Аннотация

Vanameister meenutab oma lapse- ja nooruspõlve kuni 1965. aastani, kui ilmus "Monument", mis tõi talle ainsa hetkega kirjanikuna suure tuntuse. Raamatus on palju juttu kirjaniku kohtumistest maa-naabrimeestega Raikkülast, Uku Masingu ja Evald Saagiga, seiku ja pildikesi keemia- ja kompositsiooniõpingutest, aga ka meenutusi oma perest, koolikaaslastest, sõpradest ning Eesti elu-olust üldse. Mõistagi ei püsi Vetemaa rangelt kuiva eluloo formaadis, vaid elustab aeg-ajalt värvikaid juhtumisi ja vestlusi talle omases vaimukas ilukirjanduslikus, kohati lüüriliseski vormis.

Аннотация

Kahe lühiromaani põhiteemaks on kultuuriprobleemid, kuid käsitlemist leiavad ka perekonnasuhted ja olme. Kummagi teose väga erinevaid peategelasi vaevavad ligikaudu samad mured, mida autor on mõnikord näidanud humoristliku vaatenurga alt.

Аннотация

Romaani tegelasteks on veidravõitu vanahärrad, tippteadlased, kes on pensionieaks kolinud maalilisse väikelinna ja jätkavad seal fanaatilise innuga oma elutöö täiustamist. Tegu on katkubakteritesse armunud bakterioloogiga, foneetikuga, kes komponeerib uusi, olematuid vokaale, medievistiga, kes teab kõike soola ajaloost ja on veendunud, et eksisteerib korrelatsioon soolahindade ja maailmaajaloo vahel, ning numismaatiku, härra Andreas Berend von Uexkülliga, kes on vägeva mündikogu omanik, kolinud esiisade maale elama ning võtnud Eesti kodakondsuse. Seltskond, keda värvistab kohalik polüglotist luuletaja-sürrealist, kujutabki endast oma sarkastilisest maailmanägemisest johtuvalt teatud vaba vaimu vennaskonda – vennaskonda, kelle üle muiatakse, kuid keda siiski ka respekteeritakse. Vennaskonda tabab aga suur oht – neid (nad elavad naabriti) tahetakse oma vanadest armsatest kodudest ümber kolida, kuna territooriumile kavatsetakse ehitada uus tornjas hotell, kasiino, massaažikabineti ja muuga. Romaanis kogetakse elutute “asjade mässu” inimkonna vastu ja tutvustatakse väljasuremisohus oleva kurnimängu reegleid ning muudki.

Аннотация

Ning juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees!” Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”

Аннотация

Romaanis peategelane on vägagi salapärane nooruk kes idealistliku heategijana ei tunnista kurjust, siis aga… Romaan on kirjutatud 1971/1972 kuid jäi oma viidete tõttu Jeesuse elule ning totalitaarsele riigikorrale ilmumata. Eesmatrükk 1987.

Аннотация

Vetemaa Rist rahvas kuulub kahtlemata eesti ajaloolise romaani tippude hulka ja ka kirjanik ise peab seda üheks oma parimaks teoseks. Romaani nö alustalaks on Uku Masingu uurimistöö 1343 mille käsitlus Jüriöö ülestõusust on küllaltki erinev üldlevinust. Peakaraktereid on nii rivaalitsevate Taani hertsogiriigi kui Saksa ordu alamate ja muidugi maarahva hulgast. Ja loomulikult ei puudu raamatust pelkirjas viidatud kristulse ja ka keskaegse esoteerikla külg, seda küll palju sügavamalt kui klassikalisel põnevusromaanil, mõtiskledes patu ning lunastuse üle.

Аннотация

E. W. on martsipanimeister. Aga mitte lihtsalt meister, vaid kunstnik. Kuidas saab ühest täiesti harilikust Eesti maapoisist nõnda noobel ametimees? Sellest jutustab meister ise, alustades lapsepõlvest ja poisieast, esimestest kokkupuudetest naissooga, ootamatust pärandusest ja sellega kaasnevast kohustusest. Läbi nõukogude aja seikluste jõuab martsipanimeister küpsemasse ikka ning leiab lõpuks ka oma elu armastuse…

Аннотация

[…] Allee on hämar ja inimtühi – see vist mõjubki mu meeleolule ja ma ütlen poolvaljult, isegi õrnalt: „Loodame, et minu poisil on kõik hästi.” Siis mõtlen ma Agnesele – korraks kujutlen teda üsna selgesti teki all lamamas: ei tea, kas ta vasaku jala natuke moondunud varvas on teki alt väljas või mitte? – ja jälle libiseb härdusehoog nagu kerge puudutus minust üle. Istun pingile. Mul on siis nüüd poeg… Ent see kõik on minust kuidagi kaugel. Ma näen küll selgesti, kuid nii, nagu vaataksin binoklisse, mis on valepidi käes. […]

Аннотация

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […] Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja. […]

Аннотация

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?” Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib? Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure. “Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.” “Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?” “Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata. “Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib” “Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimuhaigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]