,5 x 2 meetrit, mis oli varustatud riivi, luku ja ketiga). Selles veetsid kohtualused suurema osa oma päevast. Vaheaeg tehti lõunasöögiks ja siis, kui protsessi pooled kohtult seda taotlesid. Suurepärane vene näitleja ja režissöör Sergei Jurski, kes tuli mitmel korral kohtusse, vaatas kogu seda lavastatud stseeni oma režissööri pilguga ja lausus: „Ma ei saa rohkem seda kappi vaadata; ma ei talu seda mõnitavat olukorda, mis välistab tegelikult igasuguse kohtupidamise. Kui inimene ei saa vabalt isegi ringi vaadata ja peab rääkima läbi kitsa prao, seejuures ise sügavalt kummargil olles, siis on see lihtsalt koletu ja alandab inimest sügavalt.“

      Teise protsessi käigus kohus enam kohtupidamises lõunavaheaega ei teinud. Kogu selle aja kestel ei viibinud kohtualused peaaegu kordagi värskes õhus ega saanud sooja lõunat. Kumbki kohtualune sai akvaariumisse kaasa võtta vaid veepudeli. Hodorkovski näris sageli närimiskummi, et vaigistada kuidagi näljatunnet. Mõnikord hoidis ta pead käte vahel – teda piinasid tugevad peavalud. Arvestades sellist kinnipidamisrežiimi nägid kohtualused minu arvates veel küllalt head välja. Kuigi jah, Platon Lebedev oli märgatavalt kõhnunud (ta põdes omal ajal hepatiiti ja tal oli pidevalt probleeme maksaga). Mõlemad olid näost kahvatud ja vanglakambris veedetud aastate jooksul vanemaks jäänud. Mõlemad tundsid puudust värskest õhust ja päikesest. Kuid kummaski polnud jälgegi allaandmisest. Nad olid alati puhtalt ja korralikult riides, habe aetud. Mõlema mõte oli selge, nad andsid arukaid vastuseid, küsisid teravaid küsimusi, tegid asjakohaseid märkusi ja täpsustusi. Ning mis mõjus kõige enam igaühele, kes neid vaatas – nad olid säilitanud oma huumorimeele.

      Kohtualuste pingil istusid kõrgelt haritud suurepärase mäluga intellektuaalid, kes mäletasid peast kriminaaltoimiku materjalide lehekülgi ja valdasid professionaalselt tasemel teemat, millest kohtus jutt käis, alates nafta tootmisest kuni firma rahandustegevuseni. Nende vastas oli neli prokuröri, kes ei küündinud mitte mingis mõttes süüaluste kompetentsuseni. Nad esindasid riiki ja mis parata, et selliste esindajatega nägi riik väga vilets välja. Riiki esindas protsessil ka kohtunik, kelle kohta kõik eranditult teadsid, et just tema on see isik, kelle ülesanne on formaalselt kinnitada kohtualustele mõistetav karistus. Ning et tegelikult mõistavad kohtualustele karistuse teised isikud – need, kes kogu selle asja algatasid ja kellest sõltus otseselt nii prokuröride kui kohtuniku karjäär, palk ja kogu edasine tulevik.

      Huvipakkuv on see, et kohtusaali lakke oli kinnitatud kolm videokaamerat. Üheski teises Hamovniki rajooni kohtumaja saalis ma mingeid kaameraid ei näinud. Üks kaamera oli suunatud kohtunikule, teine prokuröridele ja kolmas kohtualustele. Oli ilmne, et kogu protsess salvestati. Aegajalt edastati pilti ka alla saali ajakirjanikele. Pole teada, kes neid salvestisi veel vaatas, kuid see kõik oli nagu Orwelli romaanis „1984“: nii kohtunik, prokurörid kui ka kõik saalis viibijad teadsid kogu aeg, et Suur Vend ei maga ja näeb ning teab kõike. Kaamerad kohtusaalis tuletasid seda vähemalt igaühele kogu aeg meelde.

      Hodorkovski ja Lebedevi juhtumit ei peetud piisavalt raskeks kuriteoks, et anda asi üle vandemeeste kohtu menetlusse. Arvestades seda suurt klassiviha, mida vene inimesed tunnevad rikaste vastu ja mis alatasa lipsas ka üle prokuröride huulte, pole põhjust arvata, et vandekohus oleks suutnud oma otsuses objektiivseks jääda. Kuid selge on ka asja teine pool – paljusid vandekohtunikke on märksa raskem mõjutada kui ühtainsat kohtunikku. Kusjuures „mitte piisavalt raskeks” hinnati kuritegu, mille eest Hodorkovskit ja Lebedevi võis maksimumkaristusena ees oodata 22 aastat vanglat. Protsessi ajal muutus seadus „humaansemaks“ ja neid ähvardas maksimumkaristusena 15 aasta pikkune vabaduskaotuslik karistus.

      Kogu protsessi tegelik ohtlikkus seisnes selles, et see lõi illusiooni täiesti korrektsest ja sisulisest kohtupidamisest, kuigi reaalselt oli asi sellest väga kaugel. Tõsi on, et kohtusaali võis igaüks otse tänavalt sisse astuda ja kohtuistungit jälgida. Kuid sama tõsi on ka see, et hämmastavalt sageli jäi kohtunik nõusse süüdistajate täiesti mõttelagedate väidetega ja ei vaevunud isegi protsessi käigus tehtud enda otsuseid motiveerima (kohtuniku tavaline vastus mistahes taotlusele oli: „Kohus ei näe selleks seaduslikku alust.“) Sama sageli ignoreeris kohus kaitse advokaatide täiesti loogilisi argumente ja jättis arvestamata kohtualuste saatust kergendavad asjaolud. Näiteks jättis kohtunik tähelepanuta Venemaa presidendi enda parandused seaduses, mis keelas vahi all pidada isikuid, keda süüdistatakse majanduskuritegudes. Muudatus puudutas neid samu paragrahve, mille alusel hoiti eeluurimisisolaatoris Hodorkovskit ja Lebedevi ning mille alusel hoitakse Venemaa vanglates vahi all veel tuhandeid samasuguseid majanduskuritegudes süüdistatavaid ärimehi. Hodorkovski kuulutas iseenda ja kõikide teiste alusetult kinni peetavate ärimeeste õiguste kaitseks välja näljastreigi. Seejuures ei keeldunud ta protsessi jätkamast. President Medvedev ja Venemaa ülemkohtu esimees Vjatšeslav Lebedev

Скачать книгу