Muusa - Katrin Oja

Скачать книгу

Aeg-ajalt ta peatus, pani näo peaaegu vastu mu nahka ja hingas sügavalt sisse. Kuskil rinnakorvi all veel enne seda, kui ta nabani jõudis, uskusin ma, et ma saan järgmise paari sekundi jooksul insuldi. Aga koos enesekontrolli riismetega olin nelja tuule poole lasknud ka võime rääkida, mõelda või ennast liigutada. Ma ei teadnud, kus ma olen ja millal. Sedaviisi, kuidas ta oma tinast pilku mööda mu keha lohistas, teadsin ma ka aina vähem, kes ma olen.

      Ma ei saanud insulti, aga vahetult enne seda, kui ta oma inspektsiooniga puusakontideni jõudis, plahvatas kogu mu tahtmine kriiskavvalge tuumaseenena, hävitades viimased reaalsuse riismed. Kaapisin varvaste ja sõrmedega voodikatet ja hammustasin põske. Madu lendas järellainetuses tuhande räbalana vastu taevast, eelduste kohaselt ei elanud ta seda matsu üle. Ma ei suutnud isegi oma emotsioone üles leida, et selle üle mõistuspäraselt kahju või kaasa tunda.

      Sebastian vaatas nüüd uuesti mulle otsa, mu silmi ja huuli ja voodiriideid käkerdavaid sõrmi ja ta silmad olid fookusest väljas, ta surus oma näo vastu mu kaela ja nuusutas veel korra sügava hingetõmbega mu juukseid, enne kui ta kurguhäälse ümina saatel voodikattesse vajus.

      Fotograaf

      „Palun?”

      Raputasin pead. Ma ei tea, miks me jälle sellest rääkisime. Iga päev algas viimastel nädalatel sellega.

      „Palun, palun?” Ta oli voodis põlvili, käed rusikas ja anus nagu laps.

      Ohkasin ja tõusin püsti. Päev oli alanud ja ta ei lase mul rohkem magada. Magamisega oli viimasel ajal üldse kehvasti, Sebastiani graafik meenutas kassi või imiku oma, ta lasi ennast kellaaegadest suhteliselt vähe häirida ja magas siis, kui ära väsis, mõnetunniste uinakute kaupa. Siiamaani ei olnud ma suutnud sellele süsteemile veel täielikult üle minna ja kogunevast unevõlast või siis lihtsalt Sebastiani mõjul olin ma enamiku ajast tavapärasest veel suuremas segaduses ja reaalsusest veel rohkem välja rebitud. Sageli tundus mulle, et see kõik ei olegi päris, et mul on mingi müstiline kehaväline kogemus ja ma hõljun, hõljun, hõljun, et ühel hetkel kukkuda. Seega tekitas tema palumine minus suurt soovi järele anda ja keeldumine läks iga päevaga aina raskemaks. Iga päevaga, mille me veetsime külmas linnas kilomeetrite kaupa tänavaid mõõtes ja inimesi jahtides, nagu tema seda nimetas – tal oli kaamera alati kaasas ja mõnikord nägi ta kedagi või midagi, mis talle huvi pakkus, kuid minu suureks pettumuseks ei olnud ta siiani ühtegi pilti teinud, ta lihtsalt juhtis mu tähelepanu sellele, mida nägi, kaameraga sinnapoole osutades ja küsides, kuidas tundub. Iga päevaga, mille me muuseumides maha passisime või stuudios tema lõputuid fotoraamatuid sirvisime, aga kõige rohkem ikka iga päevaga, kus ta näitas mulle oma pilte. Neid, mis talle endale meeldisid, neid, milles oli tema meelest midagi puudu, isegi neid, mida ta ise jälestas. Ta laotas need kõik välja nagu mädapaised ja jälgis tähelepanelikult mu nägu, kui ma neid vaatasin. Just nagu oodates, et ma püsti tõuseksin ja minema läheksin.

      Ja rääkis. Aina rääkis sellest, mida ta oli üritanud ühe või teise kaadriga tabada ja kuidas ta oma meelest läbi oli kukkunud. Sellest, kuidas ta sel ajal elas, millises faasis oma pildistamisega oli. Selgus, et pildistamisest rääkides muutus muidu nii kohmetu ja ebakindel Sebastian hüperaktiivseks lobisejaks. Ja mina kuulasin. Nii oligi õige. Nii pidigi olema. Tundsin, et ma olingi maailma sündinud selle jaoks, et vaadata Sebastiani pilte, mis minu jaoks olid peaaegu kõik eranditult imelised, ja kuulata teda nendest rääkimas. Et vastata ta küsimustele, isegi kui ma suutsin enamasti anda mulle endale lootusetult triviaalsena näivaid vastuseid. Aga Sebastian kuulas mind äraseletatud näoga ja oli rahul. „Mida sa tunned, kui sa seda vaatad?” „Mis sa arvad, mida ta siin mõtleb?” „Kas sind ehmataks, kui ma ütleksin, et ta nuttis?” „Kuidas sulle tundub, kas ta elab veel?” „Mis sa arvad, kas ta on hea inimene?” Tundsin, et olen õnnelik inimene ja oma ülesande maailmas täitnud, kui tal on õigus ja et see, kui ma iga päev tema kõrval istun ja oma mannetuid mõtteid temaga jagan, aitab tal ühel päeval saavutada selle, mida ta nii väga tahab. Olla juures, kui ta viimaks inimese tõelise palge iseenda jaoks vastuvõetaval kujul pildile saab.

      Iga päevaga, iga tunniga sai mulle aina selgemaks, kui imeline ta on.

      Geniaalne? Jah.

      Uskumatult empaatiavõimeline? Jah.

      Maagiliselt läbinägelik inimhingede välimääraja? Jälle jah.

      Aga seda oli vähe, neid sõnu oli tema kirjeldamiseks ja eriti selle kirjeldamiseks, mida ta kaameraga teha suutis, liiga, liiga vähe.

      Enamasti püüdsin ma sellele mitte eriti pingsalt mõelda, sest kui ma tõeliselt keskendusin, oli mul ühtäkki raske hingata. Ta oli lihtsalt ebareaalselt, paanikahoogu väärivat aukartust tekitavalt hea. Mis muidugi tõigi meid tagasi sama vestluse juurde – mulle ei meeldinud, kui mind pildistati, ei meeldinud ennast piltidelt näha, ei olnud iial meeldinud ja sellest polnud varem ka suurt probleemi olnud. Aga Sebastian väitis, et ta väga tahab. Õigemini ta väitis, et tal on VAJA.

      Aga ma olin ta pilte näinud, praeguseks juba väga paljusid tema pilte ja see ainult süvendas mu õudust selle väljavaate ees. Kui ma lubaksin tal proovida, jumal teab, mis nendel piltidel siis kogu maailmale vaatamiseks välja ilmuks. Ja tühja sellest maailmast – mis mulle endale hakkamasaamiseks ja allaneelamiseks neilt näha oleks? Tühja minust endastki, aga mis saaks teatavaks talle? Mul oli tema pilte vaadates ja nendega kaasas käivaid lugusid kuulates tekkinud tunne, et väga tihti pidigi ta asjade läbimõtlemiseks ja inimeste tunnetamiseks neid pildistama. See oli tema protsess. Mis oli ilmselt ka põhjus, miks ta mulle nii hirmsasti peale käis. Siinkohal olin oma spekulatsioonidega üksi, sest ta ei olnud oma hirmsast mangumisest hoolimata kordagi põhjendanud, miks ta nii väga tahab mind pildistada. Ma ei olnud muidugi küsinud ka, sest see ei olnud vestlus, mida ma pikendada tahtsin. Ma ei oleks suutnud vastata tema loogiliselt järgnema pidanud vastuküsimusele „Miks mitte?”.

      Peitsin ennast lopsakasse ja pehmesse halli kampsunisse ja tõmbasin just juukseid kaelusest välja, kui ta ühtäkki mu ees seisis, üks mitmest stuudiosse peidetud kaamerast ähvardavalt käes.

      „Mis sa teeksid, kui ma vastu sinu tahtmist sind pildistaksin?” küsis ta ja tema ilmes ei olnud kriipsugi huumorit.

      Astusin sammu tagasi ja tõmbasin kampsunikaeluse automaatselt suu ette.

      „Sa ei teeks seda.”

      „Aga kui ma teeksin?”

      Kehitasin õlgu. „No sul on üks viis, kuidas teada saada,” ütlesin ma kalgilt. Ma teadsin, et ta ei teeks tegelikult must niimoodi pilti, sest see oli täiesti tema filosoofia vastu. Tema jaoks oli kellegi pildistamine delikaatne akt, selle jaoks oli vaja koos mõtlemist, see oli tema jaoks väga intiimne suhtlusvorm. Ma olin kindel, et ta ei pildistaks mind kunagi vastu minu tahtmist.

      Ta ohkas nii valjusti, et see oli peaaegu oie, ja viskas kaamera järsu liigutusega ühele akna all lösutavale diivanile.

      „Sa ei saa aru,” ütles ta ja tema hääles oli järsku nii palju valu ja kurbust, et mulle tundus uskumatu, et mina suudaksin talle seda mingi nii tühise põhjuse pärast, nagu oma egokröömikese alalhoid, tekitada. Viimaste nädalate jooksul oli ta enamasti õnnelik, võibolla pisut hüsteeriline, aga kindlasti entusiastlik ja positiivne. Ainult mõnel korral olin näinud vilksatusi millestki märksa tumedamast, mis näis jäävat teisele, praegu peidus poolele. Kahtlustasin, et see oli see, mis ajas ta pahupidiseks ja nurgeliseks, mispärast ma teda enne „Parti kuuele” vist kunagi rääkimas ei olnud kuulnud ega naeratamas näinud ja miks ta avalikes kohtades end alati oma junkrutearmeega ümbritses. Viimaste nädalate jooksul, peale seda, kui ma Alice’i juurest siia olin tormanud ja kui Miri mind temaga tagatuppa kinni oli pannud, olin ma ainult korra või paar näinud ta silmades hirmu ja ühel ööl nägi ta unes midagi nii võigast, et mul kulus tema rahustamiseks ja lohutamiseks mitu tundi.

      Ja samast hetkest, kui Miri mind sinna tuppa nüginud oli, ei olnud miski mulle olulisem, kui see, et tal oleks hea olla, et ta olekski rahulik ja õnnelik. Mõnel üksikul hetkel, kui ma oma deliiriumilaadse imetluse sügavustest pinnale tõusta suutsin, olin mõelnud, et see on ootamatu, imelik ja omal moel ebaterve. Et ta on lihtsalt üks mees, üks üsna võõras mees, kes mingil arusaamatul

Скачать книгу