LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Seda mõistet hakati kasutama 20. sajandi alguses ja kindlasti oli koonduslaagreid mainitud ka Palmgreni segakooli ajalooõpikutes kui üht Euroopa koloniaalvõimude instrumenti Aafrika kohaliku elanikkonna ohjes hoidmiseks. Selles on õudne iroonia, et natsid avasid vaid mõni nädal hiljem ja üksnes mõnekümne kilomeetri kaugusel Saksamaa pealinnast põhjas esimese spetsiaalselt projekteeritud Sachsenhauseni laagri. See oli õigupoolest SS-laagrite prototüüp, mida hiljem gaasikambrite, hukkamisruumide ja krematooriumidega täiendades saadi SS-führeri Heinrich Himmleri sõnutsi «moodne, täielikult nüüdisaegne ja kergesti väljaehitatav koonduslaager».

      Ingmar Bergman oli nüüd teel teda võõrustava saksa maaperekonna juurde. Reis viis ta väikesesse Haina külla keset Saksamaad, küla asus Tüüringi liidumaal, mitte kaugel Goethe, Schilleri, Nietzsche, Liszti ja ka Hitleri Weimarist. Seal pidasid natsid 1926. aastal oma parteipäevi ja nüüd, kümme aastat hiljem, kavatses Saksamaa füürer noore Bergmani vaimustuseks kaunisse keskaegsesse linna tagasi pöörduda.

      Haina seevastu oli vaid täpike kaardil, kuid seal oli oma külavanem ja see asus viljakas kaunis looduses, avatud maastikul. Pisut eemale, külast põhja jäi Hainichi rahvuspark, ida poole lainetavad Fahner Höhe kõrgendikud ja lõunasse Thuringer Waldi mäeahelik.

      «Küla asus orus ja seda ümbritsesid jõukad asulad. Majade vahel lookles laisa vooluga sogane jõgi. Külas oli kohatult suur kirik, väljak, millel seisis sõjamonument, ja bussijaam,» meenutab Bergman «Laterna magicas». Ta kirjutab ka, et Siegfried ja Clara Haidil oli kuus poega ja kolm tütart, mis tegelikult ei olnud tõsi. Peres olid vennad Siegfried, Winfried, Johannes ja Berthold ning tütar Emilie. Lisaks väidab ta, et sõitis Saksamaale aastal 1934. See on kas puhas eksitus või siis püüd näidata oma kirge natsismi vastu soodsamas valguses – 16-aastase nooruki eksisammud antakse ehk kergemini andeks kui 18-aastase omad.

      Siegfried Haid oli küla pastor. Ta oli õbluke kitsehabemega mehike, tal olid sõbralikud sinised silmad, vatitropid kõrvas ja otsmikule tõmmatud must barett peas. Bergmani sõnutsi oli ta palju lugenud ja musikaalne mees, mängis mitut pilli ja laulis maheda tenorihäälega. Tema abikaasa Clara oli paks, närtsinud ja alandlik, toimetas suuremalt jaolt köögis ja patsutas noort rootslast aeg-ajalt ujedalt põsele. «Võib-olla tahtis ta vabandust paluda, et maja nii vaene oli.»

      Siegfried Haid oli küll küla pastor ja sellel ametikohal sotsiaalses mõttes väga tähtis isik, kuid käis kumu, et ta on kentsakas ja piiratud intellektiga tegelane. Abikaasa Clarat armastasid kõik, ta oli kodumajapidamise naba. Ta oli kaua igatsenud oma kodumaa Šveitsi järele ja tal oli raske leppida kõige saksapärasega, mis teda ümbritses. See oli tema idee, et perekond võiks endale võtta vahetusõpilase Rootsist.

      Üht perepoega, Johannest, iseloomustab Bergman kui andunud natsi tüüppilti, mis on otsekui välja lõigatud natsionaalsotsialistlikust propagandalehest. Ta oli blond, sihvakas ja siniste silmadega. Naeratus oli särav, tal olid väikesed kõrvad ja habe oli juba kasvama hakanud. Teda kutsuti Hanneseks ja ta pidi hiljem koos Bergmaniga Stockholmi kaasa sõitma, et elada siis omakorda rootsi pastoriperes.

      Ingmar Bergman püüdis end koolis õpitud saksa keele abil arusaadavaks teha, kuid kerge see ei olnud. Ta oli aastaid tuupinud ainult grammatikat, praktilist keelekasutust talle ei õpetatud. Varsti pärast saabumist Hainasse kirjutas ta koju vanematele:

      Kallid Isa ja Ema, pärast suurt vaeva ja vintsutusi olen nüüd lõpuks siin. Midagi nii põrgulikku kui reisimine ei ole ma varem iialgi kogenud. Kuid see on nüüd möödas. Mul on nii palju uusi muljeid, et ei teagi õieti, millisest otsast alustada. See kiri tuleb ilmselt sama segane kui eelmine. Olen harva kohanud nii häid ja heatahtlikke inimesi kui siin. Kui ma ütlen, et ükski teie jube ennustus ei ole täide läinud, kas suudate seda mõista? Der Pfarrer [Siegfried Haid, autori märkus] ise on vana, tore ja vaikne inimene. Ta jutlustab hästi, lihtsalt ja mõistetavalt, nii et isegi minusugune pagan saab temast aru. Mamma Haidi heatahtlikkusel ei ole piire. Mul on oma tuba, ehkki maja ei ole sugugi suur. Uhke voodi, kirjutuslaud, päikesepaisteline lõunasse avanev aken. Toit on paradiislik. Elu on nagu printsil. Tuba on ilmselt möbleeritud spetsiaalselt minu jaoks. Ühel seinal ripub Wagner ja teisel «Tannhäuseri» saaga teemaline maal. Perepoeg [Hannes, autori märkus] on meeldiv ja õiglane inimene, kes ühendab endas mõlema vanema häid omadusi. Küllap ei ole see raske. Tema õde on samasugune. Nagu näete, olen sattunud nagu sulavõisse. Siin on lausa uskumatult idülliline. Maastik meenutab pisut Dalarnat. Majad ja kirik on vanad ja ilusad. Siin on soe. Magatakse suleteki all lahtise aknaga. Ainus häda on see, et Hannes ja kogu muu perekond tõuseb juba kell viis hommikul üles. Nojah, aga pole hullu, kui sellega harjuda. Täna käisin kirikus. Nägin «alles zum alles» ja selleks kulus vaid üks tund, kõik oli tohutult primitiivne. 10 inimest istus kirikus hajali. See kõik oli omamoodi huvitav. Ma ei oska seletadagi kuidas. Käisin hiljuti koos perega metsas pühapäevasel jalutuskäigul. Kui eile koju jõudsin, seisis minu kirjutuslaual tore aasalillede kimp. Häda on vaid see, et ma ei suuda kõigi vastu piisavat tänulikkust üles näidata. Kindlasti saab mu elu siin olema tore!!! Ärge minu pärast muretsege.

      «Laterna magicas» meenutab Bergman aga, et päevad olid igavad. Kell seitse kadusid pere lapsed kooli ja tema jäi vanadega üksi. Ingmar luges, hulkus ringi ja igatses koju. Kõige meelsamini viibis ta Siegfried Haidi kabinetis või käis pastoriga koduvisiitidel kaasas. «Ta sõitis vanaaegse autoloksuga, millel oli allalastav katus, teed olid tuuletus kuumuses tolmused, kõikjal paterdas pakse tigedaid hanesid.»

      Kuid oli ka võimalik aega põnevalt sisustada. Ta hakkas tegema avastusretki naaberkülla Sonneborni ja jäi kord sinna ka ööbima. Kui ta lõpuks Hainasse tagasi jõudis, noomis pastor teda karmilt. Perekond Haid oli Ingmari vanematele lubanud tema eest hästi hoolt kanda ja nad muretsesid väga, kui poiss endast teatamata kadus.

      Emilie Haid meenutas hiljem Ingmar Bergmani kui igati lihtsat külalist, kuid pidas teda ühtlasi eksootiliseks. Talle avaldas muljet Bergmani vapper Sonneborni retk, kus tema huviobjektiks võis olla ehk mõni külatütardest. Või siis tahtis ta lihtsalt külas käia pastoriperel, kus pereema pärines Norrast.

      Emilie Haid ise oli atraktiivne noor naine ja ta võis põnevasse Stockholmi pastoripoega isegi pisut armunud olla. Hiljem säilitas ta perekond Bergmaniga kirja teel veel paljude aastate kestel kontakti. Kui «Laterna magica» aga Saksamaal välja anti, luges ta pettumusega nende perekonna kirjeldust. Jah, tema vennad tegutsesid küll Hitlerjugendis, aga Bergman ise oli samuti väga entusiastlik. Emilie mäletas kunagisi Bergmani lausutud sõnu, et ka Rootsile oleks tõesti vaja kedagi samasugust nagu Hitler. Ja ta kahtlustas, et Siegfried Haidilt saadud peapesu võis olla põhjus, miks Bergman pastorit suurema natside pooldajana näitas, kui ta tegelikult oli.

      Ingmar Bergman oli esimest korda välismaal ja tahtis nüüd korralikult ringi vaadata. Ta teadis, et üks tema tuttav, Else Sundblad, elas ühes perekonnas Bodeni järve ääres Konstanzis. Kuid selleks, et pastor Haid lubaks sinna sõita, tuli valetada ja öelda, et ta läheb oma meessoost sõbrale külla. Ja ta peab selleks saama ka oma vanemate õnnistuse, oli pastori tingimus.

      Kirjas koju jutustab Bergman põhjalikult ja vaimustatult, kuidas reis peaks toimuma. Ta sõidab koos härra Haidiga 24. juuni hommikul kell 07.00 Eisenachist Erfurti ja sealt edasi Münchenisse, kuhu nad jõuavad pärale kell 16.00. Pastor lubas noorukile linna näidata. Nad ööbivad seal ja järgmisel hommikul kell 08.51 paneb härra Haid oma hoolealuse Konstanzi rongi, mis jõuab kohale kell 15.20. Elset võõrustav perekond oli talle reisiks 50 Saksa marka saatnud, nii et «kõik on joones». Puudus vaid ema Karini formaalne luba. Poiss palus tal kiiresti vastata ja lõpetas: «Ma pean nüüd selle epistli posti toimetama ja Elsele kirjutatud kirja ka, kus ma teatasin, et temast on saanud poiss. Elsest on sellepärast küll kahju. Tema vanemad oleksid kindlasti sel puhul üpris kõvasti karvupidi kokku läinud. Pagan küll, kui vahva siin Saksamaal on,» kirjutas ta ja viimane rida kõlas nii: «Heil Hitler. Kallistades, Poisu [sic!]»

      Järgmises kirjas jutustas ta, kui keeruliseks on muutunud asjalood Else Sundbladi ja ettekäändega Konstanzi sõita:

      Kallis Ema! Nüüd on mul taas kohutavalt palju, millest rääkida. Tõesti, elu Saksamaal ei ole mingi lillepidu. Täna käisin Eisenachis, mind võtsid kaasa der Pfarrer ja tema õde, kes on medõde. Me

Скачать книгу