Скачать книгу

Mitte kedagi! Kuid mitte asjata ei peetud Antoine’i kannatlikuks inimeseks. Tema kannatus sai üsna varsti tasutud. Välule otsesõnu roomas raskelt longates ja värskeltlõigatud oksale toetudes mingi inimene. Tema järel sibas süüdlaslikult vingudes puudel.

      “Ära põe niimoodi, Lulu,” ütles mees. “Mina ise olen süüdi. Ma ei märganud pimeduses auku ja kukkusin. Loomulikult võtan nüüd ratta ja me sõidame koju.”

      Ta tõmbas põõsast sinna peidetud jalgratta ja valjult ohkides ronis ratta selga. Kuid ära sõita ei saanud, sest parem jalg ei kuulanud sõna.

      Antoine hüppas autost välja.

      “Vabandust, monsieur, ma ei pannud teid kohe tähele. Tundub, et teil on arstiabi vaja.”

      Mees suunas oma lambi Antoine’ile ja jäi talle oma kahvatusiniste silmadega kahtlevalt otsa vaatama.

      “Kes teie selline olete?”

      “Tegelikult mitte keegi. Sõitsin lihtsalt mööda. Sõin korraliku õhtusöögi Henry juures, aga autos tikkus mulle uni peale. Peatusin siis hetkeks ja kõige järgi otsustades jäin magama.”

      “Ma ei vaja teie abi. Saan ise ka kuidagimoodi,” tõrkus lombakas.

      “”Kuidagimoodi” ei tule teil kuidagi välja,” raputas Antoine pead. “Öelge, kus siin kõige lähem haigla on, ma viin teid sinna.”

      Lõpuks mees nõustus. Antoine abiga võttis ta autos istet ja vilistanud koerale, kamandas ta selle enda kõrvale.

      Haigla juurde jõudnud, talutas Antoine mehe sisse.

      “Teie nimi?” küsis arst rangelt.

      “Benedict Benoys, monsieur.

      “Kohe saadame teid röntgenisse.”

      Arst lahkus ja tuli paari minuti pärast tagasi koos meditsiiniõega. Vanamees viidi röntgenisse. Tal oli sääreluu murd. Arst paigaldas osavalt kipsi ja lõpetanud töö, vaatas tähelepanelikult Antoine’ile otsa.

      “Keerukas murd. Teie isa vajab täielikku rahu. Kuid peate ta kahe nädala pärast meie juurde tagasi tooma. Teeme kordusröntgeni ja vaatame, kuidas luu kinni kasvab.”

      Benoys vaatas huviga Antoine’i, seejärel pööras pilgu doktorile.

      “See pole minu poeg, monsieur. Noormees sattus juhuslikult sinnakanti ja kutsus mulle abi. Kuid sellisest pojast ma ära ei ütleks.”

      Maja, kuhu Antoine mehe pärast arstilkäiku tõi, oli tilluke, kuid mugav ja väga puhas. Antoine aitas ta voodisse, keetis kohvi, nihutas laua peatsi juurde, asetas sellele telefoni ja kõrvale kargud. Pärast tundis huvi, millega koera võib sööta.

      Peremees viivitas vastusega.

      “Sa teed suurepärast kohvi,” märkis ta. “Kuidas su nimi on, noormees?”

      “Antoine.”

      “Aitäh sulle, Antoine! Minu nimi on lihtne – onu Benoys.”

      Ta naeratas esimest korda õhtu jooksul. Tema naeratus oli väga sümpaatne – lai ja isetu.

      Antoine’il hakkas häbi, et ta polnud väga aus selles loos.

      Kuid, teisest küljest, onu Benoys oli jalaluu murdnud, aga mina talle ennastsalgavalt abi osutanud, teadmata, et see on just otsitav isik, mõtles Antoine. Sellegipoolest ei tunnista ma onu Benoys’le, et korraldasin selle kohtumise, sest ma vajan kõige paremat trühvlikorjajat nagu õhku. Just, nii on õige.

      “Onu Benoys, ma pean kahjuks ära sõitma. Kuid teil on kindlasti hooldajat vaja, kas või esialgu. Kelle poole võiks pöörduda?”

      Onu Benoys mõtles pisut ja ütles siis nime ja isegi telefoninumbri.

      Valinud numbri, andis Antoine toru peremehele.

      “Anna andeks, Edith, et ma nii varasel tunnil helistan. Siin räägib onu Benoys. Ma murdsin metsas jala. Jah, nüüd on hooaeg minu jaoks läbi. Kus ma olen? Laman oma kodus. Jalg on kipsis. Ei-ei, mind aidati. Viidi otse metsast haiglasse ja sealt koju. Mis? Sa oledki nõus mulle appi tulema? Aitäh! Ma lootsin, et kuulen sinult just seda. Tule nii kolmeks päevaks. Aitad mul majapidamist korras hoida ja karkudega harjuda. Antoine, sümpaatne noormees, minu päästja, sõidab sulle kohe järele ja toob sind Tenoni. Kohtumiseni, Edith!”

      Onu Benoys laskus patjadele.

      “See hea hing on mu endise naabri lapselaps. Ta kolis teise linna, kuid näed, kohe reageeris minu palvele. Head inimesed pole maailmast veel kadunud. Aga mida ma siis teen, kui Edith ära läheb?”

      “Siis tulen mina,” vastas Antoine pikalt mõtlemata. “Hakkan teie eest hoolitsema. Ja Luluga metsas jalutama.”

      “Tänan sind, et sa hoolitsed mitte ainult minu, vaid ka mu peamise toitja eest,” lausus onu Benoys tundeliselt ja ta silmis läikisid pisarad.

      Kontrollinud, kas onu Benoys’l on kõik käepärast, suundus Antoine Edithi järele.

      See oli tugev lüheldane tüdruk, natuke parkunud näo ja karedate kätega, kuid tal olid üllatavalt lahked silmad. Edith tundis otsemaid Antoine’i vastu sümpaatiat ning teatas sellest kohe ka onu Benoys’le, kui üle tema maja läve astus.

      “Kus te töötate, monsieur?” tundis ta viisakalt huvi.

      “Kutsu mind lihtsalt Antoine’iks!”

      “Olgu, Antoine.”

      “Ma elan Bordeaux’s. Just lõpetasin ülikooli. Erialalt olen ökonomist. Meie perekond pole just kuigi rikas. Mina sain tädilt ootamatult päranduse. Sellepärast olengi kogu aeg mõtetes – ma ei tea, mida ette võtta, millega tegelda.”

      Onu Benoys ja Edith vahetasid pilke.

      “Sa oled siis Bordeaux’st? Tore!” hüüatas vanake. “Suurepärane linn, ilus, õitsev. Ma olen seal mõned korrad käinud.”

      Ta vaikis nagu millegi üle mõeldes. Seejärel küsis:

      “Aga sina, tähendab, pole veel otsustanud, mida tädilt saadud rahaga peale hakata?”

      “Ei ole,” raputas Antoine pead.

      “Kui sulle langeb kaela hunnik raha, on kaks teed. Võib lihtsalt selle raha panka viia ja protsentidest elama hakata. Aga seda võib paigutada ka mingisse tõeliselt kasulikku ärisse.”

      “Alguses ma tahtsingi raha lihtsalt panka viia,” tunnistas Antoine. “Pärast hakkas aga asi kalduma sinnapoole, et mõtlesin organiseerida isikliku tulutoova äri. Olen ikkagi diplomeeritud ökonomist ja tean, kuidas arvestada ja kasumit teenida.”

      “Miks mitte restorani avada?” küsis vanake ootamatult.

      “Restorani?”

      Antoine naeratas.

      “Ausalt öeldes olen ma sellele juba mõelnud.”

      “Võin ma sulle esitada ühe ebadiskreetse küsimuse?” Onu Benoys nihkus ettepoole. “Kas päranduseks saadud raha annab sulle võimaluse restoran avada?”

      Ta vaatas Antoine’ile läbitungiva pilguga otsa.

      Too punastas:

      “Rahast piisab isegi pisikese hotelli ostmiseks.” Antoine tegi näo, et on mõttesse vajunud. “Aga esimesele korrusele võiks teha väikese restorani. Miks ka mitte? Kui teie olete trühvliotsija…”

      “Onu Benoys on tagasihoidlik. Ta on Périgordi kõige parem trühvliotsija,” teatas Edith uhkelt.

      Antoine vaatas vanameest, kes väärikalt noogutas.

      “Noh, kui te just nii nõuate…” venitas Antoine, tehes näo, et annab teiste survele alla, “siis ma olen nõus. Ostan hotelli, teen sinna pisikese restorani, aga onu Benoys hakkab minu isiklikuks parimate Périgordi trühvlite tarnijaks!”

      “Usu mind, Antoine, sa ei kahetse. Ma hakkan sind varustama Prantsusmaa kõige paremate trühvlitega!” lõpetas vanake autoriteetselt.

      “Loodan.”

      Antoine

Скачать книгу