LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mingi valvenaeratus ja absoluutselt ebasiiras grimass.

      Mul jääb puudu positiivsetest emotsioonidest, otsustas ta. Minu argipäevad on täis rutiinset tööd ja mu teod täiesti ettearvatavad. Vähe sellest, ma isegi ei püüa midagi muuta. Miski purunes mu hinges, kui James mu maha jättis. Mingi mehhanism, mis vastutab oskuse eest rõõmu tunda, on rivist välja läinud. Ja mida ma siis peeglis näen? Kolmekümneaastast naist, keda huvitab ainult tema töö. Naist, kes põgenes omaenda sünnipäevalt, kuna kartis, et hakatakse esitama küsimusi ta isikliku elu kohta, aga temal pole neile midagi vastata…

      Ootamatult sai Caroline iseenda peale pahaseks. Miks ta ei võtnud täna vastu mister Johnsoni kutset? Ta oleks võinud minna restorani, lõunatada, lobiseda selle sümpaatse meesterahvaga. Millest ta oleks temaga rääkinud? Aga ükskõik millest! See poleks ju millekski kohustanud…

      Sisetelefonil helistas Betty ja teatas, et miss Donnellit oodatakse autoteeninduses tunni aja pärast või veidi hiljem. Caroline heitis pilgu paberilehele, kus oli kirjas aadress. Igaks juhuks kirjutas ta andmed ümber oma märkmikku ja mõtles, et tuleks kohe välja sõita, kuna sinnasõidule kulub vähemalt nelikümmend minutit, seda muidugi juhul, kui teel ei juhtu olema ummikuid. Imelik, et Andy polnud leidnud mõnd büroole lähemal asuvat teenindustöökoda. Aga võib-olla on seal hea teenindus?

      Caroline ladus laual lebavad dokumendid kaustadesse ja tegi kõik korda, nagu oli alati teinud enne kojuminekut. Veendunud, et kõik asjad asuvad omal kohal, sättis ta soengusse näole vajunud juuksesalgu, värvis huuli ja kohendas seelikut.

      Riputanud käekoti üle õla ja väljunud vastuvõturuumi, ütles ta sekretärile:

      “Mister Burton võib tulla, jätsin talle lauale mõned paberid, need on valges ümbrikus. Lugegu läbi ja võtku need kaasa. Aga üldiselt oled tänaseks vaba.”

      Betty plõksutas rõõmsalt oma mandlisilmi, asudes kotist kosmeetikat välja laduma. Ta armastas mahlakates toonides huulepulki, kuna aga miss Donnell nõudis alluvatelt tagasihoidlikku välimust, sai nooruke mulatitar lubada endale erksatoonilist meiki vaid tööpäeva lõpul. Sellest järeldas Caroline, et sekretäril on kavaler. Sest miks peaks üks naine end ilusaks tegema, kui tal seisab ees õhtu televiisori seltsis?

      Liftiga alla maa-alusesse garaaži laskudes mõtles Caroline, et tuleks veidi muuta oma igapäevaseid eluviise. Vahest ehk isegi osta pääse basseini või spordisaali. Aga veel parem – võtta puhkus ja lennata mõnele eksootilisele maale. Sest täna hakkas talle ootamatult tunduma, et kõige huvitavam siin elus läheb temast lihtsalt mööda.

      Tõsi, Caroline kujutas endale halvasti ette, kuidas ta saaks jätta vabriku isegi mõneks päevaks, ta oli ju harjunud hoidma kõike oma kätes, kontrollides pidevalt olukorda. Kuid nüüd äkki tekkis tal kange tahtmine unistada sellest, kuidas ta lebab võrkkiiges, tema kohal kõrguvad palmid ja paistab päike, aga kuskil läheduses mühiseb meri. Ja William toob talle kõrges pokaalis karastavat kokteili, sidruniviil pokaaliservas. Ta võtab lonksu, siis kummardub mees ta kohale ja suudleb teda õrnalt huultele, mis on jäisest joogist jahedad. Nende peade kohal kriiskavad eksootilised linnud ja tuul ajab mööda taevast taga väikesi valgeid pilveräbalaid…

      Jõudnud vajalikule korrusele, lift peatus ja uksed avanesid. Naine vangutas pead, peletades endast eemale teda ootamatult haaranud fantaasiat. Kuidas sinna küll pääses William? Kas tõesti suutis kõigest tunniajaline vestlus selle hollywoodliku naeratusega iluduse seltsis rikkuda ta hingerahu?

      Madalate kontsadega vastu garaaži betoonpõrandat kõpsides lähenes Caroline autole. Ja alles siis taipas, et tal pole võtmeid kaasas. Üldse oli vaid kolm komplekti võtmeid: üks Andyl, teine temal, mis ta ettenägelikult oli koju jätnud, aga kolmas pidi olema igaks juhuks Bettyl. Mis siis ikka, tuleb uuesti liftiga üles sõita.

      Nördinud, et kaotab asjatult aega, aga ta hindas iga minutit, tõusis Caroline jälle liftiga kahekümne teisele korrusele ja astus kabinetti. Bettyt seal enam ei olnud. Nähtavasti niipea, kui ülemus oli ta vabaks lasknud, ruttas ta kohtama oma armastatuga või tormas mõnele lõbusale peoõhtule. Küllap nad olid teineteisest mööda sõitnud, hoones oli ju mitu lifti.

      Kui kabinetini jäi vaid mõni samm, äratas Caroline’i tähelepanu asjaolu, et uks oli praokil. Aeglustades sammu ja püüdes võimalikult kuulmatult astuda, lähenes ta ja… kuulis meesterahva häält. Ukse ja seina vahele tekkinud praost ettevaatlikult piiludes nägi ta, et James oli end tema tugitooli mugavalt istuma sättinud. Ta oli pööranud end akna poole ja rääkis telefoniga.

      Ülemus tahtis juba alluvalt igas suhtes aru pärida – oli tal ju lubatud vaid korraks läbi hüpata ja ümbrik võtta, tema aga tundis end kabinetis hoopis peremehena! Kuid sõnad, mis James kuuldavale tõi, sundisid teda vaikima. Ja kuulatama.

      “Kes on veetlev? Caroline? Ära aja naerma. Ta on ju kõige ehtsam sinisukk! Kui varem võis vähemalt öelda, et sümpaatne, siis viimasel ajal…” Mister Burton vaikis veidi aega, lastes tõenäoliselt vestluskaaslasel vastata, siis aga puhkes mingi nalja üle naerma.

      Caroline’il hakkas halb. Kas tõesti ta endine armastatu ja praegune õemees võib temast niiviisi rääkida… kellegagi…

      Caroline tundis, kuidas põsed häbist punetama löövad. Lahvatanud raev käskis tal otsekohe kabinetti siseneda ja öelda sellele lurjusele välja kõik, mis ta temast arvab, kuid jalad oleksid nagu põranda külge kinni kasvanud. Selle asemel, et lõpetada see telefonikõne, ta seisis ja kuulas, mida James rääkis.

      “Kuidas sulle võis küll pähe tulla teda restorani kutsuda? Kujutad ette, kui ta oleks nõustunud? Sina oleksid istunud, söögiisu täielikult kadunud ja muretsenud selle pärast, et keegi võib sind näha koos temaga. Muide, William, sa ei riskeerinud millegagi. Sinisukk ei käi meestega lõunatamas. Sel lihtsal põhjusel, et tavaliselt mehed teda välja ei kutsu. Vähemalt viimaste aastate jooksul olid sina esimene, kes söandas sellise kangelasteo sooritada!”

      Mister Burton puhkes uuesti naerma, nähtavasti arvates, et tegi nüüd eriti teravmeelse märkuse. Aga Caroline tundis, kuidas külm judin ta abaluude vahelt läbi roomas. James rääkis teda taga, lobises William Johnsoniga!

      Ta heitis pilke ümberringi nagu uppunu, kes otsib päästerõngast. Ja nägi seda, milleks ta siia õieti oli tulnud. Betty töölaual rippusid pliiatsihoidja küljes Mercedese võtmed.

      Mõni teine kord oleks Caroline kindlasti otsustanud, et teeb sekretärile märkuse – ei tohi ikkagi hoida niivõrd tähtsaid esemeid kõigile nähtaval kohal. Nüüd aga oli ta siiralt rõõmus, et leidis selle, mida otsis. Võtnud kingad jalast, et saaks kuuldamatult kõndida, lähenes ta neid käes hoides lauale, haaras pliiatsihoidjast võtmed ja väljus kikivarvul ooteruumist. Äkki tekkis tal tahtmine korraldada Jamesile stseen. Kuid too keerutab end kindlasti välja, tehes talle veel etteheiteid, et ta kuulab pealt võõraid jutuajamisi. Nii et arvaku, nagu ta poleks siia tulnud ega midagi kuulnud.

      Sisenenud lifti ja kingad jalga pannud – õnneks polnud liftis peale tema kedagi –, toetus Caroline raskelt ohates vastu seina. Tal oli tunne, nagu oleks teda poriga üle valatud, teenimatult solvatud, kõigile naerualuseks seatud. Ja kes seda tegi? Inimene, kellega ta vaid mõned aastad tagasi oli kavatsenud siduda oma elu.

      Sinisukk… Tavaliselt mehed teda välja ei kutsu… Need Jamesi sõnad kajasid ta peas ja panid südame valutama. Kõigest pool tundi tagasi oli Caroline mõelnud alustada uut elu. Nüüd vajus ta norgu. Milleks talle puhkus, kui ta niikuinii ei oska puhata? Ja bassein ja spordisaal – asjatu ajaraiskamine. Nende külastamine on suur luksus ärinaisele, kellele kuulub terve vabrik. Need tunnid võib ja peab pühendama äritegevusele.

      Kas tõesti on James mind alati sinisukaks pidanud? küsis ta mõttes, kuni liftikabiin sujuvalt alla laskus. Ehkki, mis siin imestada, tegelikult see nii ju ongi. Ma teadsin, kelleks ümbritsevad inimesed mind peavad ega püüdnud kunagi nende arvamust muuta. Miks on siis nüüd nii solvav seda ränka tõde kuulda?

      Vastus tuli iseenesest. Talle oli see kõik ebameeldiv eelkõige sellepärast, et, nagu selgus, nägi ka William Johnson temas hingetut inimest, kelle jaoks eksisteerivad vaid arvud. Aga tänane käepuudutus andis siiski väikest lootust

Скачать книгу