LITMIR.BIZ

Скачать книгу

formaalsused olid seljataga, sai temast täieõiguslik Chātelet’ omanik.

      Ta kujundas täielikult ümber kõik kümme numbrituba, muutes need mugavamaks, laskis üle värvida fassaadi, taastades selle esialgse värvi. Selleks pidi ta külastama Bordeaux’ raamatukogu ja lehitsema mitut albumit vanade linnaplaanidega. Kuid tulemus ületas kõik ootused – hoone oli nagu ümber muudetud. Esimesel korrusel otsustas Antoine avada väikese restorani – ainult kaheksa lauakesega.

      Kui tal see mõte pähe turgatas, meenus talle iirlane, kelle ta vahepeal unustanud oli.

      “Neetud druiid, sul oli õigus!” kisendas Antoine telefonitorru. “Ma olen rikkaks saanud! Ostsin hotelli ja kavatsen seal restorani avada. Tõsi küll, tillukese.”

      “Oota mind, olen kahe nädala pärast kohal!” teatas iirlane rõõmsalt. “Ainult luba mul isiklikult tegeleda köögi sisustamisega. See pole mitte ainult kallis lõbu, vaid siin on ka tohutu hulk pisiasju, millesse sinul pole vaja süveneda. Minu jaoks on need aga esmatähtsad.”

      “Lase käia! Köögis hakkad töötama ju sina. Mina sellesse ei sekku. Peaasi, et külastajad rahul oleksid.”

      “Luban sulle, sa igavene konnaõgija, et kõik külastajad jäävad rahule. Restorani hakatakse paar päeva varem end järjekorda panema,” muheles iirlane rahulolevalt ja lisas siis hoopis teisel toonil: “Aitäh sulle, Antoine! Aga konnaõgijaks nimetasin ma sind viimast korda. Mis teha, mul on juba kord selline vilets iseloom. Anna andeks!”

      “Olgu, olgu. Hea kokk – see on näitleja, kes reeglina pole just kõige meeldivam inimene siin ilmas. Ma mõistan. Aga tead, druiid, kuhu ma praegu lähen?” küsis Antoine.

      “Kuhu, kuhu… Périgordi, kuhu siis veel?” ei olnud Patrick imestunud. “Restoran sul on, peakokk samuti. Veel on vaja kokku leppida trühvlite muretsemise asjus ja – täiskäik edasi!”

      “Jälle arvasid ära, sa punane elukas,” hakkas Antoine naerma. “Olgu siis, kohtumiseni! Ootan sind Bordeaux’s kahe nädala pärast.”

      Antoine istus oma uude Porschesse – ta võis nüüd endale sellist luksust lubada – ja kihutas Tenoni poole. Ta peatus kohvikus, kus selgus, et kohalikud inimesed eelistavad seda, ja tellis rikkaliku õhtusöögi. Kohvi juurde tellis ta kallist konjakit ja kostitas ka kohviku peremeest selle suurepärase joogiga.

      Külastajaid oli tol õhtul vähe. Peremees – sirgeselgne kohevate vuntsidega umbes viiekümneaastane mees – muutus pärast konjaki ärajoomist sõnakamaks. Antoine küsimuse peale, miks selles mõnusas kohvikus nii vähe külastajaid on, ajas ta silmad suureks ja kummardudes külalise poole, sosistas semulikult:

      “Monsieur, väljas on ju oktoober!”

      “Ja siis?” küsis Antoine nõutult. Ta oli otsustanud mängida juhmi, kuid suuremeelset klienti.

      “Trühvlikorjamise hooaeg ju alles algas, monsieur. Meie linnas elavad aga kõige paremad korjajad,” uhkeldas peremees ja esitles end: “Ma olen Henry.”

      “Vabandust, Henry, kuid ma ei taipa sellest midagi,” luiskas Antoine. “Vaadake, ma olen ekstreemsportlane. Korraldan Gröönimaal koerte võiduajamisi,” jätkas ta virtuoosselt valetamist.

      “Ah nii, sealt siis teie luksuslik auto!” sulas Henry naeratades. “On vist tulus tegevus – koerte võiduajamised!”

      Antoine noogutas.

      “Nojah, päris kena äri. Kui te vaid teaksite, kui palju on Prantsusmaal neid, kes soovivad sõita mööda Disko lahe jääkõrbe, tuhiseda mööda Thule lumiseid lagendikke… Tegelikult, rääkige mulle pisut trühvlitest.”

      Ta palus ettekandjal endale ja peremehele veel konjakit valada.

      Henry naeratus muutus laiemaks.

      Helde külaline. Ja meie äris ei konkureeri. Temaga võib nii mõndagi lugu jagada, mõtles mees.

      “Trühvlid on ainult väliselt sellised kortsus ja inetud. Aga mida võiks nõudluse järgi trühvliga võrrelda? Kui, siis vaid briljante. Trühvlid, nii nagu briljandidki, on kõige erinevamates värvitoonides: kollased, roosad, mustad, oranžid, sinised, rohelised ja isegi purpursed. Ja kunstlikult ei ole neid võimalik kasvatada. Neid leida on väga raske. Neid minnakse jahtima spetsiaalselt väljaõpetatud koertega.”

      “Ei või olla!” hakkas Antoine naerma. “Kes siis trühvleid leiab? Hagijad, njuufad või ehk bernhardiinid?”

      “Harilikud puudlid ja segaverelised. Soovitavalt emased,” teatas Henry tõsiselt. “Sellise koerakese õpetamisele kulub kuni viis aastat. Pole siis ime, et korralik trühvlikoer maksab kümne tuhande euro ringis.”

      Antoine raputas uskmatult pead.

      “Ja-jah, kümme tuhat eurot,” kinnitas peremees. “Ma ei liialda. Otsustage ise, härra: alguses joodetakse kutsikat trühvlikeeduveega segatud piimaga, seejärel antakse trühvlileiba. Kui kutsikad kasvavad, treenitakse neid siseruumides, kus on trühvlitega hõõrutud puidutükid. Alles pärast seda läheb õpetamise protsess õue, aeda ja lõpuks metsa. Koerad harjuvad sellise jahiga kiiresti. Seene leidmisel hakkavad nad haukuma.”

      “Mulle meenub, et keegi rääkis mulle midagi treenitud sigadest.”

      “Jah, see oli vanasti. Kuid siga on siga. Mida ta teeb? Ta püüab trühvlit ära süüa! Aga koer? Tema seda juba sööma ei hakka. Kuid asi pole selles, trühvlite otsimine nõuab äärmist tähelepanu koondamist. Ja ka hea koer võib töötada vaid pool tundi. Seejärel kukub ta sõna otseses mõttes väsimusest kokku.”

      “Ja seenelised kukuvad ka väsimusest kokku? Sellepärast siis neid siin polegi,” tegi Antoine jutust kokkuvõtte.

      “Mitte päris, härra. Nad lähevad just praegu jahile. Võtavad lambid ja lähevad. Metsa.”

      “Aga seal on praegu ju pime!” teeskles Antoine imestust. “Miks nad lähevad sinna öösel, mitte päeval?”

      Peremees laiutas käsi.

      “Seenelised eelistavad just öist jahti. Esiteks on öine õhk puhtam ja koer tunneb paremini lõhna. Ja teiseks…”

      Mees hakkas naerma.

      “Vaadake, igal seenelisel on omad salapaigad, mida nad pimeduse katte all eelistavad külastada. Niimoodi siis kasutavadki nad õhtuhämarust, et keegi neid ei märkaks. Koerte puhul eelistatakse samuti tumedat värvi.”

      “Et olla nähtamatu ja sulanduda pimedusse?” tegi Antoine järelduse.

      “Just-just, monsieur! Lõpuks hakkate taipama mõningaid trühvlijahti puudutavaid erisusi,” naeratas peremees leplikult.

      “Ma olen kindel, et paljud teie elanikud on suurepärased seenekorjajad. Aga on nende seas keegi eriline?” tundis Antoine huvi.

      “Jah, selline inimene on olemas. Meie hüüame teda onu Benoyks. Tal on eriline tunnetus trühvlite suhtes. Tema on praegu kindlasti metsas. Isegi siis, kui teised trühvliotsijad metsast tühjade kätega tagasi tulevad, on temal alati terve korv täis.”

      “Kahju, et ma temaga kokku ei saa. Mul on juba aeg, ja sõitma pean hoopis teisele poole,” ohkas Antoine teeseldes. “Mis siis ikka, sain siin korraliku kõhutäie. Nüüd tuleb kiirustada. Gröönimaale on pikk tee!”

      “Aga meie Périgordis ei tea üldse, kus see Gröönimaa on,” hakkas Henry naerma.

      “Kaugel, väga kaugel. Sõna otseses mõttes ilma äärel. Maa, mis on jää ja lumega kaetud, nii et saare keskmine osa lausa paindub selle all.”

      “Mis imesid ilmas küll on! Mina sinna küll kunagi ei sõidaks. Oma Périgordi ei vahetaks ma mitte ühegi maailmaime vastu!”

      “See on õige. Igale oma. Edu teile!”

      Surunud Henryl tugevasti kätt, lahkus Antoine mehe külalislahkest asutusest.

      Rooli taha istunud, ei suunanud ta autonina mitte Gröönimaa, vaid kohaliku poekese poole. Seal kaubeldi igasugu pudi-padiga. Antoine ostis endale täiesti

Скачать книгу