LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kummardus, peitis pea põlvedele ja sosistas: „Mind ei ole kodus, mine sina vastu!“

      Maria keeras end ümber ja heitis pilgu aknast välja.

      „Mine nüüd!“ kamandas Bernardo.

      Just sel hetkel kui senjoor Torres koputada tahtis, avas Maria ukse.

      „Tere päevast! Kas…“ alustas linnavolinik, kuid katkestas poole sõna pealt. „Senjoora, kas teiega on kõik korras?“ Lävepakul seisva mehe pilk oli sõbralik, ühtlasi natuke kohkunud.

      „Maria Dolores,“ sõnas naine end kogudes ja ulatas käe.

      Mees surus ta kätt ja tutvustas end: „Rafael Torres. Ega teie meest juhuslikult kodus ei ole? Tahaksin temaga rääkida.“

      „Kahjuks ei, kuid ehk saan mina teid kuidagi aidata?“ päris Maria Dolores, täites kogu ukseaugu.

      Linnavolinik Torres naeratas sõbralikult. „Tahtsin küsida, kas teie tütar ei võiks mu pojale seltsi ja sõprust pakkuda? Teie abikaasa olevat ühel päeval Nora koju saatnud.“

      Maria Dolores punastas. „Ma räägin mehega,“ sõnas ta hetke pärast, „kindlasti pole ka temal selle vastu midagi.“

      „See oleks tore,“ lausus Torres. „Kahjuks ei saa minu naine rohkem lapsi ja seetõttu pole Mariol ka õdesid-vendi.“

      Kuuldu äratas Maria Doloreses kaastunnet. Ta ei teadnud, mida kosta. „Ma olen väga liigutatud,“ sõnas ta. See kõlas küll kaunis kentsakalt.

      Mees vaatas Mariat ilmel, nagu tahtnuks veel midagi pihtida.

      „Tervitage siis abikaasat ja ma ütlen Mariole, et mul on teie luba olemas,“ lausus Torres lõpuks siiski ilmse rahuloluga, kergitas beežikat panamakaabut ja seadis sammud värava poole.

      „Jumalaga!“ hõikas Maria talle järele ja ohkas kergendatult.

      Bernardo oli end toolil sirgu ajanud ja vaatas Mariale küsivalt otsa.

      „Mida ta tahtis? Millest te nii kaua rääkisite?“ päris ta.

      „Kaua?“ imestas Maria. „Ta palus luba, et Nora võiks tema poja sõber olla. Ei midagi muud.“

      „Ja mida sina vastasid? Kas ta mind ka küsis?“

      „Küsis. Ja muidugi ma lubasin.“

      „Sina lubasid! Ilma minuga nõu pidamata!“ imestas Bernardo.

      „Mu jumal, sind ei olnud ju kodus!“

      Bernardo tundis ennast narrina. Tahtmatult oli ta andnud naisele otsustusõiguse ja võimaluse rääkida linnavolinikuga, kes tuli ise nende uksele luba küsima. Liiga palju õigust ja vabadust võis naise sootuks ära rikkuda.

      Mario

Tüdruk oleks tahtnud Mariole öelda, et armastab teda ja ootab kas või sada aastat

      Aja möödudes said Norast ja Mariost lahutamatud sõbrad, kelle sabas tilpnesid tülikad Concha ja Eloy. Tõsi, seda ainult Bernardo ja Maria Dolorese majapidamise müüride vahel. Väravast välja ei olnud väikesel õel-vennal veel asja.

      Elu Agua tänava majas oleks kulgenud ilma eriliste vahejuhtumiteta, kui kolmeaastane Eloy poleks murdnud käeluud, milles Bernardo loomulikult Norat ja Mariot süüdistas. Isa käsul ja ema suu läbi keelati Noral ja Mariol mõneks ajaks kohtumine, sest sellest võis isa arvates palju hullemaid õnnetusi sündida.

      Keelule vaatamata said kavalpead vahetevahel siiski kokku. See sundis küll valedele, kuid seda magusam koos oldud aeg tundus. Suve jooksul leidis Nora ikka ja jälle võimaluse putkata koos Marioga Guadalquiviri jõe äärde, karamellikauplusse ja Alcázari aedadesse, mis peitsid endas mitmeid armulugusid ja kus noored võisid vabalt oma tundepuhangud valla päästa.

      Nora sulges silmad, ja et mitte õnnest pikali kukkuda, toetas end vastu müüri. Paremale ja vasakule jäid võõraste silmade eest varju pakkuvate tihedate ronirooside põõsad. Ka auk põõsaste vahel oli neile justkui loodud. Suudlus ei veninud nii kirglikuks ja pikaks nagu kinolinal ja romaanides. See oli kestnud vaid tühise viivu, sest pärast seda, kui huuled olid kokku puutunud, hetk lõppes.

      Märganud, et Nora seisab ikka kinnisilmi, Mario köhatas. Köhatas, nagu noorele härrasmehele kohane, kuna vaid filmides ja raamatutes olid pikad suudlusstseenid, mis algasid huulte õrnast kohtumisest, ning järgmise stseeni või peatüki alguses, mil suudlus lõppes, oli kulunud juba minuteid, tunde, kuid ja vahel ka aastaid.

      Kolm-neli aastat hiljem sealsamas pargis nendesamade ronirooside ees pingil istudes ütles Mario: „Me kolime Madridi. Isa sai valitsuse juures töökoha.“

      Sel suvisel õhtutunnil, vaskpunase juulipäikese all tundusid Alcázari palmipuude pikkade lehtede kõnniteedele langenud teravad varjud nagu pikad saablid, ajades Norale hirmu nahka. Tema ainus tõeline sõber läheb minema! Olgugi et koolis ja naabruskonnas oli tal mitu sõpra, polnud keegi neist nagu Mario. Pealegi olid nood tüdrukud. Ent Mario seltsis tundis Nora ennast palju paremini. Kindlamalt. Ta oli alati tahtnud olla noorem, mitte vanem õde.

      „Ma tulen suviti ikka Sevillasse,“ lubas Mario. Temast oli kasvanud kena noormees, keda head kombed ja tagasihoidlik loomus veelgi kaunistasid.

      Nora ei teadnud, mida kosta. Tal oli selge, et kui ta ka Mariot pisarsilmi paluks ja anuks, niikuinii ei muutuks miski.

      „On see ikka tõsi?“ usutas tüdruk.

      „Mis asi?“ sattus Mario segadusse.

      „Et te ära kolite? Arvasin, et sa niisama…“ Nora püüdis õiget sõna leida. Ta tõusis pingilt, silus oma kleidisaba ja jäi Mario ette seisma.

      Nende vahel ei olnud kunagi mingeid saladusi olnud. Mõningad kehakumerused, mis kasvades paratamatult tekivad, olid nad juba tantsupõrandal teineteise vastu liibudes avastanud.

      „Muidugi on see nii,“ kinnitas Mario. „Juba tuleval nädalal me kolime.“

      „Ma ei taha, et sa lähed,“ ohkas Nora.

      Mario nägu tõmbus tõsiseks. Ta silmisse vajus raske ja lootusetu ilme, mida Nora ei olnud seal varem märganud.

      „Arvad, et mina tahan Madridi minna? Kahjuks ei saa ma sinna midagi parata,“ lausus ta tuimalt.

      „Kas lubad, et kirjutad mulle?“ küsis Nora ja tundis, kuidas silmad vägisi pisaratega täitusid.

      „Muidugi ma kirjutan sulle,“ kinnitas Mario ja võttis Nora mõlemad käed oma pihkude vahele.

      Tüdruk oleks tahtnud Mariole öelda, et armastab teda ja ootab kas või sada aastat.

      „Oh mu Jumal, aga ma ei ole kunagi ühtegi kirja kirjutanud!“ hüüatas ta järsku. Koolis talle kirjutamine eriti ei meeldinud. See lihtsalt ei sobinud talle. Alati läks midagi valesti. Kuid Mario ei olnud range nunn, kelle kuri pilk või muidu küüniline hoiak õppimise vastumeelseks muutis.

      Siiski oli koolis üks õpetaja, kelle kohta Noral ei olnud ainsatki paha sõna öelda. See oli ligi viiekümneaastane itaalia juurtega nunn Lucia, kes paaril korral nädalas jalgratta selga istus ja kloostrist karmeliitide vaimulikku kooli ladina keelt ja ajalugu õpetama sõitis. Nunna ilme muutus alati kummaliselt ärevaks, kui ta enne tundi palvet luges: ta pomises midagi ja pööritas silmi, nagu oleks kohe ekstaasi langemas. See tegi õpilastele nalja, kuid Nora meelest oli nunn Lucias midagi salapärast, nagu ka tema Veneto murdes, mida too vahel kõnelema hakkas. Imelikul kombel oli Veneto murdes palju selliseid sõnu, mida itaalia keeles ei olnud, küll aga kohtas hispaania keeles.

      Tõtt-öelda oli Nora Mariolt kuulnud, et nunn Lucia on juudi soost, aga mingil põhjusel oma usu katoliku vastu vahetanud. Seda oli rääkinud Mario isa, kes oli kooli hoolekogu esimees ja teatud määral kursis ka õde Lucia salapärase elulooga.

      Ühtäkki Mario naeratas.

      „Sa ära naera midagi,“ nurises Nora. „Küll näed, et hakkad veel minust puudust tundma.“ Nad vahetasid pilke.

      „Muidugi hakkan ma sinust puudust tundma,“ tunnistas Mario ja puhkes valjusti naerma. „Kes hakkab mulle

Скачать книгу