LITMIR.BIZ

Скачать книгу

– tema pead vetsupotti surusid. Siiani tundis ta vahel oma unenägudes seda rõvedat kloori- ja kusehaisu ning surmahirmu selle ees, et nad ta tõsimeeli ära uputavad. Tol ajal, eriti pärast seda potilugu, oli ta korduvalt enesetappu plaaninud, otsinud isegi kodust tablette, mis oleks piisavalt kanged ja mida oleks piisavalt palju, et töö ära teha. Paraku ei leidunud kodus ravimikarbis midagi peale pooliku lehe aspiriini ja paari paratsetamoolitableti ning millegi muu katsetamiseks ei jagunud tüdrukul julgust, ehkki ka kusagilt katuselt hüppamist kaalus ta mitu korda päris tõsiselt.

      See oli nõiaring, oli haiglas psühholoog hiljem selgitanud, ja Rebecca mõistis seda ka ise. Üha süvenev depressioon oli pannud otsima ta lohutust, mida leidis eelkõige ühesainsas asjas – toidus. Natukene aitas ka heade raamatute lugemine, mis pani veidikeseks unustama omaenda probleeme, kuid maiustused ja snäkid-rämpstoit oli see, mida ta vajas, millest ta oli lausa sõltuvuses. Ta mäletas hästi, et pärast ränka koolipäeva söödud jäätis või pakk komme tekitas vähemalt söömise ajaks heaolutunde. Pärast muidugi tundis ta ennast kohutavalt süüdi ja sõimas end tahtejõuetuks seaks, kes oma õgimishoogudest üle ei suuda olla. Paar aastat hiljem oli ta avastanud, et sõrmi sügavale kurku surudes saab ennast söödut välja oksendama panna ja seda võimalust oli ta siis ohtralt ka praktiseerinud. Hiljem meenutas Rebecca õudusvärinaga, et toona oli see tundunud geniaalse mõttena – sa sööd, mida tahad, aga kaalust juurde ei võta, sest oksendad selle kõik ju välja. Nii möödus veel paar aastat, Rebecca sõi ja oksendas ning hakkas koolist poppi tegema, puududes nii palju kui vähegi võimalik, ent ilmutades end siiski aeg-ajalt ja tehes järele töid, et mitte lasta ennast päriselt välja visata. Mõnikord imestas naine, kuidas tal üldse oli õnnestunud põhikool ära lõpetada. Vist andis jõudu peamiselt kindel teadmine, et kavatseb kooli vahetada ning põgus lootus, et mujal läheb paremaks. Et lihtsalt peab minema.

      Mõnikord mõtles Rebecca, et kõige rängemaks tegi kogu asja see, et ka kodus ei olnud mingit lohutust ega tuge oodata. Emale ei tahtnud ta kiusamistest midagi rääkida, Kristiinale ammugi mitte. Need kaks suhtusid temasse ju kogu aeg halvasti varjatud põlguse ja haletsusega. Mõlemad kommenteerisid tema välimust, kehakaalu, riideid, halbu hindeid. „Kuidas ei saa noor inimene ennast kokku võetud,” ohkas ema alatasa. Sugugi harvad polnud ka juhud, kus ema valjusti mõtiskles, kuidas saavad kaks õde küll nii erinevad olla. Ja Kristiina ei jätnud eales kasutamata võimalust õele tema kaaluprobleeme nina alla hõõruda, näiteks saabus koju kommikoti või jäätisega, maiustas demonstratiivselt Rebecca ees ja õhkas, kui hea meel tal on sellise kehaehituse üle, mis lubab süüa kõike ilma juurde võtmata. Muidugi ei puudunud sealjuures tähendusrikas pilk õe suunas. Vahel tundis Rebecca, et vihkab nii ema kui ka Kristiinat sama palju kui oma piinajaid koolis või isegi veel rohkem. Filmidest nägi ja raamatutest luges ta alailma suurepärastest ja lähedastest suhetest emade ja õdede vahel ning talle ei jõudnud kohale, mispärast just tema elus kõik nii õnnetult ja halvasti oli läinud. Mispärast kõik teda vihkasid? Sest just vihkamisena oli teismeline Rebecca seda käsitlenud. Kõik vihkasid ja põlgasid teda, ja miks ei pidanukski nad seda tegema? Ta oli paks, rõve, ablas, loll veel pealekauba. Just niisugusena ta ennast tundis ja nägi. Tüdruk jälestas ennast.

      Lisaks pulbitses temas raev kõigi vastu, kes teda alandasid ja kiusasid. Koolis ei õnnestunud tal vastu hakata, sest kiusajad olid alati mitmekesi kambas ning nii surus ta seda raevu üha alla, sügavale enda sisse, kartes kogu aeg, mida ta võib teha, kui see ükskord siiski valla pääseb. Mõnikord tundis ta isegi, et mõistab koolitulistajaid. Ta ei teadnud, kas ta oleks suutnud iseennast takistada, kui tal oleks olnud laetud relv. Jumal tänatud, et ta seda kunagi teada ei saanud.

      Ta ei saanud teada ka seda, kas ta oleks sel õnnetul õhtul oma õele päris tõsiselt ja saatuslikult viga võinud teha või oleks talle enne siiski mõistus pähe tulnud. See oli just üheksanda klassi lõpu eel. Ta oli käinud terve päeva linnas ringi, otsides omale aktuseks midagigi viisakat selga panna. Korduvalt oli ta kaalunud ennast selleks päevaks haigeks valetada, kuid jõudis lõpuks mõistmisele, et tahab ikkagi minna – et sellele kõigele ametlikult punkt panna, tunda rõõmu sellest, et tegemist on tema viimase päevaga selles koolis ja et eales enam ei tarvitse tal neid värdjaid näha. Seda julmurist Taavit, tema truud kaaskonda Johannest, Gerti ja Magnust, kes teda igal võimalusel mõnitasid. Neid natuke Kristiinaga sarnanevaid modellivälimusega plikasid Kertut ja Mariat, kes tema selja taga pidevalt itsitasid ja teda erinevate hiiglasemõõdus loomadega võrdlesid. Mitte kedagi, mitte kedagi, mitte kedagi.

      Aga selleks, et sinna lõpetamisele ilmuda, oli tal tarvis midagi selga panna. Viimaste nädalatega oli tal õnnestunud küll paar kilo kaalus alla võtta, kuid üldpilt oli endiselt väga nukker. Rebecca oli proovinud kümneid kleite ja ka pükskostüüme, aga miski ei sobinud, kõik nägid välja nagu sadul sea seljas. Tema jalad valutasid juba ringitrampimisest ja ta kaalus tõsiselt ikkagi loobumist kogu üritusest, kui ühtäkki silmas ta ühes üsna pisikeses eesti brändi kaupluses tõeliselt kaunist kleiti. Kleit oli lühikeste varrukatega, tumesinisest sametisest materjalist, V-kaelusega, alt laienev ning ulatus umbes põlvedeni. Lihtne, aga nii elegantne ja ilus. Tema suurusnumber oli ka olemas.

      Mõned hetked hiljem oli kleit ostetud. Rebeccale tundus, et vaatamata figuurile polnud see tema seljas sugugi kõige hullem ning hilisem proovimine kodus koridori suure peegli ees kinnitas seda. Kõik olekski hästi olnud, kui samal hetkel poleks Kristiina oma toast välja astunud ja õde pärani silmi jõllitama jäänud. Kristiina ainitine pilk ärritas Rebeccat, kuid ta püüdis seda ignoreerida. Siis kuulis ta oma selja tagant õe naeruturtsatust ja nägi ümber pöördudes, kuidas too suud kätega kattes ja demonstratiivselt naeru tagasi hoides oma tuppa tagasi kiirustas. Midagi nagu krõksatas või murdus sel hetkel tema sees; tamm, mis hoidis tagasi kogu aastatega sisse kogunenud raevu, andis järsku järele ja Rebecca ei andnud endale enam aru, mida ta teeb. Ta lihtsalt tormas Kristiinale järele, haaras tal õlast kinni, pööras ta jõulise rapsakaga ümber ning virutas talle rusikaga täiest jõust vastu nägu. Kristiina ninast purskus verd, selle erepunane värv mõjus õõvastavalt tema kahvatul ja surmani kohkunud näol, aga Rebecca ei suutnud lõpetada tema peksmist, rusikatega ja nii nagu jaksas. Siiani ei suutnud ta aru saada, mis hullus teda sel hetkel oli vallanud, ta lihtsalt tagus oma õde kõige selle piinamise ja mõnitamise eest, mis talle aastatega osaks oli saanud ja milles Kristiina tegelikult üldse süüdi ei olnud. Raev oli tal silme eest täiesti mustaks võtnud ja jumal teab, kui tõsiselt ta oleks võinud õele viga teha, kui samal hetkel teises toas Kristiina telefon helisema poleks hakanud. Selle heli oli toonud Rebecca maa peale tagasi ning pannud ta õudusega nägema, mida ta oli teinud.

      Hiljem oli ta olnud surmkindel, et õde teeb tema vastu politseisse avalduse. Poleks selles midagi imestamisväärset olnud, ninaluus oli tal ju mõra, nägu paistes ja verevalumeid täis. Aga Kristiina üllatas selles osas, ta ei teinud midagi taolist, vaid luuletas nii-öelda üldsuse jaoks kokku loo õnnetust kukkumisest jalgrattaga. Ta ei rääkinud isegi emale. Selle eest oli Rebecca hiljem talle häbelikult tänu üritanud avaldada ning oma käitumise pärast vabandust palunud, üritanud selgitada, et ta ise ka ei mõista, mis talle pähe oli löönud. „Kao välja, sa rõve friik!” olid ainsad sõnad Kristiina poolt vastuseks.

      Ja õiged sõnad, ta ju oligi rõve friik. Nagu ilmnes, siis tagatipuks hull ka. Milleks tal oli vaja olnud sel kombel Kristiinat rünnata? Egas õde polnud süüdi, et tema selline paks lehm oli, kellele ükski asi selga ei sobinud. Esiotsa nii sümpaatsena tundunud sametkleidi surus ta oma riidekapi kõige alumise riiuli tagaotsa peitu. Ja lõpetamisele läks ta oma vana musta seeliku ning lihtsa valge pluusiga.

      Kristiina ei rääkinud temaga aastaid rohkem kui viisakusest mõne sõna, ja sedagi vaid ema silme all. Õige peatselt kohtus ta oma Aloga ja kolis selle juurde ning nende teineteise vältimine muutus veelgi lihtsamaks. Natuke rohkem omavahel rääkima olid nad hakanud alles pärast seda, kui Rebecca haiglast koju oli saanud. Paraku oli ta ka siis õe silmades näinud juba ammu tuttavaks saanud põlglikkust – noh, mis sinust muud arvata oligi …

      Nüüd, konutades diivanil tumepunase pleedi all ja klõpsides sihitult televiisorikanaleid, püüdis Rebecca endamisi selgusele jõuda, millal see oli, kui Kristiina temaga järsku ise taas kontakti otsima oli hakanud. Kas siis, kui ta Rootsi tööle suundus? Ei, pigem pärast seda. Politseikooli astudes? Vist veel hiljem, alles

Скачать книгу