LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hammas ja ta tahtis seda väga. Kuid ka tema oli ära arvanud palve, mis pidi sellega kaasas käima. “Oh, jah, vaalahambad on ilusad,” ütles ta ja ta suu jooksis selle järele vett, kuid ta ulatas selle Erirolale tagasi paljude vabanduste saatel.

      Koidu hakul asus John Starhurst teele, astudes läbi põõsastiku oma suurtes nahksaabastes, ustav Narau kannul, ja ta ise järgnes omakorda alasti teejuhile, kelle oli talle andnud Mongondro, et too näitaks talle teed järgmisesse külla, kuhu ta pidi jõudma keskpäevaks. Seal hakkas teed näitama järgmine pealik. Miili kaugusel tema järel rühkis Erirola, vaalahammas üle õla visatud korvis. Ta oli kaks päeva sel viisil rännanud, pakkudes hammast külapealikele. Kuid küla küla järel oli hambast keeldunud. Ta oli nii ruttu misjonäri järel saabunud, et nad olid ära arvanud tema palve ega tahtnud sellega mingit tegemist teha.

      Nad olid jõudmas kõrgele mägedesse ja Erirola valis salaraja, nii et ta jõudis enne misjonäri Gatoka kindlusekülla. Pealik Buli ei teadnud midagi John Starhursti peatsest saabumisest. Ja hammas oli ilus – erakordne eksemplar, äärmiselt haruldase värvigammaga. Hammas anti avalikult üle. Buli istus oma parimal vaibal, abipealikud ümberringi, kolm agarat kärbsepeletajat selja taga, ning alandus Erirola käest vastu võtma Ra Vatu saadetud vaalahammast. Kingituse üleandmisele järgnes aplaus ja kokkutulnud alampealikud, käskjalad ja kärbsepeletajad hüüdsid valjusti kooris:

      “A! woi! woi! woi! A! woi! woi! woi! A tabua levu! woi! woi! A mudua, mudua, mudua!”

      “Varsti tuleb siia üks mees, valge mees,” alustas Erirola pärast sobivat pausi. “Ta on misjonär ja ta tuleb täna. Ra Vatu tahab endale ta saapad. Ta soovib kinkida need oma heale sõbrale Mongondrole, ja ta kavatseb kinkida need koos jalgadega, sest Mongondro on vana mees ja ta hambad pole head. Vaata siis, oh Buli, et jalad tuleksid koos saabastega. Ülejäänud osa temast võib siia jääda.”

      Rõõm vaalahamba pärast kustus Buli silmades ja ta vaatas meest kahtlustavalt. Kuid ta oli juba hamba vastu võtnud.

      “Üks misjonär ees või taga,” julgustas Erirola.

      “Jah, üks misjonär ees või taga,” vastas Buli nagu iseendale. “Mongondro saab ta saapad. Minge, noormehed, kolme- või neljakesi misjonärile vastu. Tooge kindlasti ta saapad kaasa.”

      “Liiga hilja,” ütles Erirola. “Kuulake! Ta tuleb juba.”

      Murdes läbi põõsastiku, astus lagendikule John Starhurst, Narau tihedalt kannul. Kuulsad saapad, mis olid ojas kahlamisest vett täis, purskasid igal sammul ilusaid jugasid. Starhurst vaatas välkuvate silmadega ringi. Teda toetas vankumatu usk, teda ei puudutanud kahtlus ega hirm, seepärast rõõmustas ta kõige üle, mida nägi. Ta teadis, et oli aegade algusest peale esimene valge mees, kes Gatoka mägikindlusesse astus.

      Rohumajad klammerdusid järskudele mäenõlvadele või rippusid kiirustava Rewa kohal. Kummalgi pool kõrgus järsk kaljuserv. Parimal juhul ulatus päikesevalgus sellesse kitsasse kurusse kolme tunni jooksul päevas. Polnud näha kookospähkleid ega banaane, kuigi kõike kattis tihe troopiline taimestik, mis rippus õhuliste vanikutena üle teravate kuristikuservade ja kattis ohtralt kõiki lõhenenud kaljunukke. Kuru kaugemas otsas hüppas Rewa kaheksasada jalga ühekorraga ja kivikindluse õhk pulseerus kose rütmilisest kõminast.

      John Starhurst nägi Bulit ja tolle alluvaid Buli majast välja tulemas.

      “Toon teile häid sõnumeid,” tervitas misjonär.

      “Kes sind saatis?” küsis Buli vaikselt.

      “Jumal.”

      “See on Viti Levul tundmatu nimi,” irvitas Buli. “Milliste saarte, külade või mäekurude pealik ta on?”

      “Ta on kõigi saarte, külade ja mäekurude pealik,” vastas John Starhurst tõsiselt. “Ta on maa ja taeva isand ja ma tulen teie juurde ta sõna kuulutama.”

      “Kas ta saatis vaalahamba?” küsiti häbematult.

      “Ei, kuid hinnalisem kui vaalahammas on…”

      “Pealike vahel on kombeks vaalahambaid saata,” katkestas teda Buli. “Su pealik on kas kitsi või oled sina loll, et tuled mägedesse tühjade kätega. Näe, sust palju heldem jõudis sinust ette.”

      Nii öeldes näitas ta Erirolalt saadud vaalahammast.

      Narau oigas.

      “See on Ra Vatu vaalahammas,” sosistas ta Starhurstile. “Ma tunnen seda hästi. Nüüd oleme omadega läbi.”

      “Ilus asjake,” vastas misjonär, silitades oma pikka habet ja kohendades prille. “Ra Vatu on korraldanud, et meid hästi vastu võetaks.”

      Kuid Narau oigas jälle ja taganes eemale sellest mehest, kellele ta oli nii ustavalt järgnenud.

      “Ra Vatust saab varsti Lotu,” selgitas Starhurst, “ja mina olen tulnud Lotut teieni tooma.”

      “Ma ei taha seda teie Lotut,” ütles Buli uhkelt. “Ja ma olen otsustanud, et teid täna nuiaga surnuks lüüakse.”

      Buli noogutas ühele oma suurtest mägilastest, kes astus nuia viibutades ettepoole. Narau sööstis lähimasse majja, peites end naiste ja vaipade keskele, kuid John Starhurst sukeldus nuia alt läbi ja heitis käed ümber ta hukkaja kaela. Ja sellest eduseisust jätkas ta oma vaidlust. Ta vaidles oma elu eest ja ta teadis seda, kuid ta polnud ei erutatud ega hirmunud.

      “Kui sa mind tapad, on see halb asi,” ütles ta sellele mehele. “Ma pole sulle midagi halba teinud, ja Bulile samuti mitte.”

      Nii hästi klammerdus ta selle mehe külge, et nad ei julgenud teda oma nuiadega lüüa. Ta ei lasknud lahti ja vaidles oma elu eest nendega, kes kisades nõudsid ta surma.

      “Mina olen John Starhurst,” jätkas ta rahulikult. “Olen töötanud Fidžil kolm aastat ja teinud seda tasuta. Ma olen siin, et teile head teha. Miks peaks keegi mind tapma? See ei tooks kellelegi kasu.”

      Buli heitis pilgu vaalahambale. Talle oli selle teo eest hästi makstud.

      Misjonäri ümbritses hulk paljaid metslasi, kõik püüdmas temani jõuda. Hakati laulma surmalaulu, ahjumineku laulu, ja ta vastuväiteid ei olnud enam kuulda. Kuid nii kavalalt väänles ta ümber oma vangi, et surmahoopi ei saadud anda. Erirola naeratas ja Buli sai pahaseks.

      “Häbi teile!” hüüdis ta. “Kena lugu küll, millega tagasi rannikule minna – teid on tosin ja teie vastas on üks misjonär, relvitu, nõrk nagu naine, kes võidab teid kõiki.”

      “Oota, oh Buli,” hüüdis John Starhurst rüsina seest, “ja ma jõuan isegi sinuni. Sest mu relvad on Tõde ja Õigus ja ükski mees ei suuda neile vastu seista.”

      “Tule siis minu juurde,” vastas Buli, “sest mu relv on vaid vilets õnnetu sõjanui, ja nagu sa ütled, ei suuda see sulle vastu seista.”

      Rühm tõmbus temast eemale ja John Starhurst seisis üksi, vaadates Bulit, kes nõjatus oma tohutule pahklikule sõjanuiale.

      “Tule minu juurde, misjonärimees, ja võida mind,” hüüdis Buli.

      “Ma tulengi su juurde ja võidan sind,” vastas John Starhurst, pühkis kõigepealt prillid puhtaks, seadis need korralikult ette ja hakkas siis edasi astuma.

      Buli tõstis nuia ja ootas.

      “Kõigepealt, mu surm ei too sulle mingit kasu,” väitis misjonär.

      “Las mu nui vastab sellele,” ütles Buli.

      Igale väitele vastas ta samamoodi, samal ajal jälgides, et misjonär ei jookseks tõstetud nuia alt kavalal viisil läbi. Siis, ja mitte esmakordselt, teadis John Starhurst, et ta sureb. Ta ei püüdnud ära joosta. Paljapäi seisis ta päikese käes ja palvetas valjusti – veel üks salapärastest, vältimatutest valgetest meestest, kes hämmeldunud metslastele nende külades piibli, kuulide või rummipudelitega vastu astusid. Ja nii seisis ka John Starhurst Gatoka kivikindluses.

      “Andesta neile, sest nad ei tea, mis nad teevad,” palvetas ta. “Oh, Issand! Halasta Fidžile. Ole kaastundlik. Oh, Jehoova, kuula mind oma poja nimel, kelle

Скачать книгу