Maali mulle lootus I osa. Hüdra - Erika Nessel

Скачать книгу

Kärbseparv. Nad põristasid mu juustes, roomasid näol ja kätel ja jalgadel. Ma ei suutnud end kaua liigutada. Mälu tuli aegamisi tagasi, omandades reaalsuse kohutavad piirjooned. Ma ei suutnud veel taibata, mis oli juhtunud. Kärbseparv mu kohal ajas lõpuks nii vihale, et ma lihtsalt pidin tõusma. Pea oli raske kui tina ja niipea kui suure pingutusega istukile sain, haarasin sellest kahe käega kinni. Valu lõikas kui noaga mõistuse selgemaks veel, äkki mäletasin kõike täiesti selgelt. Isegi seda, miks Ray mind ründas.

      „Ray!” kutsusin abitult, teadmata isegi, kas peaksin needma või andeks paluma. „Ray…” kordasin kummalise igatsusega. Tajusin, et miski on igaveseks lõppenud, ring on täis saanud ja kõik, mis oli, on korraga hävitatud. See tunne kujunes välja hirmsast peavalust ning ääretust tühjusest räsitud hinges. Nägin kaugel metsa kohal tiirlevat täppi, ilmselt oli see kotkas. Linnud laulsid, päike säras, kõik oli vaikne. Ei muusikat, mis ikka veel mu meeltes kummitas. Ei ühtegi inimhäält ega mootorimürinat. Aga me tulime siia autoga… Mis sai õnnetust taksojuhist? Kus ta on ja kas üldse jäi ellu? Pärast sellist peksu vaevalt, küllap visati jõkke või… Aga miks nad mind siia lihtsalt maha jätsid? Mu kukal oli paksu kleepuva verega kaetud, kombates ei paistnud haav eriti suur olevat, kuid ega see olemist paremaks teinud. Ma kartsin verd ja korraks valdas mind täielik paanika. Kas ma ikka suudan sellises olekus teadvusel püsida?

      Oiates ajasin end vägisi jalule, lootsin end jões pesta, vabaneda vastikust limast, mis mu keha kattis.

      Miskipärast läksin sinna, kus oli seisnud auto. See oli läinud. Vaid jäljed, tallatud rohi ja vereplekid võilillelehtedel. Polnud näha ühtegi hingelist. Ma olin jäetud siia ihuüksi. Möödusin lõkkekohast, kuhu olid jäänud mõned tukid, mis veel suitsesid. Taarusin radapidi kaldast alla veepiirile, kukkusin põlvili ning valasin endale vett pähe. Püüdsin kuklalt verd maha pesta. Peavalu andis natuke järele. Seejärel alles vaatasin end põhjalikult üle.

      Oh jessas! Mu kaunis roheline kleit oli kõhuni lõhki rebitud, kingad kadunud… Olin põhimõtteliselt alasti võhivõõras kohas.

      Mul oli häbi. Nii häbi, et seda oli võimatu veega maha pesta. Ma nutsin ja ulgusin ning kratsisin oma keha kuni valus hakkas. Võõrast higi ja spermat ei suutnud ma eneselt maha kratsida. Vastikustunne jäi, kleepjas kui kile. Olin valmis oma nahka maha kiskuma, kuid see oli võimatu. Meenutasin vägisi ütlust, et aeg parandab kõik haavad. Küll parandab, teadsin oma kogemustest, loomulikult parandab! Aga armid ei kao kuhugi! Armid jäävad! Ja ma langesin taas liivale, tagusin rusikatega oma rüvetatud peegelpilti ja ulgusin nutta kui hull. Karjusin üksindusse, needsin Rayd ja tema sõpru. Needsin ja nutsin. Aga üksindus vastas rõõmsa linnulaulu ning veesulinaga. Tal polnud minust sooja ega külma.

      Lõpuks lahkusin, läksin tagasi lõkke juurde. Jõuetult tuikudes möödusin kohast, kus olin ärganud. Teel leidsin oma kingad ja püksikud. Tirisin need jalga, vihates ennast ja neid tumme tunnistajaid. Olin vahepeal saatusekaaslase sootuks unustanud, polnud sugugi tahtmist veel kellegi peale mõelda. Hea, kui ise siit kolkast kuidagi eluga pääseks.

      Tulin maja juurde, peitsin näo kätesse ja nutsin edasi. Nii valus oli mõelda, et Ray jättis mu siia üksi, et ta andis mind oma sõpradele nagu mingi asja, et ta ise lõi mu pea veriseks ja lihtsalt jättis siia surema. Võib-olla ta lihtsal ehmatas, aga varsti tuleb tagasi ja viib mu koju…? Ma ise vaevu uskusin, mida iseendale räägin. Tõstsin pea ja sülitasin põlgusega, sest ta tegelikult tahtiski seda, ta käitus alati minuga kui rämpsuga. Ray…! Ma ei talunud enam seda nime, see ajas mind iiveldama. Ma vihkan, vihkan, vihkan veel! Aga miks kuradi pärast see mulle nii tohutult haiget teeb?!

      Mu tähelepanu köitis üks tume vari, siluett eemalseisva õunapuu kõrval, õigemini selle taga. Justkui istuks seal keegi. Ta jäi üldiselt puutüve taha, vaid õlg ja natuke pead paistis siia. Ja ta ei liikunud üldse. Hirmus aimdus võttis mul jalad nõrgaks. Tõusin ettevaatlikult, unustades korrapealt omaenese mured. Kui Jälgisin pilguga suunda, sain aru, et ta oleks pidanud nägema, mis toimus auto juures. Ma nuuksatasin taas väljakannatamatust häbist. Ma vihkasin kõiki maailma mehi ja ka teda… sest ta vaatas kõike pealt ega teinud midagi, et ta lihtsalt lasi end läbi peksta. Tema, neetud taksojuht, oli selles süüdi, et minule nii tehti. Aga kui ma suure kaarega puule lähenesin, hakkas mul tõsiselt hirm, sest see, mida nägin, oli veri. Veri noormehe särgil ja pükstel. Ta pea oli kõrvale pööratud ning rippus elutult rinnal. Tugev nöör hoidis teda puu küljes kinni ega lasknud kukkuda. Sel hetkel, kui südamevärinal tema ette seisma jäin, andsin talle kõik andeks. Ta andis minu eest oma elu. Isegi, kui ta peksule vastu pidas ja ehk eluski oli, siis nüüd oli see nöör teda kindlasti üles poonud. Nöör kulges otse ta kõri alt läbi – nii rippudes oli tal võimatu õhku saada. Ninast ja suust tulnud veri määris särgi punaseks. Üks silm jubedalt sinine ja paistes, teisel pool hiigelsinikas, ulatudes meelekohani välja.

      Ma laskusin ettevaatlikult põlvili, suutmata temalt pilku pöörata. Miks ma ometi ei nõustunud põgenema kohe, nii nagu tema soovis? Kõik oleks siis ju teisiti läinud. Mina oleksin kaugel ja Jay oleks elus. Oleks… Püüdsin näha tema hingamist, ent ei näinud, seega kõik on läbi. Puudutasin õrnalt tema kätt, mõttes paludes andeks. See oli soe, kuid ilmgi oli soe, seega võiks surnugi soe olla. Ma ei tahtnud, et ta surnud oleks.

      „Jay,” kutsusin vaevukuuldavalt, ometi teades, et sest pole kasu. „Jay!” Mind ajasid vihale kärbsed, kes maandusid tema näole. Ajasin neid käega eemale. Nad tegid sumisedes tiiru ning maandusid kohe tagasi. Jay oli väärt palju enamat, kärbsed ei tohtinud temast toituda nagu raipest. Ma nuuksusin meeleheitest, sest tüütud putukad ei jaganud minu arvamust, nad lihtsalt tulid ikka ja jälle tagasi, nagu oleks neil õigus! Viipasin taas raevukalt käega ja riivasin juhuslikult nooruki pead. See liikus veidi ja kurgupõhjast rebis end välja hääl, korraks ja kähiseva hingetõmbe sarnane. Ma põrkusin ehmunult eemale, järgmisel hetkel aga tärkas killuke lootust. Võtsin õrnalt ta pea oma pihkude vahele ja hoidsin seda üleval, et ta hingata saaks. Nöör tema kaelal ei olnud eriti tihedalt, seda juhul, kui selle najal mitte rippuda. Aga ta ei hinganud enam! Taas haaras mind täielik meeleheide. See ei olnud ju surnu korin! See ei tohtinud olla! Endalegi ootamatult lõin teda lahtise käega vastu nägu.

      „Sa pead elama, Jay!” karjusin äkki raevukalt. „Ela, raisk! Sa ei tohi surra! Sul pole õigust mind siia üksi jätta! Mul on sind vaja, kurat võtaks!” Ma lõin teda armutult veel ja veel, hoolimata sellest, et mu käsi sai veriseks, hoolimata sellestki, et surnule on ehk kõik ükstapuha. Ta korises veel kord ja siis veel. „Ära jäta mind üksi, tõbras! Sa ise oled süüdi, et kõik nii räpaseks läks!” Äkki ma taipasin, et teen talle haiget, et kogu ta nägu on niigi vaid üks suur sinikas, mul pole ju õigust teda veel lüüa. Puhkesin uue hooga nutma, sest kõik näis olevat nii neetult lootusetu.

      2

      Äkitselt tõmbas Jay hinge, rind tõusis,võttes kramplikult endasse sõõmu õhku. See polnud enam sugugi korina moodi. Naerdes läbi pisarate hoidsin jälle tema pead. Ta hingas nüüd tõesti, algul harvade ahnete sõõmudena, siis juba rahulikult ja korrapärasemalt. Veerand tundi läks vist mööda, mu käed surisesid, aga ma pidin tema pead toetama, et ta uuesti surmaunne ei vajuks.

      Lõpuks Jay oigas kaeblikult ja avas silmad. Õigemini vaid ühe silma, sest teise laud oli nii paistes, et silma ennast oli vaevu näha. Sel hetkel tundsin ma, nagu oleksin juba terve igaviku selle poisiga tuttav, et meid seob midagi palju enamat, kui lihtsalt ühine saatus. Aga kõige tähtsam on see, et ta on lihtsalt elus, et ma pole üksi ses Jumalast mahajäetud kohas. Minu kõrval on veel keegi. Sõber? Oh ei, lihtsalt üks elav hing. Paraku peksust nõrkenud, puu külge aheldatud, alles vaevu teadvusele tulnud. Seesama, kes nägi mind läbi, kes kartis ja hoiatas, ometi aga ei põgenenud. Kes lasi kamba viha enese vastu pöörduda. Võib-olla arvast ta, et mind siis keegi ei puutu?

      „Kes kurat sina sihuke oled?” pomises Jay üllatunult ja vakatas, ilmselt imestades selle üle, miks suu on nii paistes ja sõnad tulevad võimatuseni raskelt. Sest vasak suunurk nägi välja kui puna-sinine pingpongipall, see mässis kokku tema kõne, nii et raske oli sõnadest aru saada.

      „Ma olen Lorie, kas sa ei mäleta?” küsisin murelikult.

      Jay raputas pead ja näis pingsalt

Скачать книгу