Mõistus miinus tunded - Jacqueline Bedford

Скачать книгу

miss. Minu tööpäev on ammu lõppenud. Kuid selle asemel, et minna koju, otsustasin ma jääda ja teid aidata. Kahjuks seda kiiresti teha ei õnnestunud, kuid ma luban, et homme keskpäevaks on kõik valmis. Mis teid siin konkreetselt ei rahulda?”

      “Miks te räägite minuga sellisel toonil?” küsis Caroline ja heitis pea selga. “Ma lähen otsekohe teie ülemuse juurde! Kuidas teda seal… Selle Tom Mitchelli juurde!”

      Mees kehitas õlgu.

      “Kuidas soovite. Ainult et ta nimi on Ted, mitte Tom. Ja minna pole kuskile vaja, kuna Ted Mitchell olen mina. Meeldiv tutvuda.”

      Mõistes, et ta oli sattunud rumalasse olukorda, tõmbus miss Donnell tagasi. Ja mida tal tegelikult olekski veel öelda? Paluda, et ta vallandaks iseennast sellepärast, et oli olnud jäme ja kasvatamatu?

      Ja siis juhtus ootamatult see, mida Caroline püüdis igati vältida ega lubanud endale mingil juhul, isegi mitte omaette olles. Ta silmad täitusid pisaraist ja järgmisel hetkel voolas esimene neist mööda ta põske, rebis end lõualt lahti ja potsatas angaari betoonpõrandale. Sellele järgnes teine, teisele – kolmas ja nii edasi ja nii edasi…

      Miss Donnell nuttis hääletult.

      Kolmekümne kaheksa aastase Ted Mitchelli jaoks polnud tänane päev samuti kergete killast. Palju tööd, väga palju. Polnud isegi nii palju aega, et kodus lõunal käia, tuli leppida singivõileiva ja kohviga. Kas tasub siis mainida, et kliendi ilmumine tööpäeva lõpul ei lisanud ta meeleolule positiivseid noote? Pealegi osutus see daam nii riiakaks!

      Mitte et see naine oleks olnud omamoodi unikaalne. Nende kümne aasta jooksul, mil ta selles angaaris autoteenindusega oli tegutsenud, oli sattunud ette igasugust rahvast. Ja ometi õnnestus sel kohutavalt kiuslikul missil, just nii ristis ta teda mõttes, ta endast välja viia. Kusjuures, kõige järgi otsustades on ta veel mingi ülemus, isegi sekretär on olemas. Oh, küllap see vaene tüdruk ja kõik teised alluvad peavad selle inimese pärast kannatama, ta teeb ju nende elu põrguks!

      Ja kui Ted oli juba valmis ütlema sellele täiesti põhjendamatult rahulolematule kliendile kõik, mis ta hinge peale oli kogunenud… nägi ta äkki tema silmis pisaraid. Algul ei uskunud ta oma silmi, vaatas tähelepanelikumalt – jah, tõesti, naine beežis kostüümis nuttis. Ilma nuuksumise ja hädaldamiseta, kuidagi vaikselt ja lootusetult.

      Mees sattus mõnevõrra segadusse, kuna ei oodanud sündmuste käigus sellist pööret. Mis ma siis nüüd tegin, tõepoolest, olin vist ikka liiga jäme, käis tal peast läbi. Palun väga, ajasingi inimese nutma…

      “On teil midagi juhtunud?” küsis ta vaikselt.

      Naine raputas pead ja kattis näo kätega.

      Mister Mitchell astus laua juurde, kus seisis kassa-aparaat, avas sahtli, võttis sealt pabersalvrätid ja ulatas need nutvale kliendile.

      “Võtke. Vahest tass kohvi? Tõsi, mitte seda õiget, vaid automaadist, aga juua kõlbab.”

      Too neelas kurku kogunenud klombi alla, kuivatas märjad põsed salvrätiga ja vastas:

      “Minuga on kõik korras. Ei, tõsi, ärge muretsege. Ma lähen kohe ära. Andke andeks. Lihtsalt kõik on nii kurb…”

      Ta püüdis rahuneda, kuid pisarad aina voolasid ja voolasid.

      “Ma kallan teile ikkagi kohvi,” otsustas Ted. “Lähme, panen teid kuskile istuma.”

      Mees toetas teda ettevaatlikult küünarnukist ja juhatas puhketuppa, et seal, paarimehe uudishimulikest pilkudest kaugemal, saaks nuttev klient toibuda. Ta ise ei talunud mitte üks raas naiste pisaraid ja oli nüüd valmis tegema kõik, et see kummaline miss lõpetaks oma vaikse nuuksumise. Ei aja ju sellises seisundis inimest ometi tänavale!

      Mõne minuti pärast istus Caroline vanal, päevi näinud diivanil ja hoidis käes tassi kuuma kohviga.

      “Ma ei teadnud, mitu tükki suhkrut teile panna, igaks juhuks panin kaks,” teatas Ted.

      Caroline pööras oma nutetud näo tema poole.

      “Just nii palju oleksin isegi pannud. Tänan teid. Olete väga lahke.”

      Natuke aega vaikiti. Töökoja omanik tundis, et peab nüüd midagi rahustavat ütlema, kuid ei suutnud välja mõelda, mida nimelt. Vaikuse katkestas Caroline.

      “Kas ma tohin teilt midagi küsida?” Kui mees noogutas, jätkas: “Mis teie arvate, kas ma olen sinisukk?”

      Mister Mitchell heitis naisele pika pilgu. Välimus – veidi üle kolmekümne, kostüüm ostetud kallist kauplusest, ei saaks öelda, et see talle just eriti sobib, soeng on samuti igavavõitu…

      “Noh… Ma ei ütleks nii kategooriliselt,” alustas ta hoolikalt sõnu valides. “Pealegi, ainult välimuse põhjal ei saa teha selliseid järeldusi ja ma ei tunne teid nii palju, et selle üle otsustada.”

      Caroline ohkas.

      “Mulle on kõik selge. Te räägite niiviisi sellepärast, et mind mitte solvata. Tegelikult on kõik niigi arusaadav – ma olen sinisukk ja see on esimesest pilgust näha.”

      Ted silmitses naist tähelepanelikult, kartes, et too puhkeb uuesti nutma, kuid tundus, et ta oli suutnud end siiski kokku võtta. Jätnud tassi pooleldi joodud kohviga lauale, tõmbas klient käekotist välja peegli.

      “Mul on piinlik, et teile niiviisi tüli tegin,” lausus ta oma peegelpilti silmitsedes. “Juba lähen. Kuidas te ütlesite, auto järele võib tulla homme, pärast keskpäeva?”

      “Jah, kõik saab korda,” vastas mees ja tegi ootamatult ettepaneku: “Teate mis, ma võin viia teid sinna, kuhu teil on vaja minna.”

      Ta tundis äkki vastutust selle naise pärast. Paljugi, mis talle veel tee peal võib pähe tulla! Aga nii on vähemalt tema süda rahul, et naine on viperusteta koju jõudnud.

      “Oh ei, see oleks juba liig. Olen niigi teie headust kuritarvitanud.”

      Caroline tõusis diivanilt ja kiirustas minekule. Kohmakalt end pöörates riivas ta aga kohvitassi ja kohv pritsis beežile seelikule.

      Kõik toimus nii kiiresti, et ta isegi ei teadnud, kuidas juhtunule reageerida. Tal polnud seelikust kahju ja ta ei saanud ka kõrvetada. Pigem oli ta kohmetunud ja nördinud iseenda kohmakuse pärast.

      “No näete. Ebaõnnestunud päeva loogiline lõpp,” lausus miss Donnell lootusetult. “Ja miks ma üldse täna voodist tõusin…”

      “See on saatus. Arvan, nüüd ei hakka te vastu vaidlema, et ma teid koju viiksin,” naeratas Ted. “Ega te ometi sellise plekiga metroosse kavatse minna?”

      Caroline’il ei jäänud muud üle, kui nõustuda.

      Mõni minut hiljem istus mister Mitchell, kes oli vahetanud töötunked puuvillase särgi ja teksapükste vastu, tumesinise Buicki roolis. Lõplikult toibunud ja rahunenud klient aga oli end istuma seadnud kõrvalistmele.

      “Auto pole muidugi nii luksuslik nagu teie oma, kuid see-eest töökorras. Jõuame kiiresti pärale,” teatas mees, roolides masina sujuvalt autoteeninduse väravast välja.

      “Mul on samuti Buick,” teatas Caroline. “Ma sõidan sellega siis, kui on vaja minna kaubahalli või vanematele külla. Kuid seda juhtub harva. Teen palju tööd, seepärast tuuakse mulle toiduained tellimise peale, aga emaga suhtlen telefoni teel.”

      Ta heitis mehele tänuliku pilgu, imestades, kuidas selline vastutulelik inimene võis talle algul näida jäme ja mühaklik. Tugevad päevitunud käed hoidsid kindlalt rooli, aknast puhuv tuul sasis ta musti lühikesi juukseid ja kergetest kortsudest ninajuurel võis aimata iseloomukindlust.

      “Kas ma tohin küsida, mis teiega juhtus? Miks te tujust ära läksite?” tundis Ted huvi teelt pilku pööramata. “Muide, kui see pole minu asi, siis nii öelgegi.”

      “Siin pole mingit saladust,” naeratas miss Donnell kurvalt. “Lihtsalt ma sain teada, et keegi nimetab mind tagaselja sinisukaks. Rumal, eks ole? Seda enam, et solvuda pole ju õieti millegi

Скачать книгу