LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ma ei oleks iial arvanud, et korteri otsimine võib nii piinarikas olla. Kõik need võõrad kodud, anonüümsed inimesed ja nende elud. Korter korteri järel klõpsisin pakkumisi edasi. Mul ei olnud aimugi, kuidas seda teha, mida otsida, millele tähelepanu pöörata. Siiani olin ma alati leidnud inimese, Oma Inimese. Inimene oligi minu kodu. Ja ilmselgelt oli selle inimese soovide ja äranägemiste järgi kokku pandud eluase täpselt see, mida minagi sel hetkel vajasin. Kuidas ma peaksin nüüd teadma, milline nendest korteritest väärib seda, et ma ennast kohale lohistan ja võõraste inimeste võõrad asjad lihtsalt praktilistel kaalutlustel omaks tunnistan. See tundus üdini vale. See tundus umbes nagu korraldatud abielu, kus ühel päeval avastad ennast rohelise loori all peegli kaudu võõrale mehele otsa vaatamast ja selsamal õhtul tema voodist. Sunnitud omakssaamine. Aga ma võtsin ennast kokku, helistasin paari kohta ja leppisin kokku, et lähen neid kortereid vaatama. Ühte ülehomme ja teist järgneval päeval. Kirjutasin aadressid, kuupäevad ja kellaajad hoolikalt ajakirja servale.

      Kogu see iseseisvusharjutus nõudis nii meeletut pingutust, et pooleteise tunniga olin täiesti läbi. Taarusin uneskõndijana mööda korterit ja otsisin leevendust. Ärevus näris hinge ja ma mõistsin selgelt, et minu senised katsetused unenägu lahti seletada olid liiva jooksnud, ma ei olnud tõele lähemal kui enne ja tundsin unenäo nõudlikku külma hingust oma kuklas. Mul oli vaja sellega ühele poole saada, enne kui see mu kaela murrab. Aga ma olin intuitsiooni jaoks liiga närviline. Suutsin ainult puuripandud looma kombel edasi-tagasi tammuda. Peale paarikümneminutilist tammumist ja hingeldamist olin ärritusest täiesti sõge. Organismis oli liiga palju hapnikku ja liiga palju adrenaliini. Trampisin löödult kööki tagasi ja avasin ühe Alice’i alumise riiuli veinidest. Need olid igapäevaseks manustamiseks, teadsin, et Alice’il ei oleks kahju. Valasin mahlaklaasi peaaegu täis ja trampisin elutuppa tagasi. Otsisin muusikat, mis oleks turvaline ja mille peale saaks kindel olla. Midagi, mis peaaegu alati töötab. Mis oleks rahustav ja samas mitte lolliks tegev. Viimaks leidsin Alice’i CD-de hulgast oma kalli Coheni. Cohen võiks ju aidata. Mees on täielik geenius. Läbinägelik nagu vana indiaanlane, empaatiavõimeline nagu ema Theresa, maailmavalus nagu don Quijote ja seejuures istub ta otse Imeliste Sõnade Allika lättel. Otse seal, kust kõige kangemat kraami lastakse.

      „Is this what you wanted,” laulis veel suhteliselt noore häälega Cohen ja tundsin, kuidas iga rakk mu kehas sirutas ennast, et taeva poole ulguda nagu suur haavatud koer. Eiiii.

      Jõin veel veini. Peale teist suurt klaasi hakkas akuutne enesehaletsus järele andma, muutus kuidagi tuimemaks ja pisut võõramaks. Lamasin diivanil ja vajusin sügavamale ja sügavamale teadvuse ja unenägude maailma vahelisse halli tsooni, kui ühtäkki tajusin selginemist. Olin valmis. Olin kindel, et nüüd suudan ma unenäo tähenduse lahti harutada. Viimane teadvuse maailmast minuni jõudnud mõte meenutas mulle, et ma ei olnud valuvaigisteid võtnud. Mis tähendas, et see saab olema piinarikas.

      Seisin oma teadvusesse ja alateadvusesse talletatud infoväljal nagu hiir keset kaerapõldu. Minu ümber laiusid ebavajaliku informatsiooni väljad ja kuskil need mõned üksikud vajalikud mälestused ja mõtted, mis aitavad mul mõista. Viimane, mida ma unenäost mäletasin, oli kahjutunne sukkade pärast, haarasin sellest otsast kinni ja sikutasin.

      Sukad, sukad, sukad viitavad arusaamisele. Ja siis on sukkadel ka mingi seksuaalsusega seotud tähendus. Samas, kui sukkades on augud, siis see tähendab ebakindlust ja enesearmastuse puudumist. Minu unenäo valgetel sukkadel ei jooksnud ühtegi silma, ent just lõpus said need plekiliseks ja tundus, et nii Nora, T. S. kui ka Anna olid seda ette teadnud ja kartnud. Seega olid sukad ikkagi rikutud, mitte auklikud, aga rikutud.

      Plekid viitavad vigadele, enamasti vähetähtsatele ja muudetavatele. Need plekid, mis kuidagi maha ei tule, räägivad süütundest või tahtmatusest andestada ja unustada.

      Kas kirsiplekid tulevad maha? Sobrasin oma mälus ja mälestustes. Kirsiplekid, kirsiplekid. Ei, need ei tule maha. Kui neid seebitada, jäävad nendest võikad, sinikaid meenutavad lärakad.

      Ahvid … pettust ja valesid tähendavad ahvid loopisid ausust ja tõde tähendavaid kirsse. See ei tähenda midagi.

      Seksuaalset ja vabameelsust sümboliseerivad ahvid loopisid õnne ja noorust tähendavaid kirsse. Seks teeb õnnelikuks? Bah … kah mul uudis.

      Kaugelt teadvuse füüsilisest maailmast kiirgasid mu lõpmatule kaerapõllule migreenihoo esimesed kiired. Sundisin end kiiremaks ja intensiivsemaks. „Tõenäosuste rehkendamine ei ole kunagi su tugev külg olnud,” nentis üks osa mu ajust kuivalt, kui ma aina suurema kiiruse ja väheneva arusaamisega üritasin iga unenäoelemendi igat võimalikku tähendust iga teise elemendi iga teise võimaliku tähendusega ristata.

      Valu murdis tugevamalt mu meeleheitlikesse rehkendustesse. Need ei olnud enam kiired, see oli suur ja ähvardav pilv. Võtmed, võtmed on endiselt kalkulatsioonist täiesti väljas. Nad pistsid keeled suust välja, ma nägin võtmeid ja teadsin, et ma pean need endale saama ja alles selle peale ronisin ma alla, kus sukad said rikutud.

      Mida nad mulle pakkusid? Nora, T. S., Anna – kas saladusi, ligipääsu või vastutust?

      Või jälle seks? Iga sümboli tagavaratähendus selles unenäos tundus olevat seks. Kas see oli oluline? Juhus?

      Aga oot, kui võtmed kaotada, siis see tähendab ju enesekontrolli kaotamist, ootamatuid muutusi, frustratsiooni.

      Ja ma ei saanud neid võtmeid kätte.

      Ahvid loopisid kirsse, et ma ei saaks võtmeid kätte?

      Ahvid loopisid kirsse, et ma rikuksin oma sukad ja ei saaks võtmeid kätte?

      Jah! Ahvid loopisid kirsse, et ma rikuksin oma sukad ja ei saaks võtmeid kätte.

      Mind ootava valu tormist tiine pilv surus mind madalamaks ja madalamaks vastu põldu.

      Veel kord, ma pean proovima veel kord.

      Pettused, valed, tõde, ebakindlus, enesekontroll, süütunne, enesevihkamine, õnn.

      Valu oli põhimõtteliselt kohal, tundsin iga keharakuga, et olen esimesest, kriitvalgest valulöögist vaid sekundi murdosa kaugusel.

      Kuidas siis? Mispidi siis?

      Kuskilt kaugelt tõi mu unenäoseletajast alateadvuse arhivaar lagedale veel viimased kaks elementi, mis tema meelest olulised olid. Eriku ja Sebastiani.

      Ma liikusin Eriku poole läbi valu ja ebamugavuste, aga ta ei tahtnud mind ja tema juurest alla tulles ei pääsenud ma enam võtmeteni. Tema tõttu ei viidanud seega võtmed saladustele ja ligipääsule ja võimalustele, vaid neist olid saanud kaotatud võtmed – ebameeldivused ja kontrollimatus? Kas nii? Aga see ei olnud ju otseselt Eriku süü, et ma võtmeteni ei jõudnud, tema ei olnud mind üles kutsunud ja tema ei takistanud mind ka kuidagi alla minemast. Ammugi ei kontrollinud ta kirsse pilduvaid ahve.

      Kas siis … tõesti? Erik ei olnudki üldse oluline? Ei omanud selles loos mingit tähendust? Ja Sebastian? Mida tema seal tegi? Viimasel hetkel tõi ta … kingad. Kui ta oleks õigeks ajaks jõudnud, siis ei oleks sukad rikutud, siis ei oleks olnud ebakindlust ja süütunnet, vaid hoopis tervete sukkade kandmise mõistmine, arusaamine ja mind ümbritsevate toetus.

      Niisiis uuesti, nüüd kõigi osadega – pettused ja valed …

      Vägivaldse, violetse pikselöögiga purustas päralejõudnud migreenihoog mu loogika ja viskas mind tagasi täieliku teadvuse ja füüsilise agoonia pärusmaale.

      Lõualihased valutasid, samuti kael ja silmakoopad. Mu põse vastas oli midagi sooja, kõva ja siledat. Aga pea just nagu ei valutanud enam. Paotasin tasakesi silmi ja nägin heledaid kahhelkive ja pisut eemal paari pikka tumedat juuksekarva, ilmselt minu enda omad. Olin Alice’i vannitoa põrandal. Ohkasin ja maigutasin suud. See oli ootuspärane. Ma jätsin rohud võtmata ja sain oma tavapärase peavaluhoo koos kõikide aksessuaaridega, värviliste rõngastega silmade ees, oksendamisega jne. Bussi alla jäänud inimese ebakindlusega ajasin end neljakäpukile ja siis põlvili. Ootasin. Valutasid ka õlad ja käed, aga pea oli vist korras. Tõusin püsti ja tuikusin kraanikausi juurde, pesin nägu külma veega ja seejärel hambaid. Vaatasin peeglisse ja oigasin. Tundub, et karantiin on vähemalt kolmeks päevaks kindlustatud. Lisaks

Скачать книгу