LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hullem kui jube… kitsas verenire ninast ja suunurgast, mis tähistavad peatset lõppu… Võtsin ettevaatlikult tema käe pihku ja soovisin kogu südamest, et keegi meid ruttu üles leiaks.

      Ärgates nägin pea kohal valgeid pilveräbalaid. Magasin ma tõesti või olin meelemärkuseta nagu Jay? Alles äsja neid pilvi ju seal ei olnud, ilmselt oli tund või paar juba möödas. Igatahes oli päike tükk maad lääne poole vajunud. Jahe tuuleiil paitas hellitavalt mu õlgu. See andis killukese lootust, et edasine rännak võiks kujuneda veidi kergemaks. Aga samas ma nägin, et mu kaaslane on endises seisus, varsti tuleb õhtu ja siis öö. Jay on omadega läbi, maha ma teda ka ei jäta. Mida ma teen, kui ta jääbki nüüd selliseks? Kust peaks ta võtma veel jõudu edasi minna? Ma pean jääma tema kõrvale, sest siin kolkas on võimatu inimesi leida. Nii kustun ja nõrken hommikuks minagi, sest peahaav on paistes ja valutab kui põrguline ning ma olen unele vaatama nii neetult väsinud.

      „Jay!” kutsusin siiski vaikselt, tegelikult soovimata teda äratada ja isegi uskumata, et see võimalik on. Las puhkab veel, mõtlesin härdalt, aga ometi püsis hinges rahutus. Ma PIDIN edasi minema. Võib-olla just nüüd pole enam kaugel, ehk suudab nüüd temagi, kui toetan ja puha!?

      „Jay!” Kuid ta ei vastanud ikka. Kui läheks siiski otseteed metsa? Eksleks ja otsiks ning lõpuks ikka mingi teeotsa leiaks? Aga mis temast siin saab? Ma isegi ei oska seletada, kus nimelt ta asub. Jõgi on ühesugune, mingit kindlat orientiiri siin pole. Kuni ma kedagi leian (kui leian), ja kuni tagasi tulen ja… ilmselt polegi enam vajadust Jayd päästa. Selleks ajaks on ta siin ammu surnud.

      „Jay!” kutsusin jälle ning rääkisin pigem iseendale: „Ma ei saa sind maha jätta. Sa oleksid justkui ammune sõber, kuigi ma ei tea sinust rohkem kui vaid nime. Ma ei taha üksi edasi minna. Palun, ärka üles, ma tõesti vajan sind – Jay!”

      Seekord ta vastas:

      „Ma olen siin.”

      Ma võpatasin rõõmust, samas tundes piinlikkust, et oma pihtimusega vahele jäin. Naeratasin talle siiralt.

      „Me peame edasi minema, Jay!”

      „Jah,” ütles ta vaid ega liigutanud end üldse. Ainult vaatas mind ühe silmaga. Ses pilgus oli ainult lootusetus, valu, jõuetus; kõik see, mis võtab inimeselt elutahte. Ma kummardusin, et suudelda noorukit laubale.

      „Siit ei leia meid keegi üles. Me peame edasi liikuma. Varsti on õhtu käes.”

      „Nii hea,” sosistas Jay vaevukuuldavalt. „Nii hea on lihtsalt magada, pole valu.”

      „Sa magasid mitu tundi, Jay, sa ei tohi alla anda, sest ma vajan sind!”

      Ta ajas end vaevaga küünarnukkide najale ja siis oiates istukile.

      „Ma tahan juua,” ütles ta mulle ning kratsis juustest veetaimi. Naeratas äkki. „Mis see on?”

      Ütlesin siis, et jahutasin tema pead, kui ta minestas.

      Jay sättis oma käsivarre mu kaela ümber.

      „Aita mind üles. Pole veel õige aeg surema hakata. Ma viin su Kenzo juurde. Kui mul pahasti läheb… sina suudad veel edasi liikuda. Sa pead linna jõudma! Kui läheb pahasti, otsi ise Kenzo üles, kõik teavad temast. Ütle talle, mis juhtus, räägi kõik ära. Ütle, et mina saatsin su, siis on sul peavari ja kaitsja.” Jay tõmbas kähinal õhku kopsudesse ja haaras teise käega rinnust.

      „Kes ta on?”

      „Minu boss. Nimeta talle – Slipp, siis ta teab, kellega tegu.”

      Ma ei tahtnud mõeldagi, et need sõnad ja soovitused kõlasid nagu vältimatu hüvastijätt. Aitasin Jayd püsti ja siis kaldast alla vee äärde. Jälle torkas ta pea vette, jõi kaua ja lonkshaaval. Vesi tilkumas üle näo, palus, et aitaksin teda uuesti üles. Ta oli nii nõrk, et kogu jõust pingutades vedasin nooruki oma õla najal rada mööda üles. Üleval lasi ta minust lahti, hetke vältel kogus jõudu ning oli siis valmis minema.

      Ma silmasin põõsaste vahel ära murdunud oksa, võtsin selle üles ja ulatasin talle. Jay asus sellele toetudes teele.

      Mu kaaslane kõndis jälle. Seekord kui kuutõbine, eksides rajalt, tuikudes siia ja sinna. Väga aeglaselt möödusime metsatukast, kus kasvasid peamiselt kased. Siis toomingavõsast…

      Jay peatus jälle, vajus oiates küüru ja köhis, toetudes jõuetult kaikale. Astusin tema kõrvale ja toetasin veidi.

      „Kurat!” oigas ta vaid, kui köha üle läks. Pühkis peoga huultelt verd.

      „Las ma lähen edasi ja vaatan, kas on lootust. Jää puhkama, ma tulen varsti tagasi,” pakkusin lõpuks oma abi.

      „Ei, las ma ise,” surus Jay kähedalt läbi hammaste. „Ma ei taha olla üksi. Tahan Onni, seal on sõbrad, Funkie.” Ta pilgutas kramplikult ainsat silma, et näha teed ja läks ikkagi, kogu mu keelitamisest hoolimata, kuigi ma palusin veel, anusin lausa, et ta ei tapaks ennast. Ei, ta läks, kaikaga maad kobades nagu pime, toetudes mu käsivarrele.

      Päike vajus tasapidi madalamale, tuul jahutas selga ja mu valutav pea nautis seda.

      Ootamatult jäi Jay seisma, pööras veidi pead.

      „Ma kuulsin midagi. Koer!” ütles ta mulle, hääles tärganud uus lootuskiir. Lisas kohe sammu, nagu oleks sootuks unustanud kogu väsimuse ja oma murtud ribid. Ma arvasin, et ta on tõega segaseks läinud, et ta kuuleb väsimusest luulusid. Jay kiirustas niipalju, kui veel vähegi jaksas ja mu paistes, valutavad jalad ei jõudnud talle järele.

      Veel üks metsatukk ulatumas kevadise veepiirini. Me läbisime selle, põigeldes puude vahel. Mõned kännud andsid märku hiljutisest inimtegevusest. Me lootsime näha teisel pool vähemalt karjamaad ja loomi kui mitte maja ennast. Kuid, kui viimane puu selja taha jäi, ootas meid järjekordne pettumus. Ees oli äkki avarus. Lõputu luht loojuva päikesega. Taevalaotus oli tõmbunud juba punakaks ja päike hellitas kuldsete kiirtega igavikku meie ees. Ei ühtki puud enam. Metsapiir kadus paremale nii kaugele kui silm ulatus. See siin ongi siis teekonna lõpp…

      Me seisime viimase kõvera paju all ja kaua-kaua vaatasime oma saatusele silma. Viimane lootusekiir kustus tasapidi meie hinges nagu kustus ka päev. Jõud oli otsa saanud, varsti on õhtu täis sääski, siis külm öö…

      „Me ei pääse siit üle,” sosistas Jay tasa, nagu nuuksatades. „Mitte ainsatki maja. Mis mõtet oli kõik see maa ära käia! Ei mingit. Kui jääks õige siia…”

      Ma vaatasin tema ilmet, kuidas ta iga hingetõmbe nimel suuga õhku ahmib. Kuidas ta kahe väriseva käega oma kaikale toetub. Sel hetkel mõistsin, et Jay on lõpuks valmis alla andma. Minus aga kergitas pead äkki trots. Ei, ma ei tahtnud näha teda jälle liikumatult lamavana. Ma tahtsin võidelda lõpuni, aga kui tema maha jääb, ei suuda ma üksi enam seda tahet hoida.

      „Me jaksame veel natuke minna,” segasin kähku end tema mõttelendu katkestama. Kusagilt tõusis pinnale raev, viha selle neetud maailma vastu, mis meist põrmugi ei hooli. Saatuse vastu, mis meid selle jõe kaldale tõi. Ei lasknud surra seal, teadvusele tulemata, vaid lohistas meid terve pika päeva siia luha servale, et me kärvaksime öösel, sääskedest puretuna, lõdisedes külma käes.

      „Ma arvan, et,” sosistas Jay jälle. „Kas on sellel mõtet? Kas on mõtet?”

      Ma teadsin, mida ta öelda tahab ja ei saanud lubada, et tema soov täituks.

      „Elada?” karjatasin nördinult. „Muidugi on mõtet! Kurat! Kas sa tahad neile munnidele veel lõbu pakkuda? Tahad kõngeda siia? Me ju ei anna alla ainult seepärast, et ees on luht, me suudame veel! Jay, raisk, me oleme tont teab mitu miili maha kõmpinud, me keerame paremale ja leiame metsast mõne maja! Las ma toetan sind, koos me jaksame veel!”

      Ta raputas lootusetult pead, ikka endiselt tardunud pilgul kaugusse vaadates. Õhk käis vilinal kopsudest läbi ja veri punetas huulil.

      „Me eksime ära,” ütles ta täiesti tundetult.

      „Kas praegu me polegi veel eksinud?” See oli hüsteeria, mis mind valdas, mitte viha tema ega kellegi vastu. Ma

Скачать книгу