Snaiper idarindel - Albrecht Wacker

Скачать книгу

kes olid lähemal kui viiskümmend meetrit, tuli otsekohe surmavate pea- või südametabamustega kahjutuks teha, et vaenuväe võitlusvõimekust vahetult vähendada. Vastaseid, kes asusid kaugemal kui viiskümmend meetrit, tulistas ta kehasse, et tekiks võimalikult palju raskelt haavatuid. Põgenevate vaenlaste puhul tulid kasutusele spetsiaalsed neerulasud, et tekitada ebainimlikult kisendavaid haavatuid. Sageli langes rünnak seepeale ootamatult kokku. Sellises lahingolukorras tulistas Sepp sageli mõne minutiga üle kahekümne lasu, mis küll arvesse ei läinud.

      Hirm ja ebainimlikud vintsutused lõikasid Mittenwaldist pärit mägijäägrite nägudesse sügavad vaod…

      Kahe päeva jooksul suutis ta sel viisil koostöös oma kaasvõitlejatega tagada väikse võitlusgrupi ellujäämise. Et pidevalt ähvardavast hävitamisest pääseda, pidi ta pidevalt pealetungivate ründajate ees tahapoole tõmbuma. Teisel ööl õnnestus kompaniil läbi veel hämaras vabaks võideldud läbimurde taganeda ja kolmteist haavatut kaasa võtta. Seejuures oli snaiper jälle see, kes ründajad ohutus kauguses hoidis, kuni neil õnnestus hommikuhämaruses liituda oma uue peavõitlusliiniga. Tõenäoliselt tekkis seda kirjeldust lugedes küsimus sellise võitluse eetikast ja sõduri aukoodeksist. Ent sellises olukorras on arhailise vägivalla ohjeldamatu kasutamine ainsaks võimaluseks jääda ellu ja tagada ka kaasvõitlejate ellujäämine.

      Peavõitlusliinil ei tasunud väljateenitud puhkusest unistadagi. Järgmisel koidikul ründasid venelased uuesti, küll tagasihoidlikumalt, kuid ikkagi nõudis see kogu tähelepanu. Seekord oli tegu kolme jalaväetoetusega tankiga, mis kolinal jäägrite poole veeresid. Sepp oli end sügavale oma kamraadide vahele sisse seadnud, sest lootis nii võimalikult kauaks avastamata jääda. Sõdurid olid oma uued improviseeritud positsioonid maskeerinud nii hästi kui võimalik, et pealetungivaid venelasi võimalikult ootamatu tulelöögiga üllatada. Ent ka vaenlane liikus tundmatus olukorras edasi ettevaatlikult.

      Punaarmee jalaväelased püüdsid end võimalikult hästi edasiliikuva tanki taha varjata. Nad jõudsid sakslaste positsioonidest umbes saja viiekümne meetri kaugusele. Nõksatades jäi esimene tank seisma. Selle torn hakkas põrinal keerlema ja selle suurtükk pöördus sakslaste liini suunas, kuigi ta polnud seda lokaliseerinud. Torn peatus ja sekundi pärast avanes torni luuk. Juba oli Sepp relva vinna tõmmanud ja optilise sihiku luugile suunanud. Ettevaatlikult sirutus pea luugist kahe käe laiuse jagu välja ja tõstis binokli silmade ette. Püss oli alati saja kahekümne meetri pealt märki tabanud. Kui see paar sentimeetrit kõrgemal hoida, siis peaks lask tabama. Tabamine oli antud olukorras kohustuslik, sest see lask oleks ka lahingu avataktiks. Sepp kõhkles vaid hetke, kuid siis välgatas tal pähe üks mõte – tanki komandör on tõenäoliselt kogu rünnaku juht. Tema langemine võiks saada otsustavaks. Ta hingas sügavalt, keskendus, nimetissõrm liikus rahulikult ja ühtlaselt ning juba kõmataski lask. Sepp nägi läbi binokli, kuidas vastu ülestõstetud torniluuki purskas verejuga ja pea kadus tanki. Sekundi möödudes algas tulevahetus. Tõepoolest, tank jäi seisma, suurtükk Saksa kaitseliinile suunatud, kuid ei teinud mingit kahju. Mõne minuti pärast hakkasid mootorid möirgama ja kolm raudkoletist tõmbusid tagasi. Seppi oletus oli ilmselgelt paika pidanud. Venelaste rünnakul puudus silmanähtavalt juhtimine. Kui vastane umbes tunni pärast uuesti üritas, puudus rünnakul vajalik hoog ja otsustavus. Vaid üks hästi sihitud lask, mille tõttu vastase rünnak sõna otseses mõttes pea kaotas ja jäägritel tõenäoliselt sel päeval oma positsiooni hoida võimaldas.

      … natsionaalsotsialistlik propagandamasin näitas neid kui kindlameelseid rindesõdureid, kelle sihiks on võitlemine.

      20. septembril rünnak viimaks lõppes. Vahepeal märksa lühemaks jäänud Saksa rinne oli end vajalikul määral kindlustanud ja tänu 3. Mägidivisjoni kõrgele võitlusmoraalile vastase läbimurde tõkestanud. 144. mägijäägrite rügement oli erakordselt rasketes lahingutes kaotanud taas üle poole võitlejatest. Allesjäänud sõdurid olid kurnatud, räpased, täitanud, haavatud ja haiged sõdurid, kellele lahingute üliinimlikud pingutused olid vajutanud näkku sügavad vaod. Natsionaalsotsialistlik propaganda esitas oma küünilisuses neid nägusid kui idarinde võitlejate tuleskarastunud füsiognoomiaid.

      Sepp oli lahingutes üllataval kombel vigastusteta pääsenud, kuid oli täisid täis ja kannatas kõhulahtisuse all, sest oli ühes kaasvõitlejatega söönud juba nädal aega üksnes soolakurke, mis nad talumajade sahvritest leidnud olid.

      Divisjon kasutas ajutist rahu, et ehitada kaitseliini nn Wotani positsioonil. Hetkel tundsid sõdurid end koduselt, sest nad paiknesid volga-sakslaste asustusalal, mille venelased olid juba varem tühjaks küüditanud. Väikestesse nägusatesse küladesse ja linnakestesse, mis kandsid nimesid nagu Heidelberg, Tiefenbrunn ja Rosenberg ning kus korras majakestes olid nõudki veel kapis ja mis nägid välja, nagu tuleksid elanikud iga hetk tagasi, ehitati kaitsepositsioone teadmises, et mõne päeva või nädala pärast veereb sealt üle hävitav sõjatorm. Sõdurid tajusid kummalist ähvardust oma kodumaale – oli see oomen eesootavatest sündmustest?

      Samal ajal, kui Punaarmee koondus uueks rünnakuks, täiendati 144. mägijäägrite rügementi Gendelsbergi lähedal paranenute ja puhkuselt tagasi pöördunutega, kuid paraku ebapiisavalt. Ka relvi ja laskemoona saabus oodatust vähem. Seda olulisem oli rügemendi positsioonide võimalikult täpne tundmaõppimine, et vastase rünnakut õiges kohas oodata ja oma piiratud jõude õigesti paigutada. Sama oluline oli rünnakrühmade julge tegutsemisega varjata vastase eest oma ebapiisavat jõudu. Sepp oli nüüd hommikul ja õhtul oma liinil varitsuses, et ümbrust uurida ja ettevaatamatuid venelaste patrulle üllatava täpse tulega sakslaste liinist eemal hoida, neile suuri kaotusi tekitada ja ellujäänuid oma positsioonidele tagasi tõmbuma sundida.

      Tavaliselt otsis luurerühm vaenlase positsioone ega olnud arvestanud, et võiks vaenlase liinist kaugel eemal kokku põrgata ühe ja ainsa snaipriga. Vaenlase täpsuslaskuri rünnak tabas luurerühma nagu välk selgest taevast. Seepärast õnnestus Seppil tavaliselt maha lasta mitu luurerühma liiget, enne kui need nii kaugele jõudsid, et kindel peidukoht leida või piisavalt kaugele pageda.

      Kui koitis imekaunis hilissuvine hommik, lamas Sepp hästi maskeeritult väikese künka metsasel harjal ja vaatles umbes kilomeetri kaugusel asuvat venelaste suurtükipositsiooni, kui temas eespool, umbes saja kahekümne meetri kaugusel, ilmus venelaste luuresalk ja suundus ettevaatlikult eespool asuvale lagendikule. Verinoore leitnandi juhtimisel liikus silmanähtavalt muretu salgake liiga tihedas hanereas varases hommikupäikeses. Tavalise rahuga vinnastas Sepp püssi, et oma asupaika mitte reeta, ja jälgis luurerühma kogenematut juhti. Võtnud ohvitseri nagu tavaliselt sihikule, märkas ta põnevusega, et too peab pärinema venelaste kõrgemate poliitjuhtide hulgast. Tal oli seljas heast materjalist mõõdu järgi õmmeldud vorm ja jalas parimast nahast imelised saapad. Huviga seda stseeni vahtides, sõrm juba päästikul, märkas Sepp, et leitnant komistas puujuure taha. Päästikul olevat sõrme lõdvestades uudistas ta, kuidas Vene ohvitser püsti tõusis, taskust korralikult triigitud lumivalge taskurätiku tõmbas ning oma vormi ja käed puhtaks pühkis. Olles veetnud nädalaid mudas, haisus ja parasiitide meelevallas, haaratud igapäevasesse lootusetusse ellujäämisvõitlusse, tundus selle situatsiooni anakronistlikkus Seppile ühtaegu naeruväärne ja veidralt rahumeelne. Ent sõjas pole kohta sentimentaalsusele. Luurerühma säästmine oleks tähendanud otsest ohtu tema ja tema kaaslaste elule. Sellal, kui ta vaatas, kuidas leitnant taskuräti hoolikalt puhtaks kloppis, kokku pani ja taskusse pistis, oli sihiku ristike juba pöördumatuid tagajärgi kaasa tuues tema vasaku rinnatasku kohale liikunud. Olukorrast õhkus eelseisva surmamisakti morbiidset esteetikat. Surm näis muutuvat rituaaliks, kaduviku poeesiaks, nagu jaapani samuraide kultuuris oli Bushido ülendatud kunstiks.

      Võõrastava kergusega asus ta tegutsema, sihtis ja sisemise naeratuse saatel viis alustatu lõpule.

      Kui püssipauk hommikuvaikust rebestas, vaatas noor ohvitser jahmunult auku oma rinnas, kust purskas verd. Sellal, kui sõdurid laiali jooksid, vajus ta hääletult põlvili, pilk ikka veel hommikutaevasse suunatud, kuni ta viimaks kustus ja elutuna põõsastesse prantsatas. Pärast seda, kui paar sõdurit katse eest teda aidata eluga pidid maksma, püsisid ülejäänud kindlalt

Скачать книгу