Mitte päris surnud - Peter James

Скачать книгу

naine. Ta oli nägus ja väärikas, praegu hoolikalt nõeltega kinnitatud tulipunaste juuste all olid kõrged põsesarnad ja klaarid rohelised silmad, ühel hetkel surmtõsised, järgmisel lõbusalt säravad. Kuna ta oli kuuldavasti Vene vürsti tütar, oli tal paslik aristokraatlik rüht ja ta kandis sedalaadi pisikesi paksude raamidega prille, mida eelistavad meedias haritlased. Ta asetas diktofoni tagasi kraanikausi lähedale ja naasis laiba juurde, libistades aeglaselt koti Katie paremalt käelabalt.

      Kui Katie keha oli viimaks täiesti alasti ja küünte alt kokkukraabitu kirja pandud, pööras Nadiuska tähelepanu jälgedele surnud naise kaelal. Neid mõne minuti suurendusklaasiga uurinud, vaatles ta surnu silmi ja kõnetas lõpuks Grace’i.

      „Roy, meil on pindmine noahaav, samas kohas soonimisjäljega kaetud. Heida põhjalikum pilk sklerale – silmavalgetele. On näha silmade verdumist.” Ta rääkis häälel, mida imeõrnalt varjutas Kesk-Euroopa kurguaktsent.

      Krabisevas rohelises kitlis ja kohmakate jalatsikatetega komissar astus sammukese Katie Bishopi poole, et piiluda läbi suurendusklaasi esmalt paremat silma, siis vasakut. Nadiuskal oli õigus. Mõlemal silmavalgel oli selgelt näha mitut verdunud punkti, tillukest kui nõelapea. Küllalt näinud, taganes ta jalamaid paar sammu.

      Derek Gavin astus ette ja pildistas kumbagi silma makroläätsega.

      „Surve kaelale oli piisav, et kokku suruda väiksemad veresooned, aga artereid mitte,” seletas Nadiuska nüüd valjemini, teadmiseks Royle ja ülejäänud seltskonnale. „Verdumine lubab oletada kägistamist või lämbumist. Kummaline on hoopis jälgede puudumine kehal. Võiks arvata, et kui ta osutas ründajale vastupanu, leiduks seal kriimustusi või sinikaid. See oleks ootuspärane.”

      Ta ei eksinud. Grace oli just sama mõelnud. „Nii et tapja võis olla keegi tuttav? Kas halvasti lõppenud seksimäng?” küsis Grace.

      „Aga noahaav?” sekkus Glenn Branson kahtlevalt.

      „Nõus,” ütles Nadiuska. „Noahaav sellega tingimata ei klapi.”

      „Tõsijutt,” möönis Grace, kohkunud, et tal oli märkamata jäänud midagi nii ilmset, ja kandis selle oma aju väsimuse arvele.

      Nüüd alustas patoloog lõpuks lahkamist. Skalpell ühes kinnastatud käes, kergitas ta Katie sassis juukseid ja sooritas kuklal sõõrja sisselõike, koorides peanaha koos juustega asendisse, kus need jäid surnud naise näole tagurpidi tolknema otsekui jõletu joonteta mask. Abitehnik Darren kõndis ketassaega platsi.

      Mõttes valmistuv Grace tabas Glenn Bransoni pilgu. See oli moment, mida ta enim vihkas – see ja kõhu avamine, millega vältimatult kaasnev lehk võis öökima ajada. Darren vajutas käivitusnuppu ja mootor vingatas, teravad saehambad hakkasid ringi käima. Järgnes krigisev heli, mis pinguldas kõhukoobast ja iga närvi komissari ihus, kui lõiketera Katie pealuusse tungis.

      Keerava kõhu ja raiuva pohmakaga oli asi täna eriti hull, koguni nii hull, et Grace oleks meeleldi kuhugi nurka pugenud ja sõrmed kõrvadesse toppinud. Ent loomulikult ei saanud ta seda teha. Ta oli sunnitud välja kannatama, kuidas surnukuuri noor tehnik saega ühtesoodu sõõrjalt tegutses, luukillud lendamas nagu saepuru, kuni oli viimaks lõpetanud. Siis tõstis Darren koljupealse ära justkui teekannu kaane, paljastades läikiva aju.

      Inimesed pruukisid nimetust „hallollus”. Aga Grace’i meelest, kes oli seda elus küllaga näinud, ei olnud see iial päriselt hall – pigem kreemikaspruun. Halliks tõmbus see hiljem. Nadiuska astus ette ja Grace jälgis pisut aega aju vaatlevat patoloogi. Darren ulatas patoloogile õhukese teraga Sabatier’ lõikenoa, mis näis kui köögikapist võetud. Nadiuska urgitses kolbaõõnsuses, poolitas kõõluseid ja silmanärve, tõstis siis aju välja nagu jahisaagi ja ulatas Cleo kätte.

      Cleo toimetas selle kaalule, kaalus ära ja kritseldas näidu seinal rippuvasse tabelisse: 1,6 kg.

      Nadiuska heitis tabelile pilgu. „Tema kasvu, kaalu ja vanuse kohta normaalne,” ütles Nadiuska.

      Nüüd sättis Darren metallkandiku üle Katie pahkluude, kandiku jalad toetumas lauale kahel pool Katie jalgu. Võtnud pika teraga lihunikunoa, torkis patoloog aju sõrmedega siit-sealt, kõõritades seda tähelepanelikult. Ta lõikas noaga ühest otsast õhukese viilaka, otsekui nüsiks pühapäevast praadi.

      Samal hetkel helises Grace’i mobiil.

      Ta astus vastamiseks kaugemale. „Roy Grace,” ühmas ta.

      See oli taas Linda Buckley. „Tere, Roy,” ütles Linda. „Brian Bishop jõudis äsja tagasi. Ma helistasin ja tühistasin tagaotsimisteate.”

      „Kus kurat ta käis?”

      „Oma sõnul värsket õhku hingamas.”

      Toast välja koridori minnes ütles Grace: „Põrgutki. Räägi valvekaamerate meeskonnaga, vaadaku, mida on viimastel tundidel selle hotelli naabruses jäädvustatud.”

      „Kohe teen. Millal ma tohin ta laipa vaatama tuua?”

      „Meil läheb veel tublisti aega. Oma kolm-neli tundi. Ma helistan sulle.”

      Kui ta kõne lõpetas, helises telefon kohe uuesti. Number oli talle tundmatu, pikk jada, mis algas 49ga, osutas, et kõne on välismaalt. Ta võttis vastu.

      „Roy,” ütles hääl, mille ta paugupealt ära tundis. See oli vana sõber ja kolleeg Dick Pope. Kunagi olid Dick ja tema naine Leslie olnud Grace’i parimad sõbrad. Kuid Dick oli Hastingsisse üle viidud ja nende minemakolimisest saadik oli Grace neid harva näinud.

      „Dick! Rõõm sind kuulda. Kus sa oled?”

      Sõbra hääl oli järsku ebalev. „Roy, me oleme Münchenis. Autoga puhkusereisil. Mekime Baierimaa õlut.”

      „Kõlab vahvalt!” ütles Grace kõheldes, sest ebalus jättis mulje, nagu hoiaks sõber midagi tagasi.

      „Roy … vaata … ära nüüd üle reageeri. Ma ei taha sind … tead küll, rööpast välja viia või miskit. Aga meie Lesliega usume, et nägime Sandyt.”

      18

      Skungi telefon helises jälle. Ärgates vappus ta külmast ja higistas samal ajal. Persse, küll siin oli palav. Tema riided – narmendav T-särk ja aluspüksid, milles ta magas – ja voodilinad olid läbi ligunenud. Higi voolas ojadena.

      Priip-priip-priip.

      Kusagilt läpatanud pimedusest haagiselamu tagaosas lõugas Liverpooli aktsendiga hääl: „Türade maa. Lülita see türastand asi kinni, raisk, muidu viskan selle, türa, aknast välja.”

      See ei olnud eile öösel varastatud telefon, taipas ta äkki. See oli tema isikustamata kõnekaardiga telefon. Tema töötelefon! Põrgu värk, kus see on?

      Ta hüppas kähku püsti ja lõugas vastu: „Kui sulle ei meeldi, kasi mu haagisest kus kurat!”

      Siis heitis ta pilgu põrandale, leidis oma kiledressipüksid, kobas taskuid ja tõi väikese rohelise mobiili lagedale. „Jah?” ütles ta telefoni.

      Järgmisel hetkel otsis ta pastakat ja tükikest paberit. Mõlemad olid dressipluusi taskus, aga kus kurat see on? Nüüd taipas ta, et oli selle peal maganud, kasutanud seda padja asemel. Ta kraamis lagedale peenikese odava pragunenud kestaga pastaka ja rebitud servaga nätske joonelise paberilehe, mille sättis valamu kõrvale. Käsi nii hirmsasti värisemas, et suutis vaevu kirjutada, sirgeldas ta üksikasjad kuidagiviisi lehele ja lõpetas kõne.

      Magus ots. Raha. Papp! Sull!

      Ja tema seedimine oli täna normis. Ei mingeid piinarikkaid krampe koos teda päevade kaupa kimbutanud sita lippamisega, igatahes veel mitte. Suu oli parkunud; ta janunes kangesti vett. Uimasena ja pööritava peaga koperdas ta valamu juurde, keeras selle najale toetudes kraani lahti. Aga see oli juba lahti, veepaak oli tühjaks jooksnud. Putsi.

      „Kes see raisk jättis kraani ööseks lahti? Ah? Kes?” karjus ta.

      „Rahune maha, mees!” kostis hääl.

      „Ma sulle rahunen maha, raisk!” Ta paotas taas kardinaid, kissitas

Скачать книгу