LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kasutada vaid kokkuseotud tankirusikaid. Sattudes tankide roomikutele, võisid nad need purustada ja muuta tanki manööverdamisvõimetuks. Ent kõikide nende relvade kasutamine nõudis tanki vahetus läheduses viibimist. Tanki nii lähedale laskmine nõudis äärmiselt suurt enesevalitsust. Alles siis, kui tank jõudis kümne meetri kaugusele kaevikutest, jäid sõdurid selle pardarelvade laskekaugusest välja. Nonde nappide meetrite kaugusel oli ka viimane aeg tegutseda. Vastasel juhul oleks tanki meeskond püüdnud kaevikut hävitada, sellest üle sõites, ja tanki kohapeal ringi keerates seda kokku varisema panna nii, et seal viibivad sõdurid saaksid elusalt maetud. Seetõttu jaotati tankitõrjevahendeid vaid kõige kogenenumatele ja sõjas karastunumatule. Tegutsemise kriitiline vahemaa oli ületatud. Nüüd roomasid sõdurid lõhkekehadega tanki suunas, hüppasid siis püsti ja püüdsid lõhkelaengutega tabada torni, mootoreid või roomikuid. Paraku saavutasid vaid vähesed eesmärgi, sest Vene jalaväelased püüdsid kogu jõust sakslastest tankihävitajaid takistada. Vaid viis tanki jäid tuhmide plahvatuste saatel seisma, samas kui ülejäänud sakslaste liinist üle roomasid. Hirmunult kükitasid jäägrid oma aukudes ja kaevikutes.

      Sepp kükitas liikumatult oma positsioonil, sellal kui särav koletis kiiksudes ja lõgisedes lähenes. Mitte kõik jäägrid ei suutnud tekkinud närvipinget taluda. Ikka ja jälle hüppas mõni neist üles ja püüdis end meeletult põgenedes ohu eest päästa. Punaarmeelaste püssituli niitis ta halatamatult maha. Seppist umbes kolmekümne meetri kaugusel alustas üks sõdur sõgedat põgenemist. Metsikuid haake tehes tormas ta oma kaasvõitlejate poole. Umbes poolel distantsil niitis vaenlase kuulipildujavalang ta jalust maha. Küünarnukkidele toetudes püüdis ta edasi roomata, purustatud jalad elutult järel lohisemas, samas kui T34 tema poole sõitis. Korraga jäi haavatu lamama, et säästa viimast jõudu tanki eest põgenemiseks. Viimase piiri peal enesevalitsusega laskis ta koletisel enda poole veereda. Siis, kui masinani oli jäänud vaid mõni meeter, rullis ta end kogu jõudu ja kiirust appi võttes kõrvale. Nagu sõjas tihti ette tuleb, jääb teadmata, kas see oli saatus või taipamine või venelasest tankisti oletus. Igatahes jälgis tank otsekui magnetist juhituna haavatu liikumist, kuni too viimaks valust ja jõuetusest paigale jäi. Roomikud haarasid nüüd tema jalad ja tõmbasid ta pääsematult surmaveskisse. Seejuures tõusis sõduri ülakeha üles, otsekui sooviks ta oma raudset timukat emmata. Hetke pärast olid jäsemed tanki alla kadunud. Keset seda õudset olukorda taipas Sepp korraga, et tema kaasvõitleja ei toonud šoki tõttu kuuldavale ainsatki häält. Kui roomik tema vaagnani jõudis, paljastas sõdur hambad otsekui hobune, tema näole ilmus kuratlik irve, mis ei tahtnud sealt enam kaduda ja tema pea paisus otsekui melon. Siis lömastas roomik tema keha. Vormikangas, luud ja sooled segunesid tanki roomikute all värviliseks segadikuks. Ikka veel avatud suust paiskus jõuline erepunase vere juga. Nüüd kadusid ka rind ja pea tankiroomikute alla. Temas jäi maha kokkupressitud, pehme ja vormitu mass, mis peagi Venemaa mulda kadus.

      Üllatus oli suur, kui sõjamasinad segamatult edasi roomasid ega üritanud, nagu kardetud, kaitsepositsioone selja tagant rünnata. Ilmselgelt oli tegu kommunikatsioonihäirega nende ja jalaväe vahel või sakslaste vastupanuvõime eksliku hindamisega. Kui tankid olid tagumiste liinide poole suundunud, kogusid jäägrid kähku julgust ja tormasid innukalt kaitseta jäänud jalaväe vastu lahingusse.

      Kardetud ja vihatud snaipreid ootas tabamisel kibe saatus. Seepärast hoolitses Sepp enne iga oodatavat rünnakut, et saaks vajadusel oma snaipripüssi kiiresti ära peita. Ka nüüd oli ta laskemoonakasti alla peidiku meisterdanud. Veidi enne seda, kui venelaste rünnakulaine sakslaste kaevikuteni jõudis, surus ta relva ettevalmistatud süvendisse ja haaras püstolkuulipilduja MP40.

      Juba tormasidki punaarmeelased hurraahüüete saatel jäägrite positsioonide poole ja algas armutu lähivõitlus. Ürgsetest instinktidest kantuna asusid mehed võitlusse. Võitlus möllas halastamatult. Tumeda raksatusega tabasid püssipärad moondunud nägusid, kuulipildujavalangud muutsid kõhud suitsevaks massiks, labidaterad lõhestasid õlgu ja selgi, täägid ja noad tungisid kehadesse. Surmakarjete, korina, püssilaskude, püssirohusuitsu, higi ja vere taustal kadus inimlikkus, kui sellest siin üldse rääkida sai. Või ilmutas siin end tegelik varjatud inimloomus? Inimene, kes paljude teiste selgroogsete loomade hulgas, kes darvinistliku olelusvõitluse käigus allub ärasöömise või söödud saamise mustrile. Mõistus on sel puhul pigem nutikas tööriist kui ülev anne!

      Surmavalt haavatud venelane kukkus otsekui kartulikott ja surus Seppi maadligi. Täägitorge, mis tegelikult talle oli mõeldud, tabas kukkuvat surnukeha ribidesse. Seejuures takerdus ründaja tääk surnukeha ribidesse. Sekundijagu liiga kaua sikutas punaarmeelane oma kinnijäänud relva. Üheainsa hüppega oli Sepp püsti ja andis hirmust jõudu saades talle obaduse suguorganitesse. Vaikne naksatus, mis meenutas küpsise murdumist, andis tunnistust, et rautatud mägisaabas oli purustanud vastase kubemeluu. Valust kõveras kukkus ta, valugrimass näol, selili maha. Juba oli Sepp tema kohal, haaras vastasel kätega kõrist ja surus pöialdega kõrisõlmele. Surmale määratu korises kohutavalt ja tema silmad ähvardasid koobastest välja tungida. Silmanurgast nägi Sepp üht varju enda poole liikumas. Instinktiivselt tõmbas ta pea õlgade vahele ja tema pea pihta sihitud püssipära tabas tumeda mütsatusega teraskiivrit. Veidi uimaselt vajus Sepp külili, hoides käsi kaitseks näo ees, sellal kui venelane uueks löögiks hoogu võttis. Samal hetkel tabas teda selga lähedalt lastud automaadivalang. Veri ja lihatükid pritsisid Seppi peale. Ta kargas püsti ja nägi, kuidas tema automaadiga relvastatud kaasvõitlejale tungis neeru venelase tääk. Kohutavas väljendamatus valus tardus ta otsekui soolasambaks. Püsti tõustes haaras Sepp tema ees lamava surnud venelase relva ja virutas selle raudse toruga vastasele näkku enne, kui too surmavalt haavatud jäägri kehast oma täägi välja jõudis tõmmata. Korina saatel kobrutas verd vormitust massist, mis tema näost järele oli jäänud.

      Lahingumöllus kaotas Sepp igasuguse aja-, hirmu- ja valutunde. Mingil hetkel pritsis tema lähedal plahvatanud vene granaat talle näkku kamaka mulda. Seejuures tundis ta vaid nõrka lööki vastu lõuga ja nägu. Alles lahingu lõpus tundis ta vere maitset ja tundis näol ja kaelal kleepjat ollust. Kõik lõppes sama äkki, kui oli alanudki. Käputäis jäägreid seisis keset keskaegset lahinguvälja, mida katsid korisevad, kisendavad, surevad ja surnud sõdurid. „Kuule, Sepp, sa oled ju pihta saanud. Las ma vaatan,“ pöördus üks kaasvõitleja tema poole. Tema parem ninapool oli üles paistetanud ja alahuulde oli tunginud mitu pisitillukest metallitükki. Aga järelemõtlemiseks ega haavade eest hoolitsemiseks polnud aega. Juba lähenes hurraa-hüüete saatel uus laine nõukogude võitlejaid. Vähesed veel võitlusvõimelised jäägrid kogunesid kokku. Langenud kaasvõitlejatelt relvi ja laskemoona haarates tõttasid nad paarisaja meetri kaugusel asuva kaitseliini suunas. Venelaste snaipripüssi pidi Sepp paraku peidikusse maha jätma. Umbes paarikümnest jäägrist koosneval grupil õnnestus taganeda. Nad varjusid ja osutasid ägedat vastupanu.

      Neil õnnestus oma positsiooni, kuhu voolas ka teiste kompaniide riismeid, hoida. Sepp nägi, kuidas lõksujäänud end maha lasid ja viis neist, käed allaandmise märgiks üles tõstetud, end venelastele vangi andsid. Jala- ja püssipärahoopidega aeti nad minema.

      Kui muidu nägi olukord välja kaotuse järgi, siis oli jäägritel ometi õnnestunud Vene jalaväelased nende tankidest eraldada. Tankid olid otsevõitluses Saksa tankide ja suutükkidega kahjutuks tehtud ning selja tagant neid enam oht ei ähvardanud.

      Raadio teel anti järelejäänud üksustele teada, et nende toetuseks on teel kaks tanki ja nende rindelõigus algab peagi vasturünnak, et vene vägesid seal võimalikult kaua kinni hoida. Sõbrad ja vaenlased püüdsid end reorganiseerida. Sepp oli vahepeal relvastunud karabiiniga 98k ja oli ka ilma optilise sihikuta ebatavaliselt osav ja täpne. Tal õnnestus venelaste rünnakrühmi täpse ja kiire tulega, kaasvõitlejate tule varjus, eemal hoida.

      Tank oli jalaväelastele väärtuslik abivahend ja sageli igatsetud päästja.

      Kulunud oli vaevalt tund, kui liginesid tankid. Kiiresti moodustati rünnakrivi ja algas vasturünnak. Umbkaudu kaheksakümmend veel võitlusvõimelist jäägrit püüdsid tankide toel oma vanu positsioone tagasi vallutada. Venelased olid silmanähtavalt teinud taktikalise valearvestuse ega suutnud kurnatud jõududega rünnakule vastu panna. Ilmselgelt sakslaste

Скачать книгу