LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tule räästasse panna!» päris ülekuulaja mõisakeldris. Samal ajal tõmmati õnnetu ätt pingile pikali.

      Oma armsaid, vahepeal konfiskeeritud tuleraudu nähes lõid vanamehe silmad särama.

      « ‘uli oh’ha ahh!» itsitas ta, ise vaimustust täis… Meelekindel mees paistis olevat.

      «Mis see mögin tähendama peab? Mis kuradi keel see on?!» ei saanud keegi aru.

      «Ta ütles: «Tuli otsa jah!»» tunnistas noormees vastumeelselt. Ja selgitas, et vanaisa Juhan ei saavat suurt osa tähtedest sugugi välja öeldud. «Aad» ja «eed» ja «iid» tulevad kenasti välja, «ell» kah, aga need, mis rohkem keele abi nõuavad, ei kuidagi… Eks tema see ainuke olegi, kes vanaisa juttu mõistab.

      «’uli oh’ha ahh!» kordas vanamees agaralt ja tegi liigutusi, millega säde kivist välja meelitatakse.

      Tekkis piinlik vaikus. Seda opakat, seda täisidiooti oldigi niisiis mitu ööd-päeva oodatud. Hambuni relvastatult…

      «Oled sa, vanamees, palju maju maha põletanud? Tunnista, kus sa käisid ja mis kurja tegid! Millele tule otsa panid, ah?» ei jätnud kinnivõtja veel lootust.

      «’oe’a uut… Na’u’e ha’u aa…»

      «Esimene sõna on küll «koerakuut»,» tõlkis värisev talupoiss. Aga teisest ei saavat temagi hästi aru: mitu võimalust ju. Mõtles siis natuke ja oletas, et edasine võivat tähendada, kas «natuke hagu ka…» või siis hoopis «natuke Harjumaad». Aga seda ta tõesti ei usu, sest vana-Juhan põletavat ikka hagu ja vanu varesepesi. Tuli talle meeldib, aga ega ta puhta loll ka ole.

      Ning noormees langes põlvili ja palus, silmad vees, vanamehele armu. «Ma korjan talt need tulerauad kõik ära ja virutan jõkke,» lubas ta.

      Ka Juhan ise sai aru, et midagi tõsist on lahti. Üsna haledasti kõlas ta suust:

      «’u’ha äna ei ’ee.» («Juhan enam ei tee.») Ja tule-Juhan, hirmus kõnemees, rahvaässitaja, vaenu üleskihutaja, kardetud TASUJA, lastigi lahti…

      See lugu – «LUGU HIRMSAST RAHVATASUJAST», nagu seda varsti terves linnas mõnuga räägiti, oleks ehk naljakaski, kui ta nii kurb poleks. Kurb muidugi prouale endale: järgmisel neljapäeval ootas Hedwig de Lode oma Marquardi asjata. Ja ka sellele järgneval neljapäeval. Ootab tänini.

      Korraks taandus proua suult põlglik naeratus ja tegi ruumi pettunud vananeva naise nukrusele. Selge, et Marquard külastas teda ainult selleks, et informatsiooni saada. Aga need olid siiski ilusad ajad, mis sellest, et kõik nii läbinähtav. Suhtugu Marquard temasse nagu suhtub – Hedwigile jääb ta ilmselt viimaseks armastatud meheks. Ilus Marquard polnud. Ei loopinud ta ka meelitusi ülearu tihti. Kuid kui ta seda tegi, olid need seda meeldejäävamad. Ka siis, kui neist isegi solvumisepõhjuse võis välja lugeda. Kord, kui Hedwig pea endast parasjagu noorema armukese rinnale lasi vajuda ja sosistas, et tal on nii väga-väga kahju: kui nad aastate eest oleksid kohtunud, siis olnuks tal palju enam kallimale pakkuda. Öeldagu mida tahes, aga ta oli ilus tüdruk!

      «Minust on järele jäänud ju paljad varemed,» tunnistas Hedwig.

      «Kui see ka nii oleks, siis oleksid need siiski lossivaremed…» lausus Marquard. «Need on alati põnevad. Juba poisikesena armastasin ma kottpimedatel öödel lossivaremeis müdistada…»

      «Pimedus tuleb varemetele alati kasuks,» sosistas Hedwig. Ja kustutas oma buduaaris kõik küünlad. Viimseni.

      Ent Marquard süütas uuesti tule.

      «Pimedas on kõik naised ühesugused. Ärge jätke mind ilma pikantsustest,» palus ta. Niisugune «verfeinert» mees oli de Breide!

      Aga selles, et tänasest Matildeta ja mahlakruusita (ah jaa! – üks aine oli seal veel: mingi mumio või mäevaha, kunagine kuningate rohi, mis hirmkallina Saiakangi rohukaupmeeste lettidele jõudis) algavast hommikust tavaline, argine, rutiinne päev välja kasvab, pidi paruness siiski eksima. Tuleb parem, võrratult parem päev!

      «Teile on roosid, paruness!» lausus kammerteener Hans. «Sellelt taanlaselt,» lisas ta hapukalt.

      Roosid olid uhked, tulipunased. «Ta palub teilt au-di-ent-sust! Tuleval neljapäeval. Ta tuleks kell 6.»

      «Öelge, et … kuigi ma väga hõivatud olen, leian ma tema vastuvõtmiseks siiski aega.» Hedwig de Lode ei pidanudki end väga pingutama, et anda oma häälele loomulik, isegi ükskõikne kõla. Oli selge, et teda oli Marquardile taas millekski vaja. Milleks küll!..

      «Saab teadust antud!»

      Punasukk-Hans – noh, olid mehel alles võimsad sääremarjad – lahkus. Ta lubas endale koguni midagi uksepaugutamise-taolist…

      IX (JÄRG)

      «Nüüd, mu armas Hedwig, on siis asjad nii kaugele jõudnud, et sinu abikaasa vaimses seisukorras pole enam mitte mingit kahtlust,» lausus Marquard de Breide. Ta nõjatus mõnusasti tugitooli ja sirutas oma ilmatu pikad koivad kamina poole, kus tuli lustakalt praksus.

      Üsna iseenesestmõistetavalt, väga koduselt tundis ta ennast parunessi buduaaris; Hedwigilt isegi luba küsimata oli ta Hansu keldrisse käsutanud, et too sealt pudeli tema lemmikveini tooks. Sellest, et teda siin vahepeal ligemale pool aastat polnud, et teda tõenäoliselt väga oodati, ei teinud de Breide loomulikult juttugi.

      «Minule on pastlavanamehe nõndanimetatud «vaimne seisukord» ammu selge,» naeratas paruness ja heitis põlve üle teise. See oli sundimatu, õuedaamilik liigutus, mida Marquard märkamata ei jätnud. Nii pikalt vaatas ta Hedwigile otse silma sisse, et kõikenäinud paruness lõpuks endalegi ootamatult päris tütarlapse kombel punastas.

      «Eks minule ka. Aga sellest oli vähe,» jätkas asehaldur. «Nüüd aga saatsime paruni mõisa maamõõdutööde ettekäändel mehe, kes on vannutatud eskulaap, ja seda just vaimutõbede alal. Tema tunnistusi võtab raekohus arvesse. On seda varemgi mitmel korral teinud. Ja see on juba hoopis teine asi, mu kullake.»

      Marquard de Breide silitas hellitlevalt oma teravat vurruotsa – nii nõeljat, et kärbselgi olnuks ohtlik sinna maanduda. Paruness mõtles, et vist kordagi pole ta juhtunud Marquardi korralikult triigitud kuues ega pükstes nägema – mine tea, vahest ehk magabki isand täies päevariides – , ka iga karv tema rebasekarva juuksevõpsikust kikitas ise suunda, kuid vurruhoidjat (või – koolutajat?) – seda ei unusta mees küll mitte ainsamakski ööks oma suure, röövlinnu nokka meenutava nina alla susata.

      «Kohus?!» Hedwigi kõrv läks kikki – ta oli rõõmsalt üllatatud.

      «Jah, mina ja mõned mu sõbrad oleme otsustanud sellele komöödiale lõpu teha. Parun de Lode pole mingi narr, vaid väga ohtlik hull, kes kavatseb astla riigi ja õiguse vastu tõsta! Ta on juba nii kaugele jõudnud, et õpetab Raikkülas, mingis Kärajate Kojas, mässu plaanitsevatele talumatsidele sõjakunsti, fortifikatsiooni ning losside vallutamise teooriat.»

      «Kas see juhm torupillimees niisugustest asjadest midagi ka teab?» kahtles Hedwig. Kuid milleks pidi ta süüdistusele vastu vaidlema hakkama? Suurepärane, kui vana selle eest natuke pitsitada kavatsetakse.

      «Paide foogt rääkis mulle, et sinu kama-krahvi loengud ei teeks häbi väepealikutelegi.»

      «Hea küll, aga mis kasu on sellest, Marquard, minul?»

      Nüüd sirutas Hedwig jalgu. Laskis taas bütsantsi siidi sukastet põlvedel välkuda. Kuid de Breide mõte näis mujal olevat.

      «Kena küll,» jätkas Hedwig, «Te tunnistate paruni mingite paberite järgi hulluks. Mis sellega muutub? Siis olen ma lihtsalt paberitega hullu naine. Ja see, kes hullule mehele läheb, peab ise ka segane olema.»

      «Aga võib-olla peab olema just väga tark…» muigas Breide. Ta kargas tugitoolilt üles ning hakkas tuba mööda edasi-tagasi tüürima.

      «Tark?! Jumala eest, ma ei saa kohe midagi aru… Hea küll – tark läks hullule tema suure varanduse pärast mehele. Aga mida ma sellega võitsin? Hästi, selle maja, mida keegi soojaks ei suuda kütta. Muidugi ei keelaks mind keegi, kui ma Kuusikule läheksin

Скачать книгу