LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tuttavate poole läinud ning kes teab, millal nad sealt ükskord tagasi pidid jõudma. Igal teisel ajal olnuks tohutult mõnus, et vahel harva on terve elamine ka üksnes minu päralt. Sel õhtul aga olin ma parajalt väsinud ning pea valutas pisut ikka veel. Seega käisin kiirelt duši all ja pugesin siis voodisse. Väsimusele vaatamata ei tahtnud aga uni kuidagi tulla. Mõtlesin Kailast, Kristjanist ja Jakobist, eelkõige aga Viisiku nõmedast käitumisest. Kas tuli mul tõesti selle lollikambaga tervelt kolm järgnevat aastat ühes klassis käia? Jakobil ei olnud siiski õigus, mõtlesin oma patja keerates ja kohevamaks saputades. Ma ei kavatsegi lasta neil tüüpidel tervelt kolm aastat enda ja teiste kallal ülbitseda. Nii nagu mõni neist juhtub veel midagi kobisema, sähvan kohe julgesti vastu. Nende mõtete juures õnnestus mul lõpuks uinuda.

      4

      Kaubamaja juurde jõudes märkasin kohe, et Jakob juba ootab. Ta oli ennast üles löönud – juuksed geeliga natuke edevalt kohevile aetud, jalas tumedad viikidega teksad ning seljas pruun pikemalõikeline nahkjakk. Ta nägi isegi täitsa kena välja ning ma tabasin ennast kogunisti mõtlemast, et oleks ta veidi pikem, vanem ja mehisem, siis kes teab…

      Mina ise polnud sel hommikul viitsinud oma välimuse nimel kuigi suurt vaeva näha. Kandsin lihtsat sportliku lõikega erksinist jopet ja suurte küljetaskutega tumehalle pükse. Mul polnud tarvis kellelegi muljet avaldada ning kuna teadsin, et ilmselt seisab meil ees üpris palju jalutamist, siis olingi panustanud pigem mugavuse peale.

      „Oled sa mõelnud, kuhu minna tahaksid?” küsisin. „Ma olen eluaeg Tallinnas elanud, nii et võin sind viia põhimõtteliselt ükskõik kuhu.”

      „Läheks järsku kuskile Toompea kanti,” pakkus Jakob. „Ja Snelli tiigi äärde võiks ka minna. Olen sealt paar korda mööda käinud, aga pikemalt vaadata ega seal jalutada pole aega olnud. Minu meelest on seal hästi ilus.”

      Võtsimegi siis suuna tiigi poole. Avastasin, et Jakobiga on täitsa mõnus ja vaba suhelda ning tema kooliaegne kidakeelsus on täiesti unustatud. Ma isegi märkisin selle talle ära – et koolis on ta sootuks teistsugune. Seepeale poiss naeratas ja kehitas siis õlgu. „Võib-olla tõesti. Ma olen eluaeg selline olnud, et ei oska eriti võõrastega suhelda, ei leia nagu kergesti kontakti. Sinuga on asjad miskipärast teisiti, ma ei tea ise ka, millest see tuleb.”

      Mõtlesin, kas käsitleda seda komplimendina ning otsustasin siis, et tegemist oli ilmselt siiski pigem päris siira arvamusega. Tundsin ju ise tema suhtes samamoodi.

      Juba alanud sügisele vaatamata müüdi veel mitmel pool tänavatel pehmet masinajäätist. Ostsime meiegi omale ühed torbikud. Jakob tahtis ka minu eest maksta, kuid seda ma ei lubanud. Vahest oli see minust tobe, kuid leian, et sõbrad üksteisele välja ei tee.

      Ilm oli jalutamiseks täpipealt sobiv, selline mõnus päikeseline varasügis. Tegime jäätist limpsides tiiru ümber tiigi ja istusime siis natukeseks pargipingile, et nautida päikest ja ilusat ilma. „Kui Viisik välja arvata, mis mulje sulle muidu meie klassist on jäänud?” uurisin jutujätkuks ning viskasin jäätisega kaasa antud lilla salvrätiku pingi kõrvale prügikasti.

      „Mis Viisik?” ei saanud Jakob algul aru. Kohe aga valgus üle ta näo mõistev naeratus. „Ah sa nimetad neid siis niimoodi – päris tabav tegelikult, ehkki kui need kaks tüdrukut ka kaasa arvata, siis oleks lausa Seitsmik. Ma arvan, et teistel pole häda midagi, kõik tunduvad suht normaalsed. Vähemalt esmamulje järgi küll.”

      „Minu meelest ka,” noogutasin. „Ja õpsid samamoodi.”

      Jakobi nägu läks taas naerule. „Sulle meeldib vist eriti see meie ajalooõps? Olen tähele pannud, kuidas sa teda vaatad.”

      Mul hakkas natuke piinlik. Kas tõesti on mu kiindumus teistelegi nii ilmselgelt näha? „Nojah, ta on hästi kena,” poetasin näilise ükskõiksusega. „Ja üldse üllatavalt okei. Nõme on aga see, et keegi teda tunnis ei kuula.”

      „Osad õpsid on jah sellised, et ei oska ennast kuulama panna,” nentis Jakob. Ta pistis viimase vahvlitüki omale suhu ja vaatas mulle siis otsa. „Kas läheme edasi?”

      Läksimegi. Kõndisime läbi Raekoja platsi ja Vabaduse väljaku ning ronisime siis treppidest üles Toompeale. Seal jäi Jakob hingeldades natukeseks seisma. „Ma pole suur sporditegija,” ütles ta vabanduseks. „Tean küll, et peaksin rohkem trenni tegema, aga siiani pole suutnud ennast käsile võtta.”

      „Sa pole mulle veel oma hobidest rääkinudki,” ütlesin. „Kui sind sport ei huvita, millega sa siis vabal ajal tegeled?”

      „No ma õpin näiteks breiktantsu,” tunnistas Jakob. „Juba peaaegu neljandat aastat.”

      „Oh lahe,” hüüatasin. „Ma sain kohe aru, et oled tantsimist kusagil õppinud!”

      Jakob muigas. „Jah, ehkki mu isale ei meeldi see sugugi, et ma tegelen mingisuguse „keerutamisega”, nagu tema seda nimetab. Ja ega talle mu teised hobid kah rohkem meeltmööda ei ole.”

      „Ja need oleks…?” uurisin uudishimulikult. Olime jõudnud juba Toompea pargi juurde ning ma toetasin ennast nüüd laisalt vastu müüri.

      „Ma loen kogu aeg. Pidevalt olen ninapidi raamatus,” seletas Jakob. „Ja ära nüüd naerma hakka, aga ma kogun ka marke.”

      „Miks ma peaksin naerma hakkama?” ei saanud ma aru. „Mis nende markidega siis on?”

      „Noh, ma olen paljudelt kuulnud, et kes see neid küll tänapäeval kogub.” Jakob tõmbas ennast müüri peale istuma. „Mu vend näiteks kogu aeg irvitab selle üle ega saa aru, kuidas ma viitsin sellise asjaga mässata.”

      Ma mõistsin Jakobit rohkem, kui tema ise sel hetkel arvata oleks osanud. Ka ma ise kogusin midagi sellist, mida ma naljalt teistele poleks tunnistada tahtnud – nimelt portselanist nukke. See hobi sai mul alguse kaheksa-aastaselt, kui üks kaugelt sugulane kinkis mulle sünnipäevaks imeilusa pitsilise kleidi ja kübaraga nuku. Pärast seda nõudsin sarnaseid emalt iga kord, kui koos poes käies mõnd niisugust nägema juhtusime. Hiljem aga hakkasin neid oma taskuraha eest ise ostma ning kõik sugulased teadsid hästi, mida mulle sünnipäevadeks või jõuludeks kinkida. Kuidagi oli see kirg jäänud minuga tänase päevani. Teadsin küll, et tegelikult pole selles midagi teab mis imelikku. Olin Internetist lugenud, et ka paljud ammugi täiskasvanud naised koguvad neid, kuid mõnd sõbrannat külla oodates korjasin oma nukud ikkagi alati riiulilt kokku ja toppisin kappi luku taha. Kartsin, et minu üle hakatakse naerma – ise kuusteist, aga kogub nukke!

      Juba uuriski Jakob ka minu hobide kohta. Nukulugu ma talle esialgu rääkima siiski ei hakanud, ehkki olin tema puhul üpriski kindel, et ta mu üle ei naeraks. Selle asemel rääkisin talle hoopiski oma armastusest maalimise vastu ning soovist saada kunagi kunstnikuks, avada näituseid jne. „Kasuisa klopsis mulle ükskord isegi päris molberti kokku,” jutustasin. „Vahel kui aega saan, siis ikka joonistan midagi. Mulle meeldib inimesi maalida, olen näiteks oma emast portree teinud ja mõnest sõbrannast ka, kes paigal on viitsinud istuda.”

      Jakob vaikis mõnda aega. „Sa oled hoopis teistsugune, kui teised tüdrukud, keda ma seni tundnud ja näinud olen,” sõnas ta siis. „Sinuga on hea rääkida, sa saad asjadest aru.”

      Naeratasin. „Aitäh. Sama kehtib sinu kohta ka.”

      Jakob näis millegi üle järele mõtlevat. „Sa oled vist hästi vabameelne?” küsis ta. „Noh, ma mõtlen, et sa ei naernud mu margikogumise peale ega pidanud mind mingiks imelikuks nohikuks seepärast, et ma teistega eriti läbi ei käi…”

      „Minu meelest on igaühel õigus olla just selline, nagu ta ise tahab,” ütlesin. Päike paistis parajasti nii mõnusalt meie peale ja ma sirutasin näo ülespoole, et lasta soojadel kiirtel seda paitada. „Maailm oleks väga igav, kui kõik näeksid välja ja käituksid ühtemoodi, mingite tobedate standardite järgi. Mulle just meeldib, kui inimesed julgevad teistest erineda, olgu see siis ükskõik mille poolest.”

      „Aga kas sellel on sinu jaoks ka mingid piirid?” Jakob vaatas mind miskipärast kuidagi väga tungiva pilguga ja mulle näis koguni, et ta hoiab hinge kinni.

      „Mis

Скачать книгу