LITMIR.BIZ

Скачать книгу

me selle Pille siis kätte saame?”

      “Ta tuleb selleks ajaks Elleni juurde. Ma eile õhtul veel helistasin Ellenile ja ta ütles, et Pille oli lubanud kindlasti tulla.”

      “Kes see Ellen veel on?”

      “Ellen on ju minu õde!” seletas Ella. “Kas ma siis ei rääkinud sulle?”

      “Sa rääkisid, et sul on õde, kuid tema nime sa pole mulle ütelnud.”

      ”Nüüd siis ütlesin!” muigas Ella. “Näe, ongi risttee, keera aga paremale!”

      Kristjan keeras kuulekalt paremale ning sõitnud veel minutit kümme, juhtis auto ettevaatlikult Ella näidatud teeotsale, mis keeras maanteelt järsult kõrvale ja kadus loogeldes sarapuuvõsa vahele. Mööda seda auklikku ja porist teed edasi sõites nägid nad peagi otse endi ees sarapuu võsa vahelt paistvat värskelt lapitud pilpakatusega maja.

      “'Tea, kust nad praegusel ajal katuse lappimiseks pilpaid saavad?” mõtles Kristjan majale lähemale sõites ja kohale jõudnud, jättis auto aia värava lähedale seisma.

      “Tule nüüd sina ise ikka ka!” kamandas Ella, kui ta nägi, et Kristjan ei mõtlegi autost välja ronida ja plaanitseb hoopis piipu tõmbama hakata.

      “Ah, mis mina… Mine räägi ise asjad ära…”

      “Mis sul hakkas? Sina tahad ju omale tüdrukut tallu, mitte mina! Tule nüüd!”

      Kristjan toppis piibu ohates teksapluusi rinnataskusse tagasi ja ronis vastumeelselt autost välja:

      “Tead, ei istu see asi mulle kohe mitte kuidagi!”

      “No-jah! Nüüd on see kõige õigem aeg tagasi hakata sõitma!” kiitis Ella parastades ja avas peenikestest lipikutest tehtud õuevärava: “Tule aga tule, ma pole küll kusagilt kuulnud, et Pille mühkamite liha himustaks või muidu ohtlik oleks!”

      Kristjan kehitas õlgu, tõmbas käega korraks üle ruuge habeme ja sammus siis midagi omale pahaselt vuntsi porisedes pikkamööda Ellale järele. Minnes mööda madalaks pügatud sireliheki äärset liivatatud teerada edasi, jõudsid nad peagi rehealusega ühe katuse all oleva maja veranda ette. Selle päevinäinud ja luitunud uksed olid lahti tõmmatud, justkui vajaks veranda tuulutamist. Enne kui Ella ja Kristjan jõudsid veranda trepile astuda, ilmus siinsamas maja seina ääres lösutava koerakuudi külge ketitatud koeranässi ägeda haukumise peale maja nurga tagant välja samasugune ümar naisterahvas nagu Ellagi ja hüüatas rõõmsalt:

      “Näed, siin te mul oletegi! Tere, tere jah! Pille oli veel mõni minut tagasi päris kindel, et ega te vist ei tulegi.”

      “Tere Ellen!” naeratas Ella ja läks kätt ette sirutades õele vastu: “Näed, see ongi see Kristjan, kellest ma sulle olen rääkinud! Saage tuttavaks!”

      “Kristjan Pangsepp!” tutvustas ennast Kristjan tagasihoidlikult, astus paar kõhklevat sammu edasi ning surus Elleni pehmet ja sooja kätt.

      “Tere, tere, jah… Hea, et te ikka tulite. Jah, aga… Näete, Pillel juhtus väikene õnnetus ja nüüd ta natukene pelgab teid… Äkki te saate asjast valesti aru ja…” ütles Ellen nagu sõnu otsides ja seletas siis ruttu, justkui kartes, et Kristjan ei hakka teda lõpuni kuulama: “Ants andis eile õhtul jälle oma kätele voli ja peksis Pille läbi!”

      “Misasja?” ei taibanud Kristjan ja vaatas arusaamatuses Ellale otsa: “Kes see Ants on ja miks ta pidi Pillet peksma? Mis see tüdruk siis paha tegi?”

      “Ants on Elleni naaber ja Pille on tema talus teenijaks.” seletas Ella abivalmilt.

      “Ei ole! Enam ei ole, sest Pille jooksis eile õhtul hilja minu juurde rettu ja ei lähe sinna enam tagasi!” ütles Ellen, “See Ants on üks igavene lollakas mees. Kui ta purjus on, siis hakkab ta alati naisi käperdama ja… Noh, ja… Eile õhtul hakkas ta alevist koju tulles Pillet jälle kiskuma ja siis Pille saigi tema käest peksa!”

      “Kas maksabki siis tüdrukut üldse tülitada?” küsis Kristjan, kes arvas hea võimaluse olema tüdruku võtmisest kõrvale hiilida. Peab ta siis mingisuguse läbipekstud tüdruku omale tallu võtma!

      “Ega siis Pille süüdi pole… Ja ega tema ei lase ennast ka siis igal ühel käperdada, tema hakkab vastu! Pille on praegu aias marjapõõsaste juures. Ma kutsun ta kohe siia!” ütles selle jutu peale Ellen, keeras oma trullaka keha uskumatu väledusega ringi ja hüüdis heleda häälega: “Pille! Pille, tule siia!”

      Mõni hetk hiljem tuligi maja nurga tagant välja keskmist kasvu, tumeda poisipeaga noorik, sinised teksapüksid jalas ja hele pluus seljas ning sammus pikkamööda trepi juures seisjate poole. Kristjan märkas kohe Pille siniseks pekstud silmi ja paistetanud huuli.

      “Küll on ikka kõva kitli saanud!” arvas ta endamisi ja mõtles: “Mida külainimesed ja Kaarel küll ütlevad, kui ma niisuguse loppis näoga plikaga Otsale sõidan?”

      “Tere!” ütles see nende juurde jõudes ja jäi ebaledes seisma.

      “Näe, see ongi see sama Kristjan, kellele on vaja talusse tüdrukut!” seletas Ellen ja osutades uurivalt Pillet vaatava Kristjani poole, lisas muiates: “On küll suur ja karvane teine, aga Ella kinnitab, et Kristjan on rahuliku loomuga ja hea mees!”

      “Kristjan Pangsepp!” tutvustas see ennast ja tegi Elleni jutule tähelepanu pööramata tüdruku poole kohmaka kummarduse.

      “Pille Roogna!” vastas tüdruk vaikselt ja mudis närviliselt oma sõrmi. Ta ei paistnud Kristjani uuriva pilgu all end kuigi hästi tundvat.

      Kristjan tundis end samuti õige ebamugavalt ning asus sellepärast kohe asja juurde:

      “No-jah… Mul on talus kuusteist lüpsilehma ja teisi pudulojuseid ka ja mul on vaja inimest kes neid talitaks!”

      Ta ei tundnud selle siniseks pekstud näoga ja praegu silmnähtavalt närveeriva noore naisterahva vastu mingit poolehoidu ning lootis salamisi, et Pille ehk ei taha hakata lüpsma nii suurt hulka lehmi ning ei võta tema pakkumist vastu. Kristjani meelehärmiks ei paistnud tüdruk sugugi kartvat tema suurt lehmakarja ja küsis ainult justkui suusoojaks:

      “Te lüpsate neid muidugi masinaga?”

      “Loomulikult!” vastas Kristjan, sest isegi parema tahtmise juures poleks ta saanud lüpsimasinat maha salata – Ella seisis ju siinsamas kõrval!

      “Ma oleksin nõus kohe teiega kaasa tulema… Muidugi, kui teil on tõesti ainult loomatalitajat vaja.” ütles Pille ja Kristjan ei saanudki täpselt aru, kuhu poole Pille oma paistes silmalaugude vahelt sel hetkel vaatas. Igatahes arvas ta nägevat seal tumesinise keskel ka midagi heledamat vilkuvat.

      “On küll vaja! Kristjanil just loomatalitajat ongi vaja!” vastas Ella ja müksas salamisi Kristjanile ribidesse.

      “Eks sellepärast sai justkui nagu tuldud…” kohmas ka Kristjan selle peale. Ta ei olnud veel leppinud mõttega võtta tallu see paistepekstud silmadega noor naine.

      “Noh, mis me siis siin seisame?!” märkas äkki Ellen ja ütles siis rõõmsalt: “Läheme nüüd kohe tuppa ja ma panen midagi lauale. Joome natukene kohvi ja… Pille, sina räägi siis kohe ka noorhärraga oma tööasjad selgeks!”

      2. peatükk

      Poolteist tundi hiljem sõitis Kristjan juba kodu poole ja tema kõrval istus naabrinaise asemel Pille. Ta ei olnud sellest hetkest kui nad autosse istusid, kellegagi sõnagi rääkinud ja vaid tema ise teadis, mille üle ta parajasti pead murdis või millest mõtles. See vähene, mis ta oli oma riietest Antsu juurest pikkamööda Elleni juurde saanud viia, sõitis nüüd kolme spordikotti pakituna “Toyota” avaras pagasiruumis temaga kaasa.

      Ka Kristjanil polnud erilist tuju vestlemiseks ja nii juhtuski, et auto hakkas tasapisi nagu iseenesest sõitma ikka kiiremini ning kiiremini. Peale hommikust venimist oli auto nagu teise elu sisse saanud. Seda märkas ka Ella ja tegi kohe sellest omad järeldused:

      “Näh, sul, Kristjan on hommikune halb tuju nagu peoga pühitud!

Скачать книгу