LITMIR.BIZ

Скачать книгу

edasine elutee peaks ta kavatsuste kohaselt viima Stockholmi kõrgkooli, kus ootavad teda ees kirjandusõpingud, eeskätt Strindbergi dramaatika professor Martin Lammi juhendamisel.

      Lõpupäev oli kaunis ja särav, õhk oli pärast öist kõueilma värske. Ingmar Bergmanile tuldi kooliõue järele valgete hobustega, kelle järele oli rakendatud kaarik. Kodumajas Storgatan 7 võeti teda vastu laulu, tervituste ja hurraahüüetega. Lõpuks ometi oli pastoriperes pidu.

      Kolm päeva hiljem korraldati Ingmari auks pidulik õhtueine. Kogu kolmanda korruse salongi täitis pikk peolaud, mida kaunistasid rukkililled ja karikakrad, väikesed tudengimütsid ja süüdatud küünlad. Meeleolu oli rõõmus ja elev. Ingmari klassijuhataja magister Bredberg pidas kõne. Kõik näisid olevat õnnelikud, tüdrukud olid kenad ja stiilsed. «Ma arvan, et kõik olid rahul,» kirjutab Karin Bergman päevikus.

      Juuli lõpus sõitis Karin koos kahe sõbrannaga kuuks ajaks Itaaliasse. Nad peatusid Lõuna-Tiroolis ja rahvusvahelisel postiteenistusel õnnestus korda saata kangelastegu – toimetada pikk kiri Ingmar Bergmanilt emale Albergo Torre hotelli väikeses Goudoni külas, mis asus Itaalias Chiusa d’Isarco kommuunis, 20 kilomeetrit Bolzanost kirdes. Ingmar veetis suvepuhkuse Dalarnas, Våromsis Duvnäsi suvemajas ja käis jalgrattamatkadel.

      Rahaga oli kitsas käes. Kolm korralikku söögikorda päevas maksid kokku 3 krooni ja 25 ööri, voodikoha hind turistide öömajas oli 50 ööri ja moonakoti (leivapäts, või ja kakao termoses) eest lisandus veel 50 ööri. Seepärast võttis Ingmar Bergman endale harjumuseks süüa vaid kaks korda päevas: kell üheksa hommikueinet ja kella kuue paiku õhtust. Kuid tal ei olnud häda midagi. Varsti, kirjutas poiss koju, veereb ta ringi just nagu jalgratas. Ta oli päevitunud ja mõnikord sadas nii tugevalt, et tal ei olnud tarvidust isegi supelda. Dalarna näitas end oma halvimast küljest, arvas ta, kuid pidi ometi tunnistama, et seal on imeliselt kaunis. 19-aastane loodusromantik oli sündinud ja tema aruanne oli pakiline. Nooruk tahtis rääkida oma avastustest ja tema jutt oli mingil põhjusel mõeldud üksnes ema silmadele – ta pani seda talle tõsiselt südamele.

      Kui ma siin ringi reisin, panen tähele, et olen midagi leidnud. Võimas maastik – pikad voored ja tohutu suured metsad kuuluvad minuga mingil moel sisimas kokku, need kuuluvad kokku minu mõtete ja tundmustega. Kui näen rohelises metsahämaruses hiiglaslikku kivi ja kuulen, et see pööravat end Faluni kirikukellasid kuuldes, siis paelub see mõte mind. Võin endale ette kujutada, et kivi sees elab troll, keda kirikukellade helina ajal vaevab luupainaja. Ta viskleb kivi sees ühele ja teisele poole ning see liigub. Ma lähen õhtul üksi metsa jalutama ja istun tohutu suure kõdunenud männi juures, mis sirutab õhus välja oma väändunud juuri. Ma vaatan otse enda ette, kuid olen veendunud, et kui heidaksin pilgu kõrvale, märkaksin seal roheliste silmadega, punapäist ja teravate hammastega olendit mind vargsi piilumas – see on metshaldjas. Inimese fantaasia, mille on unele suigutanud film, teater ja suurlinn, ärkab siinsetes metsades reaalsesse ellu. Ma tunnen end täiesti harmoonilisena, õnneliku ja rõõmsana. Ma tean, et inimene on selline väga harva, ja ma tean, et peaksin kõik termosesse pistma, et see säiliks. [–] Küllap on ka niisugune olelus mõnikord vajalik. Olelus, kus ei ole reegleid ega seadusi, kus oled iseenda peremees, mitte kellegi ori ega isand. Ema peaks ise kogema, kui imetore see on. Aga ma ei tahaks endale reisisihiks «la bella Italiat». Siitpeale on Dalarna minu maa par préferance. On täpselt selline tunne, et olen siin leidnud tükikese iseendast. Loodetavasti ei ole see pettekujutlus, vaid tegelikkus. Ja kui nii, siis ehk suudame Ema ja mina teineteist edaspidi paremini mõista. Tõesti, see on pikim kiri, mille olen aastate kestel kirjutanud, ja niisugust lobisemishimu ei ole mul küllap varem kunagi olnud. Aga ma tahan, et Ema teaks. Jäägu see pihijutuna meie vahele. Ema oma Poisu.

      Kui Karin Bergman Itaalia reisilt naasis, veetis ta oma noorema pojaga aega Smådalarös. Päevikumärkmed annavad tunnistust harmoonilistest päevadest. «Ingmar ja mina! Me jalutasime täna veel pisut ja õhtul läksin üksinda välja. Me rääkisime sellest, et meil võiks kusagil olla väike kollane valgete nurgalaudadega talutare. [–] Ingmar istub õhtul oreli ees ja mängib. [–] Me käisime Ingmariga ka jalutamas. Meil on me igapäevased kombed ja see on mõnus. Kui saaksin ka linnas kogu aeg koos temaga olla.»

      On mitu võimalikku põhjust, miks Ingmar Bergmani tundeelu nii tugevalt puudutatud oli. Üks neist võis olla see, et ta oli kohtunud noore naisega. Kui aga täpsem olla, siis tundis Ingmar neiut juba kooli ajal ja noorukist sai tolle austaja kohe pärast lõpueksameid, kui ta kaotas igasuguse kontakti oma klassiõe Anna Lindbergiga. Tollesamaga, kes ühel kohutaval silmapilgul arvas, et on Bergmanilt lapse saanud.

      Marianne von Schantz («Laterna magicas» kannab ta Cecilia von Gotthardi nime) oli punapäine ja nutikas, oskas enda eest seista ja oli oma austajast märksa küpsem, kirjutab Bergman oma memuaarides. Bergman ei suuda tagantjärelegi mõista, miks kõikide kavaleride hulgast just tema valituks osutus. Ta pidas end viletsaks armukeseks, veel halvemaks tantsijaks ja suheldes rääkis ta alatasa iseendast.

      Marianne von Schantz elas koos vanematega sünges esinduskorteris Östermalmi linnaosas. Ta isa sattus lõpuks vaimuhaiglasse, tegi seal haiglaõele lapse ja kolis siis maale, pealinnast kaugele eemale. Ema sulges end pärast skandaali korterisse, käis vaid harva väljas ja tema käitumises avaldus nõdrameelsuse märke.

      Sellal kui Karin Bergman Itaalias viibis, kirjutas poeg talle veel ühe pika kirja. Ta oli pärast oma «pisikest pooleli jäänud» Dalarna reisi jõudnud Smådalarösse. Miks reis järsku pooleli jäi, see jääb selgusetuks, nüüd aga viibis ta igatahes koos isaga saarestikus perekonna lemmikpuhkekohas. Isa ja poja suhted olid tagasihoidlikult öeldes jahedad.

      Kui ma äkitselt koju ilmusin, arvas isa, et mul on mingi vemp varuks, sest ta muutus õelaks ja küsis, mis luiskelugusid ma siis välja olen mõelnud. Lisaks arvas ta, et oleksin pidanud ülejäänud osa reisist üksinda läbi sõitma, mitte tulema niiviisi koju tema meelerahu rikkuma. Kas see ei ole siis minu solvamine? … Der einmal lügt dem glaubt man nie. Nonoh. Igatahes. Dag tuli koju ja isa sõitis õega ära. Ma sõitsin Gripsholmi ja tulin siis tagasi. Ema teab, kurjategijad peavad ennast politseis aeg-ajalt näitamas käima, mõnikord isegi iga päev. Mina pidin isale iga päev kirjakese kirjutama sellest, mida ma teinud olen. «Millised usalduslikud suhted isa ja poja vahel!» hüüdis Courths-Mahler!! [Hedwig Courths-Mahler on saksa kirjanik. Autori märkus.]

      Bergman kirjutas, et ta sõi, magas ja suples – ning sõi siis jälle. Ja ta jõudis lõpuks põhisisuni.

      Häda on vaid selles, et ma muutun mõnikord veidi romantiliseks. Istun ihuüksi ja igatsen pisut noore punapäise daami järele. Muide, see pole sugugi minu moodi. Kuid see läheb ju üpris kiiresti üle. Üldiselt on ta minu meelest priima olevus, ehkki isa ei ole kunagi suutnud õppida inimestel ja asjadel vahet tegema. Aga et asi hullemaks ei läheks, hoian ma moka maas, just nagu oleks see kõik ainuüksi minu süü ja mitte kellegi teise oma. Tema keskpärane viisakus Mariannega suheldes ja näriv usaldamatus minu vastu, mille kohta on mul nüüd uus suurepärane näide olemas, ajavad mu mõnikord maruvihaseks. Kuid ma vaikin ja hoian toolist kinni. Aga mitte iseenda pärast. Muidu on kõik hästi ja mitte mingit «relvastatud neutraliteeti» meie vahel ei eksisteeri. Oletatavasti ei ole kuidagi võimalik võõrutada isa mõttest, et Marianne on teinud mu esmaklassiliseks valevorstiks. Muuseas, mis tähtsust on tema arvamusel? See tekitab vaid kerget vastumeelsust.

      Kiri on kirjutatud 9. augustil 1937 ja Ingmar Bergman, kes oli eelmisel suvel külaline natsionaalsotsialistlikul Saksamaal, näitas lõpuks ometi välja oma vastumeelsust kommunismi vastu, mis isale ilmselt ei meeldinud. Kuid see oli niisiis Karin Bergman, kes sai osa poja rünnakust norra ajakirjaniku, kirjaniku, dramatisti ja marksisti Nordahl Griegi ning tema 1935. aastal kirjutatud näidendi «Meie au ja meie jõud» vastu, mille lavastas kevadel Stockholmi kuninglikus draamateatris Ivar Kåge ning kus mängisid peaosi Georg Rydeberg ja Signe Hasso. Näidendi tegevus toimub küll esimese maailmasõja ajal ja see kõneleb neist, kes sõjast kasu saavad, kuid tegelikult oli sisu täiesti nüüdisaegne. Griegi tolleaegne dramaatika oli natsismi ja läänejõudude tegutsemisvõimetuse vastu teravalt kriitiline ning ta propageeris Saksamaa kantsleri vastase kaitsemüürina hoopis Nõukogude Liitu.

      Ma lugesin nüüd «Meie au ja meie jõu»

Скачать книгу