LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kolme telefoniga, pisikeste pruunide ümbrikute virnaga, millel olid trükikirjas sõnad ISIKLIKUD ESEMED, ning suure rohelise-punase arveraamatuga, kaanel kuldsetes trükitähtedes kiri SURNUKUURI REGISTER.

      Seinal oli valgusekraan, hulk raamitud tervishoiu- ja sanitaarameti sertifikaate ja üks suurem Briti palsameerijate instituudi sertifikaat, kuhu oli graveeritud Cleo Morey nimi. Teisel seinal oli turvakaamera monitor, mis näitas jõnksatuste kaupa vaheldumisi hoone esi-, taga- ja mõlemat ülejäänud külge ning seejärel lähemalt eesust.

      „Tassike teed, härrased, või tahate kohe pihta hakata?”

      „Kas Nadiuska on valmis alustama?”

      Cleo selge sädelev pilk vaatas talle silma tibake kauem, kui olnuks selle küsimuse puhul vajalik. Naeratav pilk. Uskumatult soe pilk. „Ta lipsas korraks minema, võileiba ostma. Me alustame umbes kümne minuti pärast.”

      Grace tundis kõhus tuima näpistust ja talle meenus, et nad polnud kogu hommiku midagi söönud. Kell oli kakskümmend minutit kaks läbi. „Jooksin meeleldi tassikese teed. Kas sul küpsiseid on?”

      Cleo tõi kirjutuslaua alt lagedale karbi ja kaksas selle kaane maha. „Küpsised. Kit-Kati šokolaad. Vahukommid. Tume ja harilik šokolaadikeeks. Moosirullid.” Ta pakkus karpi Grace’ile ja Bransonile, kes raputas pead. „Mis sorti teed? English Breakfast, Earl Grey, India, Hiina, kummeli, piparmündi või rohelist?”

      Grace muigas. „Ma unustan alati. Sul on siin ju tõeline kohvik.”

      Aga Glenn Branson ei näidanud naeratusevirvetki, vaid istus äkki jälle masendusse vajunult, nägu kätesse peidetud. Cleo saatis Grace’ile õhusuudluse. Grace võttis karbist Kit-Kati šokolaadi ja rebis ümbrispaberi lahti.

      Grace’i kergenduseks ütles Branson järsku: „Ma lähen ajan kaitseriided selga.”

      Ta väljus toast ja nad jäid kahekesi. Cleo sulges ukse, heitis Roy Grace’ile käed ümber ja suudles komissari ahnelt. Pikalt.

      Suudluse lõpetanud, küsis Cleo teda endiselt emmates: „Kuidas sul käbarad käivad?”

      „Sind igatsesin,” ütles Grace.

      „Tõsi või?”

      „Jah.”

      „Kui väga?”

      Grace laotas käsi umbes kahe jala ulatuses.

      Nördimust teeseldes ütles Cleo: „Nii vähe?”

      „Kas sina mind igatsesid?”

      „Igatsesin palju. Palju-palju.”

      „See on hea! Kuidas kursus oli?”

      „Sa ei taha teada.”

      „Eks proovi järele.” Grace suudles teda uuesti.

      „Ma räägin sulle täna õhtusöögil.”

      Grace oli vaimustuses. Vaimustuses viisist, kuidas Cleo ohjad haaras. Vaimustuses Cleo jäetud muljest, nagu vajaks ta Grace’i.

      Seda tunnet polnud tal varem ühegi naisega. Mitte iial. Ta oli Sandyga aastaid abielus olnud ja nad olid teineteist hullupööra armastanud, kuid tal polnud kunagi tunnet, et Sandy vajab teda. Mitte niiviisi.

      Oli vaid üks häda. Ta oli kavatsenud täna õhtul kodus süüa teha. Noh, õigemini kulinaarpoest road osta, kuna kokkamises oli ta lootusetu. Aga sellele oli Glenn Branson vee peale tõmmanud. Kodus ei saa romantilist õhtut pidada, kui Glenn seal mossitab ja iga kümne sekundi tagant valjusti töinab. Samas polnud tal kuidagi võimalik käskida sõbral õhtuks jalga lasta.

      „Kuhu sa minna sooviksid?” küsis Grace.

      „Voodisse. Koos Hiina kiirtoiduga. Kuidas kõlab?”

      „Kõlab väga hästi. Aga see peab toimuma sinu pool.”

      „Mis siis? On sellega probleem?”

      „Ei. Probleem on minu pool. Hiljem jutustan.”

      Cleo suudles teda taas. „Ära plehku pane.” Cleo väljus toast ja naasis hetke pärast, käes roheline kittel, sinised kilesussid, näomask ja valged latekskindad, mille ta ulatas Grace’ile. „Viimane moeröögatus.”

      „Mina arvasin, et ümberriietumine jääb õhtuks,” ütles Grace.

      „Ei, õhtul me riietume lahti. Või oled sa nädalaga juba unustanud?” Cleo suudles teda veel kord. „Mis su sõbraga Glenniga juhtus? Käitub teine nagu peksasaanud koer.”

      „Seda ta ongi. Kodused mured.”

      „Eks mine ja tõsta tal tuju.”

      „Ma ju püüan.”

      Nüüd helises komissari mobiiltelefon. Segamisest ärritunud, vastas ta: „Roy Grace.”

      Helistas tugiisik Linda Buckley. „Roy,” ütles naiskonstaabel, „ma olen Hotel du Vinis ja saatsin Bishopi tunni aja eest tema tuppa. Ta on toast kadunud.”

      15

      Sophie ema oli itaallanna. Ta oli tütrele alati õpetanud, et šokki ravib kõige paremini toit. Ja praegusel hetkel, seistes Itaalia kulinaarpoe leti juures, teadmatuses kapuutsi ja tumedate prillidega mehest, kes luuras üle tee asuva privaatkaupluse tuunja akna taga, pigistas Sophie mobiiltelefoni kõrva äärde sügavas šokiseisundis.

      Sophie oli harjumuste ori, aga tema harjumused muutusid koos tujuga. Mitu kuud oli ta päevast päeva võtnud lõunasöögiks kontorisse kaasa karbitäie Itsu sušit, kuid oli siis lugenud artiklit inimestest, kes olid toorest kalast ussid saanud. Sestsaadik oli ta sõltuvuses siinse kulinaarpoe ciabatta’st mozzarella-juustu, tomati ja Parma singiga. Maitsev, ehkki sušiga võrreldes hoopis vähem tervislik. Viimasel kuul – ehk isegi kauem – oli ta seda iga päev lõunaks söönud. Ja täna vajas ta tuttavat turvatunnet rohkem kui iial enne.

      „Räägi mulle,” ütles ta. „Kallis, mis juhtus? Palun räägi mulle.”

      Mees kogeles seosetult. „Golf … Surnud … Mind ei lasta majja … Politsei. Surnud. Oh issand jumal, surnud.”

      Äkki küünitas lühikest kasvu kiilas itaallane leti tagant tema poole auravat paberisse mässitud võileiba.

      Sophie võttis selle ja astus välja tänavale, telefon ikka kõrva ääres.

      „Nad arvavad, et mina olen süüdlane. See tähendab … Oh jumal, jumal.”

      „Kallis, kas ma saan kuidagi aidata? Tahad, ma tulen sinna?”

      Pikk vaikus. „Nad küsitlesid mind. Grillisid mind,” pahvatas Bishop. „Nad arvavad, et mina olen süüdlane. Arvavad, et ma tapsin ta. Nad muudkui küsisid, kus ma eile öösel olin.”

      „Noh, see on ju lihtne,” ütles Sophie. „Sa olid minuga.”

      „Ei. Tänan sind, aga see pole mõistlik. Valetada ei maksa.”

      „Valetada?” jahmus Sophie.

      „Jeerum,” ütles mees. „Ma olen omadega puhta sassis.”

      „Mis mõttes valetada ei maksa? Kallis?”

      Mööda tänavat kihutas sireeni huilates politseiauto. Mees ütles midagi, kuid see summutas tema hääle. Kui auto oli läinud, lausus Sophie: „Vabandust, ma ei kuulnud. Mida sa ütlesid?”

      „Ma rääkisin neile tõtt. Et ma õhtustasin oma finantsnõustaja Phil Tayloriga ja heitsin magama.” Pikk vaikus, kuni Sophie kuulis mehe nuuksatust.

      „Kallis, sul vist ununes miski. Mida sa tegid, kui olid selle oma finantsnõustajaga õhtust söönud?”

      „Ei ununenud,” ütles mees veidi üllatunud häälel.

      „Halloo! Ma tean, et sa oled šokis. Aga sa sõitsid mulle külla. Natuke pärast südaööd. Sa veetsid minuga öö ja põrutasid viie paiku hommikul minema, sest pidid kodust golfivarustuse tooma.”

      „Sa oled väga armas,” ütles mees. „Kuid

Скачать книгу