Kirjaklambritest vöö - Mare Sabolotny

Скачать книгу

ei ole enam tited, pealegi on kõik minust vanemad. Ja muide, käitu korralikult, muidu ma ei räägi sulle ühte asja,” lausus Kersti saladuslikult muiates.

      „Mis asja?” küsis Kati ükskõikselt, eeldades, et teema puudutab pontšikuid. Või oli tal lihtsalt kõht tühi.

      „Võiks ju sind piinata… Okei, okei. Juhan helistas.”

      „Juhan?” ütles Kati huvitunult. Sekund hiljem jälestas ta end oma hääletooni pärast.

      „Jah, Juhan. Ta käskis edasi öelda, et tuleb õhtupoole läbi.”

      „Millal täpsemalt?”

      „Mingi nelja paiku, ta ei teadnud täpselt. Ma teatasin, et oled diivanil koomas, ta palus su kinni siduda, kui ärkama peaksid.”

      „Eem, okei,” mõmises Kati ja tormas peegli ette oma nägu vaadatavaks tegema, juukseid kammima, siis midagi puhast ja ilusat selga panema.

      Kersti jälgis Katit kui põnevat objekti. Oh see armunud pubekas!

      Tund aega hiljem loivasid kohale Juhan ja kakskümmend eelpuberteeti.

      „Mis tahad?” oli Kati poissi sisse lastes otsekohene.

      „Ulualust. Mulle tuli külla supertüütu kümneaastane plika, kes on minusse armunud. Ta ei ole kõige meeldivam inimene,” teatas Juhan ja ulatas Katile kotitäie õlut.

      „Ahah. Ma eeldan, et sa jääd ööseks?”

      „Duh. Ja kui see pisike asi ära ei lähe, siis kolin siia, ja kui te ei lase, siis kas või maja ette põõsasse. Kuhu jope käib?”

      Kati mõtles hetke… kui aus olla, oli tema oma jope alati lihtsalt kuhugi visanud. „Ma arvan, et nagisse või kappi,” vastas ta mõne hetke pärast ja jooksis elutuppa.

      „Mis sul käes on?” küsis Kersti sõbranna õlut nähes.

      „Õlu,” vastas Kati ingelliku süütusega.

      „Kas sa pole mitte alaealine?” päris tüütu plika edasi.

      „Kas sa pole mitte liiga noor, et teada, mis on õlu?” nähvas Kati vastu.

      „Ei. Kas sa ei olegi siis korralik tüdruk?”

      „Mm… oleneb, kuidas defineerida. Kuid pange kõrva taha – ma olen teist vanem ja mul on siin sõnaõigus, nii et molu kinni ja käituge korralikult. Keegi aknast alla ei oksenda!”

      „Nad tunduvad selleks liiga noored, lähme kööki, mõtleme mingi tegevuse välja,” sosistas Juhan Katile kõrva, mille peale tüdruk heitis lastele kurja ja kahtlustava pilgu ning noogutas.

      Ülejäänud õhtu möödus neil tühiloba, vaikuse ja kaardimängudega.

      „Kui vanaks su õde sai?” küsis Juhan.

      „Kolmteist pikka aastat on see asi siin ilmas elanud,” vastas Kati lauamängule keskendunult.

      „Siis polegi nii hullud. Ma arvasin, et üksteist või kümme. Mida nad seal teevad, huvitav?”

      „Arvestades seda, et nad on 12–13-aastased ja seal on ka poisid, keerutavad arvatavasti pudelit ja maitsevad alkoholi.”

      „Noorus läheb ju aina hullemaks. Äkki on kõik juba purjus ja kepivad?”

      „Ära pane mulle mõtteid pähe, mu väike õde on seal.”

      „Mnjah. Kas su õde on see tumeblondide juuste, teksade ja musta topiga?” küsis Juhan köögiukse vahelt elutoas toimuvat piiludes.

      „Jah.”

      „Ta pani just ühe poisiga tatti.”

      „AAH!” Katile ei meeldinud mõte, et ta väikese õe keel on kellegi kurgus. Eriti kuna tema oli oma esimese korraliku suudluse saanud 15-aastaselt.

      „Rahune, nad vist mängivad pudelit, kuigi ma pole kindel. Päris kaua pani…”

      „Ära räägi üksikasjadest, palun.”

      „Okei. Aga see pudel seal keskel on igatahes suur siidripudel. Rahune, see on ainus… vist…”

      Õhtu veeres rahulikult edasi. Kummalgi polnud erilist jututuju. Katil tuli vahepeal taas masendushoog peale. Ta oli tüdinenud, nii tüdinenud oma elust. Ta lausa vihkas seda, kuigi ei mõistnud isegi, miks. Midagi oli puudu, midagi oli valesti, kuid tal polnud aimugi, mis see olla võiks. Tal olid sõbrad, tuttavad, poiss, kes temast huvitus, tore pere, raha… ta probleem oli lihtsalt selles, et ta kippus nägema pigem seda, mida tal ei olnud, kui seda, mis tal oli.

      Miski oli valesti ja Kati ei olnud rahul, kuid ei osanud ka midagi ette võtta. „See on lihtsalt mingi lollakas masendusperiood,” lohutas ta end ja üritas kurbi mõtteid peast raputada, keskendudes millelegi rõõmsamale, näiteks Juhanile.

      Juhan mõtles samal ajal pontšikutest.

      Kui erinevad võivad inimesed olla.

      Paari tunni pärast lahkus enamik Kersti sõpradest, teistega, kes ööseks jäid, kadus õde oma tuppa. Kati ja Juhan vedasid end heameelega ülakorrusele, nii ei pidanud nad suitsupausiks kaugele jooksma. Nad logelesid ja kuulasid Kersti kamba juttu pealt. Vähemalt ei pidanud üksteisega rääkima. Mitte et neil midagi üksteise vastu oleks olnud, aga kummalgi ei olnud erilist jututuju. Poole kolme paiku kustusid sünnipäevalised ära ning Katil ja Juhanil ei jäänud muud üle kui kaarte mängida. Väsimuse pärast kahanes jutuajamine vaid hädavajalikeks fraasideks.

      „Kuule, ma ei suuda enam üleval istuda, läheksin hea meelega magama,” teatas Juhan ja pani kaardid tagasi pakki.

      „Jah, hilja on, ma teen sulle voodi ära,” ütles Kati ja läks poisile puhtaid linu tooma.

      „Suudad minuga ühes toas magada?” imestas poiss, kui Kati linadega naasis.

      „Mis mul selle vastu peaks olema?” päris Kati linasid lahtikäivale tugitoolile visates.

      „Ma olen poiss, sina plika. Ma ei tea, sa oled ju korralik, selliste asjade suhtes vähemalt.”

      „Korralik…” sosistas Kati pettunult, haavunult.

      „Nojah, selline… korralik.”

      „Tead, Juhan,” ütles Kati võrgutava häälega ennast Juhani vastu surudes, „ma olen ulakam, kui sa arvatagi oskad.”

      „Ee…”

      „Ulakas, ulakas tüdruk,” sosistas Kati ja suudles poissi põgusalt, haaras suitsupaki ja läks rõdule. Ehmunud Juhan järgnes talle nagu truu kutsikas.

      „Uuah,” haigutas Kati, „mis kell on?”

      „Pool neli,” vastas Juhan telefonilt kellaaega kontrollides. „Mida sa nagu enne sellega mõtlesid?” Kati suudlus oli andnud talle lootust, et tüdruk vastab ta tunnetele.

      „Mitte midagi.”

      „Aga…” oli Juhan segaduses.

      „Ainult seda, et ma ei ole rahulik, korralik ega tubli. Võibolla tähendas see seda, et sa ei tunne mind üldse.”

      „Ma arvasin, et pool aastat on piisav aeg inimese tundmaõppimiseks.”

      „No aga me ei ole ju kogu aeg ninapidi koos.”

      „Ma lihtsalt üritan sinust aru saada.”

      „Kas ma olen tõesti nii… keeruline?” Kati rõhutas meelega sõna „keeruline”, et tunduda salapärasem.

      „Tundub küll. Minule oled sa küll jätnud rahuliku rõõmurulli mulje.”

      „See mulje, mis inimesest jääb, ei pruugi peegeldada ta tõelist olemust,” teatas Kati, kustutas suitsu ja läks tuppa voodit tegema.

      „Mis mõttes?” küsis Juhan talle järgnedes.

      „Inimene on keerukas olend, kunagi ei saa öelda, et kedagi tõeliselt tunned. Ja tihtilugu ei ole võimalustki kõiki oma külgi näidata,” teatas Kati

Скачать книгу