LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei paistnud Parisis tuttavaid nägusid olevat. Vähemalt hetkel.

      Ka ligi kahe tunni jooksul ei tulnud Parisi uksest sisse kedagi, kes oleks Nora juurde astunud või tervituseks viibanud. Oli ka võimalus, et Nora ei olnud neid märganud, sest sellest hetkest, mil marokolane, kelle nimi oli Faisal, toolile istus, polnud ta enam tähelegi pannud, mis ümberringi toimus.

      Mehe juttu kuulates neiu pea nõksatas vahel kergelt, nagu oleks see saanud õrna tõuke sõnadevoolult, mis sarnanes ööpimeduses puulatvu liigutava pehme tuuleiiliga. Ta ei märganud, kuidas tema tühi klaas oli vahetatud täidetud anuma vastu, kuidas tänaval ja majade akendes olid süttinud tuled, kuidas tema silmad olid kobanud Faisali nägu nagu pimeda sõrmed punktkirja, jätmata vahele ühtki millimeetrit. Märkamatult olid mehe sõnad ta kõrvust sisse libisenud, jättes ajusoppidesse kumisema need magusad fraasid, mida keegi talle kunagi varem ei olnud öelnud. Need täitsid südame ja imesid mõtetest tühjaks.

      Faisali õrn puudutus Nora käeseljal äratas neiu.

      „Mis kell on?“ päris ta kohmetunult.

      „Saab varsti kümme,“ vastas Faisal. „Kas sa pead minema?“

      „Ma oleks pidanud juba kodus olema!“ vastas Nora ehmunult püsti hüpates Ta silus kleidisaba ja vandus: „Neetud, oli siis seda veel vaja, et ma hiljaks jään…“

      „Kuhu sa hiljaks jääd?“ päris Faisal.

      „Õhtusöögile,“ vastas Nora, rehkendades, et isegi joostes võtaks koju jõudmine vähemalt viisteist minutit. „Ma pean nüüd minema,“ sõnas ta, kuid selle asemel, et liikuma hakata, seisis nagu naelutatud.

      „Ma saadan sind?“ pakkus Faisal.

      „Ei, ei,“ keelas Nora. Süda aga ütles: „Jah, muidugi!“ Ta tundis end kui mitmeks tükiks rebituna, õnnetu ja samas õnnelikuna.

      „Ma tulen homme siis apteegist läbi,“ pakkus Faisal.

      „Oi ei! Mitte mingil juhul!“ hüüatas Nora. „Mu isa…“ Ta jättis lause lõpetamata. Polnud vist vaja selgitada, kuidas isa marokolaste peale vaatas. Kokkuvõtlikult sobiks seda kirjeldama ilmselt vaid üks sõna – põlgus.

      „Olgu, olgu,“ loobus Faisal veidi pettunult. „Kuid küll ma su üles leian,“ lisas ta kahemõtteliselt, pilgutades Norale juba tuttaval moel silma.

      Neiu tänas gaseosa eest ja lahkus tagasi vaatamata.

      Tänavale astudes ning kodu poole kiirustades tundis Nora, kuidas soe suveõhk ta endasse haaras ja süda kiiremini lööma hakkas. Kell hakkas lähenema juba poole üheteistkümnele. Nora otsaesisele tekkisid pisikesed higipiisad, mis panid naha sügelema ja peopesaga üle lauba tõmbama.

      „Ah et ei olegi näitleja,“ mõtles Nora möödunud tundidele ja jutule, mis ta võõramaalase suust kuulnud oli. See ei pannud teda just vaimustusest kilkama, kuid oli tekitanud kummalisi tundeid, kuhu oli pikitud uudishimu, midagi seletamatut sooja ja kaastundlikku. See põhjustas ka hirmu, sest neiul tuli otsustada, kas ehk raiuda kohe maha kõik tärkavad võrsed, mis tema südames Faisali poole kalduma kippusid.

      Nora peas kumisesid jutukatked Faisali elust. Verinoorena oli ta palgatud Franco armeesse Hispaania vabaduse eest võitlema. Pärast kodusõja lõppu otsustas mees jääda paigale Sevillast paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse Villaverde del Río külakesse. Norale meenus, kuidas marokolane oli huuli kõverdades öelnud, et maohaavad olid elavad mälestused kodusõjast. Kuid Faisali kehvale maole vaatamata ei suutnud neiu uskuda, et mees oli juba neljakümne ühe aastane.

      „Aasta noorem kui mu isa,“ tõdes Nora. Tema isa aga tundus vanem – hallikaks kiskuv habe, prillid, ettepoole längus õlad ja kondised käed lisasid välimusele vähemalt kümme aastat juurde.

      Toona kuueteistkümnene Faisal oli luisanud end kahe aasta võrra vanemaks, et Hispaaniasse pääseda. Ta eelistas sõdimist põlluharimisele ja Meknesi turul kauplemisele, mida olid teinud tema isa ja vanaisa. Kuiv ja tolmav põllumaa oli tekitanud temas pigem vastumeelsust kui tööst sündivat rõõmu.

      Koduvärava ees tõmbas Nora korraks sügavalt hinge. Taevas sõudsid üksikud pilveräbalad ja täiskuu kuma valgustas hoovi, mis ühtäkki tundus nii suur, et Noral hakkas kõhe. Kell võis olla umbes pool üksteist. Nora avas välisukse ja astus sisse. Köögis ja söögitoas põles tuli, kuid laua ümber ei paistnud kedagi. Ukse kinnilangemisele järgnenud kolksatuse peale kõlas köögist ema heatahtlik hääl: „Õigel ajal saabusid, just hakkame sööma. Ole nii kena ja mine ärata isa. Ta heitis kell üheksa pikali ja on vist tukastama jäänud.“

      Nagu raske koorem langes Nora õlgadelt.

      Ta läks trepist üles, kuid enne vanemate magamistoa uksele koputamist sisenes vannituppa ja lobistas näo veega üle. Igaks juhuks lõi ta risti ette ja tänas Jumalat, kellesse ta ei uskunud, kuid kes talle vajalikul hetkel siiski alati meelde tuli.

      Faisal pidas sõna. Järgmise päeva õhtul kella seitsmest alates seisis ta teisel pool tänavat ja vaatas üksisilmi apteegi poole. Nora märkas meest ja tundis, kuidas puna talle näkku tõusis. Ta läks välja ja andis käeliigutusega mõista, et mees sealt minema läheks. Õnneks oli isa tagaruumis. Kuid Faisal vaid naeratas selle peale. See tegi Nora rahutuks. Lõpuks hakkas mees siiski liikuma. Aeg-ajalt tagasi vaadates loivas ta aeglaselt kesklinna poole.

      „Ega sul midagi selle vastu pole, kui ma minema lähen?“ hõikas Nora ukse vahelt isale. „Saad ehk need paar tundi ka üksi hakkama?“

      Bernardo ümises selle peale jaatavalt.

      Nora riputas valge kitli kappi, haaras käekoti ja lipsas tualetti. Ta võttis kotist huulepulga ja tõmbas harjaga läbi juuste. Helesinine kolmnurkse kaeluse ja vööga kleit tundus tänasesse päeva igati sobivat.

      „Ma siis lähen!“ hõikas ta isale, kes polnud veel leti taha jõudnud.

      „Olgu,“ kostis ükskõikne vastus.

      Faisal oli liikunud umbes sadakond meetrit edasi ja vaatas apteegi poole. Nähes Norat lähenemas, venis ta suu naerule.

      Kui Nora järele jõudis, suudles mees teda kummalegi põsele.

      „Kas läheme?“ küsis Faisal ja võttis neiul käe alt kinni.

      „Keegi võib näha!“ ehmus Nora ja tõmbas end kiiresti lahti.

      „Mis siis nüüd?“ imestas Faisal veidi solvunult. Tema suu oli tõmbunud kitsaks jonnakaks jooneks.

      „Tõtt öelda ma ei ole harjunud mehe käevangus…“ vabandas tüdruk punastades.

      Faisal vaikis, kuid jälgis silmanurgast Norat, kes kõndis pool sammu tagapool. Niimoodi umbes sadakond meetrit jalutanud, istus Faisal pingile. Tema selja taha jäävate majade vahelt paistis Sevilla katedraali külge poogitud La Giralda, mis oli kunagi olnud Euroopa kõrgeim ehitis.

      See pitskärjeline arabeskidega kaunistatud neljakandiline torn oli Norale lapsena linnas seigeldes orientiiriks olnud. Et Sevillas asus maailma suurim gooti katedraal, ei tähendanud tüdrukule suurt midagi. Teadjamad sevillalased olid aga selle asjaolu üle väga uhked. Muidugi oli see 12. sajandil mošee asemele kerkinud kristlaste pühakoda imetlemist väärt – suursugusus ja hiilgus paistsid välja igast detailist.

      Nagu paljude Sevilla vanade hoonete kohta, nii liikus rahvasuus legende ka katedraalist. Väsimatult arutleti selle üle, kas pühakoja alla oli ikka maetud mitu kirstutäit mauridest maha jäänud aardeid. Sajandeid tagasi olevat saamahimu isegi nii suureks läinud, et osa aadlikke oli nõudnud katedraali lammutamist, et varakambrisse pääseda. See pidi asuma kas peaaltari all või teise legendi järgi altarist kolme sammu võrra paremal.

      Sellist naljakat vaatepilti, kuidas inimesed toksisid ja uurisid altari ümbrust, võis näha sageli. Ka Nora ja Mario olid käinud vastu katedraali põrandat koputamas, lootes kuulda vastu kajamas tühjuse kumisevat kõla, mis reedaks kambri asukoha.

      „Tahad sa sinna üles minna?“ küsis Nora, viibates käega La Giralda kellatorni poole.

      Faisal kaalus

Скачать книгу