Muusa - Katrin Oja

Скачать книгу

ta ukse kolksuga kinni tõmbas, panin tähele, et ta sigaretipakk on endiselt laual.

      Tegelikult ma ei suitsetanud, seda juhtus väga harva. Ja enamasti kahetsesin ma seda kohe, eriti siis, kui nikotiinilt ja muult sigarettidesse rullitud rämpsult saadud maksahaaki ei vooderdanud alkohol. Ja ma jälestasin seda, et ühest või kahest mahvistki jäid sõrmed nii vängelt haisema, et ükski seep selle vastu ei aidanud. Aga erandeid tuli alati ette. Sõrmitsesin sigaretipakki, keerutasin seda nii ja naapidi, libistasin tsellofaani üles ja alla, kuni lõpuks lahtiklopitud tubakasaju saatel kaane avasin ja ühe sigareti läitsin.

      Imesin pindmiseid suitsusuutäisi ja mõtlesin. Nüüd, kui unenägu oli sõnastatud, välja räägitud ja osaliselt analüüsitud ning loksus veel vaid minu enda ebastabiilse aju piirides, ei tekitanud see minus enam seda jõuetut hirmu ja sunnituse tunnet. Nüüd suutsin ma seda külmalt ja kalkuleerivalt silmitseda, just nagu lihunik rümpa või talunik kaalikakoormat. Mida sellega teha, kui palju see väärt on? Kas ma olen kõiki selle puudusi ja eeliseid õigesti hinnanud? Suitsetasin ja tundsin, et midagi mu seletustes on lootusetult mäda. Pusletükid ei jooksnud kokku, mustrid ei klõpsanud paika. Tavaliselt, kui ma oma unenägude tõelisele tähendusele jälile sain, oli see umbes nagu püüaksin kose all seista, kõik detailid, võimalikud mõttepöörded, tähendused ja järeldused ründasid mind laviinina. Lõpuks suutsin enamasti ainult vaikselt lamada, tajuda, et tõde on käes ja jumalat tänada, et luud-liikmed terved on. Täna ei olnud seda juhtunud. Midagi oli valesti. Midagi oli puudu.

      Istusin ikka veel köögis, kui Alice ärkas ja ennast sättima hakkas. Ta üritas mind paar korda veel kaasa kutsuda, kuid ilma liigse entusiasmita ja ma ei tundnud vähimatki tahtmist meelt muuta. Mul oli tunne, et kui ma veel natuke mõtlen, veel pisut pingutan ja püüan igasugustest stampidest lahti lasta, siis saan aru, mida unenägu mulle öelda püüab. Olin juba otsustanud, et hoolimata sellest, kas mu tänaseid pingutusi kroonib edu või mitte, lähen homme ja otsin oma unenäoraamatu välja. Isegi kui ma ei peaks lähiajal enam midagi olulist unes nägema, isegi kui mul ei peaks seda otseselt vaja minema, võiks see ikkagi läheduses olla. Lõppude lõpuks seisin ma praegu just nagu millegi lõpus ja eeldatavasti millegi muu alguses ning parim, mida ma sain seejuures iseenda heaks teha, on hoida ligi ainuke asi, mis mind kuidagigi millegagi sidus. Ainus asi, mis viitas sellele, et ma olen kuskilt tulnud, kuskilt pärit, kellegi perekond. Mitte et ma ise sellest kuigipalju mäletaks. Mingil imelikul kombel algasid mu mälestused umbes sellest ajast, kui ma olin kuusteist ja elasin üksinda oma vanaisale kuulunud mahakandmist ootavast vanas majas. Mäletan kopituse ja hallituse lõhna ning seda, kuidas oli külm ja niiske. Mäletan oma skvotteritest sõpru, keda sinna aina juurde ja juurde tekkis, kuni ühel päeval oli uks kinni pitseeritud ja kollane lint ümber maja veetud. „Territooriumil viibimine keelatud, kuulub lammutamisele” seisis aiale ja uksele paigaldatud sildil. Tol päeval, kui ma oma kolme pambuga pargis istusin ja mõtlesin, kuhu minna ja mida teha, saingi tuttavaks Pauli ja tema imeliste luuletustega ja varsti peale seda tuli Alice, kes oli alati minu poolt, välja arvatud siis, kui ta oli minu vastu, ning kes õpetas mulle, et emotsionaalse valu vastu ei aita miski paremini kui füüsiline valu. Alice, kes on siiamaani minuga.

      Aga enne seda – mitte midagi. Paul ei maininud seda kunagi, mulle tundus alati, et ta kardab sellest rääkida, sest ta arvab, et minuga on midagi kohutavalt halba juhtunud.

      Alice, kellega oli elus mitu korda midagi kohutavalt halba juhtunud, vaatas mind mu seletusi kuulates rahulikult ja kalkuleerivalt ja otsustas ilmselgelt, et mul ei ole posttraumaatilist stressi ning ei häbenenud kunagi minu kummalist amneesiat aasida.

      Erik tegi sellest mingil hetkel lausa enda projekti, seadis endale ülesandeks välja selgitada, miks ja mida ma ei mäleta. Tema mangumise ja pealekäimise tõttu olen ma istunud tunde psühhiaatrite juures tugitoolides, külastanud hüpnotiseerijat ja viimases hädas isegi mingit Tiibeti munka. Keegi ei saanud midagi teada ja Erik pidi end lööduks tunnistama. Et see kogemus tema jaoks üleni raisus ei oleks, otsustas ta, et see viitab sellele, et ma ei olegi mingi tavaline inimene, vaid hoopis tema jaoks saadetud müstiline olevus. Headel päevadel ingel, halbadel päevadel kuri tulnukas. Aga ehkki sellest seletusest said alguse paljud pisarateni naerma ajavad seigad, kus Erik täie tõsiduse juures mind oma fännidele imeloomana demonstreeris, oli selge, et see seletus oli tõest sama kaugel kui iga teinegi. Ma lihtsalt ei mäletanud. Aga kuna ma ei mäletanud kunagi mäletamist, ei tundnud ma ennast millestki ilma jäetuna ega olnud kuigi häiritud.

      Kuni ühel päeval, umbes kuus aastat tagasi selgus, et mul siiski on mingi minevik, mingid inimesed, kellele ma olen kunagi kuulunud – isegi kui nad on surnud.

      Paul ja mina elasime tol ajal äärelinnas koleda betoonmaja väikeses korteris. Paul kirjutas luuletusi ja õpetas koolis tänamatutele tattninadele grammatikat. Mina kuulasin, kuidas Paul mulle oma luuletusi ette loeb, hoidsin tal kätt, kui ta kirjutada ei suutnud, käisin kunstikoolis modelliks ja kolmel päeval nädalas ülikooli raamatukogus tööl. Ja ühel päeval helistati mulle töö juurde mingist piduliku nimega notaribüroost ja teatati, et ma olen ühe nende „lahkunud” kliendi pärija ja palun ilmugu ma koos isikut tõendava dokumendiga nende juurde.

      Ilmusin. Lugesin pool tundi ooteruumis vanu ajakirju ja jõin tasuta kohvi, enne kui mind edasi kutsuti ja pidulikult teatati, et ma olen Linda Marie Moori ainus pärija ja seega kuuluvad mulle alljärgnevad esemed:

      kaks õlimaali, 1965. ja 1978. aastast,

      üks unenäoraamat,

      üks lillemustriga vaas,

      laokasti 7725.19 sisu

      ja tema pangaarve sisu.

      Istusin, noogutasin, kirjutasin alla ristiga märgitud kohtadesse siia ja sinna. Kahes eksemplaris. Võtsin kasti maalide, raamatu, vaasi, võtmete ja pangapaberitega ning koperdasin sealt välja.

      Mul ei olnud õrna aimugi, kes oli Linda Marie Moor.

      Guugeldamise ja mõningase arhiivides tuhnimise peale selgus, et ta oli minu vanaema. Kes ilmselt, arvestades, et ta elas juba 1964. aastal oma uue kunstnikust abikaasaga ja minu ema oli sündinud (nagu Erik oli leidnud, püüdes koguda infot minu minevikust ja sundida mind seda mäletama) 1963. aastal, jättis nii oma mehe, minu vanaisa, kui ka oma tütre, minu ema, ilma erilise venitamiseta maha. Arvestades, et mul ei olnud ka oma ülejäänud pereliikmete kohta erilisi mälestusi, peale vanaisa, keda ma mäletasin kaudselt, sest ma teadsin, et see oli tema maja, kust linnaametnikud mind välja tõstsid, ei painanud see informatsioon mind kuigivõrd.

      Maalid on mul siiamaani alles, need ei ole kuigi head, kuid Eriku nurumise peale lasin ma nad ühel kunsti kokkuostjal ära hinnata ning selgus, et need on pisut väärt ja mõne aja pärast ehk isegi pisut rohkem. Maalid on mul laos.

      Vaas läks ükskord kogemata katki, millest on kahju, sest tagantjärele selgus, et see oli nii mõndagi väärt ja lisaks meeldis see mulle.

      Laokastis 7725.19 olid mõned ehted, paar fotot Linda Mariest ja tema kunstnikust abikaasast ja terve hulk Linda Marie päevikuid, umbes 30 arusaamatu käekirjaga tihedalt täis kirjutatud köidet. Olin paaril korral püüdnud neid lugeda, kuid tulutult. Sain aru umbes igast viiendast sõnast.

      Võib öelda, et unenäoraamat oli minu jaoks suurim leid. Sinnamaani ei olnud ma kunagi teadlikult ja süstemaatiliselt üritanud oma unenägusid lahti seletada. Olin neid lihtsalt näinud ja nende võimalike tähenduste üle piinelnud, sest ma teadsin alati, et need ei ole mingid triviaalsed unenäod. Olin paaril korral mõelnud, miks Linda Mariel selline unenäoraamat oli. See oli paks ja põhjalik ja ta oli mitmesse kohta lisamärkmeid teinud, õnneks selgesti loetavas blokk-kirjas. Need lisamärkmed olid nii mõnigi kord pakkunud just selle vajamineva infokillu, mille kaudu oli võimalik kogu unenäo tegelik tähendus lahti harutada. Otsustasin, et ilmselt nägi temagi unenägusid. Kes teab, võib-olla see on geneetiline. Kui keele rulliajamise oskus ja vere peale minestamise komme on, siis miks ei võiks ennustavad unenäod olla.

      Pangakontol oli natuke raha. Mitte nii vähe, et see kohe ära kulutada, ega ka piisavalt palju, et sellest elama hakata. Nii seisis see seal edasi ja ootas musti päevi.

      Ma polnud ammu selle peale mõelnud. Kuna see mulle just nüüd meelde tuli, võis olla,

Скачать книгу