LITMIR.BIZ

      3

      Edgar Nõlvak kuulis pea kohal mürskude ulgumist, ta vaatas üle õla tagasi just sel hetkel, kui need tabasid linnavalitsuse hoonet ja bussijaama. Kui suits hõrenes, nägi ta künkanõlval mingit masinat, mis näis liikuvat mööda teed. Esialgu pidas ta seda mustaks või tumeroheliseks maasturiks, see näis koguni parklas peatuvat. Täpsemalt oli raske näha, sest sõiduk jäi sealsamas seisva suure haiglahoone varju, kuid lõpuks Edgar taipas, mis see tegelikult on.

      See oli must kopter, mille jalased oli maapinnast kõigest meetripaari kõrgusel.

      Edgari kõrval poris lamav mees kahmas tal käsivarrest. Ta osutas kopteri poole ja karjus hüsteeriliselt: „Nad on meie selja taga! Nad ründavad läänest!”

      Edgar silmitses kõheldes kopterit. Lõpuks ta ütles: „See pole venelaste oma. Minu arvates on see teleuudiste kopter.”

      „Nad filmivad seda? Nad lihtsalt tulid vaatama, kuidas me sureme?”

      Edgar vaatas tankide poole, kust tulistatud mürsk plahvatas kõigest kuuekümne meetri kaugusel kraavist, kus ta lamas. Neile sadas kaela porilatakaid. „Nad surevad ise, kui ei kao siit kus kurat.”

      Lapranov pahvis mõnuga sigaretti. Ta tõmbas pika sõõmu, kui kõrvaklappides kostis kutsung. „Burja Null-Neli Burja Null-Ühele.”

      „Jätka, Neli!”

      „See kopter on Katariina ekraanil… tundub, et selle pearootori kohal on mingi kookon.”

      „Mis?”

      „Mingi kookon, kapten.”

      Teate ära kuulanud, laskus ta alla komandöriistmele ja vaatas oma Katariina kaugmaa tulejuhtimise monitorile. Nüüd oli kopter paremini näha. Jah, selle väikese lennumasina pearootori võlli juures paistis olevat mingi ümar seade.

      „Mida põrgut see…”

      Sigaret kukkus tal suust.

      Sitt!

      Lapranov oli õppinud ära tundma kõikide NATO lennukite siluette. Ta sosistas: „See on… see on OH-58.”

      Burja Null-Üks juht tuli kuuldele. „Ei saa olla, kapten. Eestlastel ei ole…”

      Lapranov viskus ülespoole ja haaras luugisulgurist, et torniluuk kinni tõmmata, ja karjus mikrofoni: „Need on jobannõje ameeriklased!”

      USA lennuväe 17. dessantdiviisi 101. brigaadi eskadrilli Bravo Chief warrant officer W-2 Eric Conway vaatas oma infrapuna-jälgimisseadme FLIR monitorile ning nägi umbes nelja kilomeetri kaugusel Venemaa tankide rivi. Siis keskendas ta tähelepanu taas pea kohal olevatele rootorilabadele. Kopteri Kiowa Warrior OH-58D pearootori kaks laba pöörlesid mõlemal pool tänavat asuvate majade seintele ohtlikult lähedal. Kui ta ei juhi oma masinat täiesti kindlalt, tabab laba mõnda neist hoonetest, paisates kopteri hooga vastu maad, kus see keereldes puruneb ja siis tapaks vilets lennuoskus nii tema kui ka teise piloodi veel enne, kui Venemaa tankid neile pihta saavad.

      Veendunud, et käsi on kindel, tõmbas ta rahunemiseks sügavalt hinge ja ütles pardamikrofoni: „Oled sa valmis, semu?”

      Teine piloot, CWO-2 Andre Page vastas rahulikult: „Umbes sama valmis, kui peaksin olema.”

      Conway noogutas ja lausus: „Laser sihtmärgile!”

      „Just nii, laser sihtmärgile.”

      Conway lülitas mikrofoni kiiresti ühendusvõrku. „Longbow Kuus-Kuus, Black Wolf Kaks-Kuus. Sihtmärk laseril.”

      Ligi kuus kilomeetrit kopterist OH-58D Kiowa Warrior tagapool Aarna külast põhjas rippus madalal karjamaa kohal metsaga kaetud künka suhtelises varjus kaks massiivset Apache Longbow ründekopterit. Juhtkopteri Longbow Kuus-Kuus piloot kuulis luurekopteri teadet samal ajal, kui temast eespool ja madalamal istuv teine piloot, kes oli ühtaegu laskur, võttis vastu signaali, mis osutas, et laser on fikseeritud esimesele sihtmärgile neist mitu kilomeetrit eemal.

      „Tänan, Black Wolf Kaks-Kuus. Laserisignaal selge. Olge valmis.”

      Põlva kohal heljuv luurekopter Kiowa Warrior ei olnud tugevasti relvastatud. Selle jõud ei peitunud pardarelvades, vaid hoopis võimes avastada sihtmärke, fikseerida nende asukoht ja edastada andmed tagapool varitsevatele suurtele ründekopteritele Apache. Nende akronüüm VCAS tähendas lähimaa õhutoetust ning CWO-2 Conway ja tema teine piloot olid jõudnud oma oskuste viimasele piirile, kui juhtisid kopteri linna vahelt läbi vaenlase radarile märkamatult, et jõuda positsioonile, kust edastada Apache’idele luureandmeid.

      „Selge, Longbow Kuus-Kuus. Peame kiirustama. Olen nüüd lagedal.”

      Metsaserval seisva Lapranovi tankiüksuse põhjatiival karjus tankikomandör mikrofoni: „Burja Null-Üks, siin Burja Null-Kuus. Laserihoiatus!”

      „Sitt!” pomises Lapranov peatelefoni. Sel väikesel kopteril taamal ei tarvitse olla rakette, kuid ilmselt fikseeris ta mõne varjatud lennuki jaoks sihtmärke.

      „Lülitada sisse Arena süsteemid!” käskis ta.

      Tank T-90 kaitsevahendite süsteem avastab läheneva ohu Doppleri radariga. Kui ründaja rakett on jõudnud tõrjumiskaugusele, tulistab Arena’ga relvastatud tank kaitseraketi, mis plahvatab lähenevast ohust kaks meetrit eespool ja likvideerib selle.

      „See kopter suunab sihtmärgile Apache’ide või reaktiivlennukite rakette!” hoiatas Lapranov. „Kus mu õhutoetus on?”

      „Saabub kümne minuti pärast,” vastas Burja Null-Viis komandör.

      Lapranov

Скачать книгу