Lõunamere jutud - Jack London

Скачать книгу

sai kõige enam kinnast maitsta. Selle paituseta ei möödunud päevagi. Nii suure nahakaotuse tõttu ei saanud ta vahel öösiti und, ja sageli tõmbas naljaarmastaja Mr. Bunster poolenisti kosunud kooriku jälle maha. Mauki kannatas endiselt vaikselt, kindlas teadmises, et varem või hiljem tuleb ka tema aeg. Ta teadis täpselt, mis ta siis teeb, kui see aeg saabub.

      Ühel hommikul ärkas Bunster säärases tujus, et oli valmis kogu universumist “seitsme kellani” taguma. Kui ta oli oma naise pikali löönud, hakkas ta paadipoisse peksma. Hommikusöögil nimetas ta kohvi solgiveeks ja viskas tassi tulikuuma sisu Maukile näkku. Kella kümne paiku värises ta palavikust ja pool tundi hiljem kuumusest. See polnud tavaline haigushoog ja asi võttis ruttu halva pöörde. Möödusid päevad, Bunster jäi üha nõrgemaks ega jaksanud enam voodistki tõusta. Mauki ootas ja valvas, vahepeal sai ta nahk tervemaks. Ta käskis paadimeestel kutter alla randa ajada, põhi puhtaks kraapida ja sõiduk valmis seada. Arvati, et see korraldus tuleb Bunsterilt, ja kuulati sõna. Ent Bunster lamas samal ajal meelemärkuseta ega andnud mingit käsku. Maukil olid soodsad võimalused, kuid ta ootas ikka veel.

      Kui kõige hullem oli möödas ja Bunster lebas paranevana ja teadvusel, kuid nõrgana kui beebi, pakkis Mauki oma vähese kraami kasti, kaasa arvatud ka portselantassi sang. Siis läks ta külasse kuninga ja kahe peaministriga juttu ajama.

      “See mees Bunster, ta hea mees, te teda armastama liiga palju?” küsis ta.

      Kõik selgitasid ühehäälselt, et agent neile üldse ei meeldinud. Ministrid rääkisid alandustest ja halvast kohtlemisest, mis olid neile rikkalikult osaks saanud. Kuningas kaotas tasakaalu ja hakkas nutma. Mauki segas järsult vahele.

      “Te teadma mind – mina suur isand omal maal. Teie mitte armastama see valge isand. Mina teda mitte armastama. Tooma palju kookospähkel, sada kookospähkel, kakssada kookospähkel, kolmsada kookospähkel kutri juurde. Siis teie hästi magama minema. Kõik kanaka hästi magama. Majas suur kisa, teie mitte kuulma see suur kisa. Teie kõik väga kõvasti magama.”

      Samal viisil rääkis Mauki laeva meeskonnaga. Siis käskis ta Bunsteri naisel perekonnamajja tagasi minna. Kui too oleks keeldunud, siis oleks Mauki hädas olnud, sest ta tambo ei lubanud kätt naise vastu tõsta.

      Kui kõik olid majast lahkunud, astus ta magamistuppa, kus agent tukastas. Kõigepealt kõrvaldas Mauki revolvri, siis tõmbas rainahast kinda kätte. Esimeseks hoiatuseks Bunsterile äigas ta sellel kindaga üle näo, koorides tervelt ninalt naha maha..

      “Kena mees, eh?” irvitas Mauki kahe löögi vahepeal, millest üks kiskus laubalt ja teine poolelt näolt naha maha. “Naera, lurjus, naera.”

      Mauki tegi oma tööd põhjalikult ja kanakad, kes oma majades peidus olid, kuulsid Bunsteri “suurt kisa” tervelt tund aega või enamgi.

      Kui Mauki valmis oli, kandis ta kompassi, kõik püssid ja laskemoona kutrisse, kuhu ta sellele ballastile lisas veel tubakakastid. Kuni ta sellega tegeles, tuli majast välja võigas nahata olend ja jooksis kisades ranna poole, kukkus liivale ja röökis põletava päikese käes. Mauki vaatas tema poole ja kõhkles. Siis läks ta Bunsteri juurde ja võttis tal pea maha, mille mässis mati sisse ja toppis paadi ahtrisse.

      Nii kõvasti magasid kanakad terve selle pika kuuma päeva, et nad ei näinud, kuidas kutter laguunist välja sõitis ja lõunasse suundus ja siis purjesid viimse võimaluseni pardasse tõmmates kagusse pöördus. Kutrit ei nähtud selle pika sõidu jooksul Santa Isabelini, ega ka sealt Malaitani. Mauki maabus Port Adamsis säärase hulga püsside ja tubakaga, nagu seal varem kunagi polnud olnud. Kuid ta ei peatunud seal. Ta oli valge mehe pea maha võtnud ja teda võis varjata vaid padrik. Niisiis läks ta tagasi metsaküladesse, kus ta laskis maha vana Fanfoa ja pool tosinat pealikut ning kuulutas end kõigi külade pealikuks. Kui ta isa suri, hakkas Port Adamsis valitsema Mauki vend. Rannikumehed ning bušmanid ühinesid, mille järel tekkis kõige vägevam hõim Malaita umbes paarisaja tülitseva suguharu hulgas.

      Rohkem kui Briti valitsust, kartis Mauki kõikvõimsat Kuupaiste Seebi Ühingut, ja ühel päeval jõudis temani padrikusse teade, mis tuletas talle meelde, et ta võlgneb ühingule kaheksa ja poole aasta töö. Ta saatis tagasi heatahtliku vastuse, ja siis saabus vältimatu valge mees, kuunari kapten, ainus valge mees Mauki valitsemise ajal, kes väljus padrikust elusana. Ta mitte ainult ei pääsenud sealt välja, vaid tõi ka endaga seitsesada viiskümmend dollarit kuldmüntides – see oli kaheksa ja poole aasta töö rahaline väärtus, pluss teatavate püsside ja tubakakastide hind.

      Mauki ei kaalu enam sada kümme naela. Ta kõht on endisest kolm korda suurem ja tal on neli naist. Tal on palju muidki asju – vintpüsse ja revolvreid, portselantassi sang ja suurepärane kollektsioon bušmanite päid. Kuid väärtuslikum kui kogu see kollektsioon, on üks valge mehe pea, hästi kuivatatud ja hoitud, liivakarva juuste ja kollaka habemega, mida hoitakse hoolikalt mässituna parimasse lava-lava lõuendisse. Kui Mauki sõdib küladega, mis asuvad väljaspool tema valitsusala, võtab ta kindlasti välja selle pea ja mõtiskleb seda vaadates kaua ja pühalikult üksinda oma rohulossis. Sellistel aegadel valitseb külas surmavaikus, isegi väikesed lapsed ei tohi lärmi teha. Seda pead peetakse Malaital kõige võimsamaks fetišiks ja Mauki vägevuse põhjuseks.

      “Yah! Yah! Yah!”

      Ta oli viskit armastav šotlane, kes võttis esimese napsi punkt kell kuus hommikul ja jätkas siis joomist regulaarsete vaheaegadega terve päev läbi, kuni saabus aeg magama heita, mis sündis tavaliselt keskööl. Kahekümne neljast tunnist magas ta ainult viis, ülejäänud üheksateist tundi oli ta vaikselt ja viisakalt purjus. Kaheksa nädala kestel, mis ma veetsin tema seltsis Oolongi atollil, ei näinud ma teda kordagi kaine olevat. Tõesti, ta uni oli nii lühike, et tal ei jätkunudki aega end kaineks magada. Eales pole ma enam näinud nii kaunist ja lõputa purjusolekut.

      McAllister oli ta nimi. Ta oli vana mees, ja jalust õige nõder. Ta käsi värises nagu halvatul, mis eriti silma torkas, kui ta endale viskit valas, olgugi et ma kunagi ei näinud teda piiskagi maha kallavat. Ta elas Melaneesia saartel juba kakskümmend kaheksa aastat, oli rännanud Saksamaa Uus-Guineast Saksamaa Saalomoni saarteni, ja samastas end selle maailmaosaga nii väga, et rääkis harjumuslikult trepangipüüdjate slängi. Seepärast, kui ta mulle ütles: PÄIKE TULEMA ÜLES, tähendas see päikesetõusu, TULEMA KAI-KAI tähendas, et lõuna on laual, ja MINU KÕHT RINGI KÄIMA tähendas, et ta kõht polnud korras. Ta oli väike, kõhn mees, põlenud seest- ja väljastpoolt lõõmavast piiritusest ja päikesest. Ta oli nagu räbu, nagu tükk natuke liigutavat telliskivi, mitte päriselt jahtunut, mis liikus kangelt, jõnksukaupa nagu automaat. Tuulehoog oleks võinud ta minema puhuda. Ta kaalus üheksakümmend naela.

      Kuid kohutav oli see võim, millega ta saart valitses. Oolongi atolli ümbermõõt oli sada nelikümmend miili. Laguunil sõitmiseks tuli kasutada kompassi. Saarel elas kuus tuhat polüneeslast, kõik tugevad mehed ja naised, paljud neist kuus jalga pikad ja kaalusid paarsada naela. Oolong asus lähimast saarest kahesaja viiekümne miili kaugusel. Kaks korda aastas tuli saarele väike kuunar kopra järele. Ainus valge mees Oolongil oli McAllister, väikekaupmees ja pidevalt purjus – ja ta valitses saart ning selle kuut tuhandet polüneeslast raudse käega. Ta ütles: tulge, ja nad tulid, minge, ja nad läksid. Nad ei kahelnud kunagi tema tahtmistes ega otsustes. Ta oli tülinorija, nagu võib olla vaid elatanud šotlane, ja sekkus pidevalt nende isiklikesse asjadesse. Kui kuninga tütar Nugu tahtis abielluda Haunauga atolli teises otsas, ütles ta isa jah, ent McAllister ütles ei ja abielu jäi ära. Kui kuningas tahtis osta ülempreestrilt teatud laidu laguunis, oli McAllister sellele vastu. Kuningas võlgnes ühingule lepingu järgi 180000 kookospähklit ja kuni ta polnud neid tasunud, ei tohtinud ta kasutada ühtki pähklit mingil muul eesmärgil.

      Ja siiski ei armastanud ei kuningas ega ta rahvas McAllisteri. Tegelikult nad vihkasid teda hirmsal kombel, ja nagu ma hiljem kuulsin, püüdis terve saare rahvas preestritega eesotsas kolm kuud asjatult teda surnuks palvetada. Kuradid, keda nad talle järele tulema palusid, olid aukartustäratavad, aga kuna McAllister neisse ei uskunud, polnud neil ka tema üle võimu. Purjus šotlase vastu ei aita mingi nõidus. Nad korjasid toidujäänuseid, mida olid puudutanud ta huuled, tühja viskipudeli, kookospähkli, millest ta oli joonud, ja isegi ta sülge, ja tegid

Скачать книгу