Kirjaklambritest vöö - Mare Sabolotny

Скачать книгу

on nagu kümme!” karjus Anni närviliselt.

      „Hommikul või õhtul?”

      „Kas sa ajad mind meelega närvi? Meil on täna geograafias töö ja ma ei saa sellega üksi hakkama. Kui sa juhuslikult ei ole unustanud, siis sina oled see idioot, kes geograafiat veidi mõikab.”

      „Ma ei mõika geograafiat.”

      „Okei, aga oskad täielikku jama kokku kirjutades viie või nelja saada.”

      „Mrh.”

      „Igatahes kebi kohale ja osta endale usaldusväärne äratuskell. Tšau.”

      Kati vajutas telefoni kinni ja äratas õrnalt norskava poisi.

      „Mh, mis kell on?” küsis Juhan, nagu oleks ema tulnud teda kell kolm öösel äratama.

      „Kümme saab kohe.”

      „Ah?”

      „Jah.”

      „Kuidas see võimalik on?”

      „Ma vist unustasin äratuskella panna.”

      Kooli jõudsid nad veidi enne kolmanda vahetunni algust, mõlemal oli neljas tund teisel korrusel. Kati kehitas õlgu ja vajus maha istuma, Juhan istus ta kõrvale. Nad ei rääkinud sõnagi. Tüdruk võttis kotist matemaatika raamatu ja vihiku ning hakkas kodutöid tegema. Poiss hakkas midagi ütlema, kuid ei leidnud sobivaid sõnu. Ohkas ning otsis kotist vihiku ja kordas keemia tööks. Huvitav vaheldus mõlema jaoks.

      Juhan oli inimene, kes seilas rahulikult läbi elu. Ta ei hoolinud ainetest, mis teda ei huvitanud, sest teadis enamvähem, mida elult tahab. Optimistliku suhtumisega, võttis ta vastu kogu jama, mis talle ette anti, ja andis endast alati parima. Juhan oli hea inimene, ta hoolis teistest. Ta ei valinud sõpru väljanägemise ja populaarsuse järgi, kõik olid tema jaoks võrdsed, kuigi väikeste kiiksudega. Ta oli seltsiv ja populaarne, tore ja tasakaalukas. Juhan oli armunud ning kasutas ära iga võimalust, et tüdrukuga kohtuda, kuid suutis leppida sellega, et too ta tunnetele ei vasta.

      Kati oli Juhani vastand. Ta vihkas pea iga minutit oma elust. Ta pingutas, et koolis kõigega hakkama saada, vaid selleks, et vanematele rõõmu teha. Kahjuks ei pääsenud ta heasse gümnaasiumi, mida oli temalt juba esimesest klassist eeldatud. Pessimistliku suhtumisega ja pidevalt masendunud, ei osanud ta endast parimat anda, endalegi teadmata põhjusel hoidis ta end alati tagasi. Kati küll soovis teiste vastu hea olla, kuid alati see ei õnnestunud. Ta vihkas paljusid, mitte niivõrd seetõttu, et nood olid temast erinevad, vaid pigem sellepärast, et võttis kõike südamesse, ja ka mineviku haavad ei paranenud kergelt. Ta oli vaikne ja üksildane, õnnetu ja tujukas. Ega suutnud kunagi näha positiivset oma elus.

      Nad istusid vaikides viis minutit, mis tundusid tundidena. Kati püüdis vait olla, kuid ei suutnud, teadmata kohast oli tulnud järjekordne vihahoog. „Mida?” küsis ta raevukalt.

      „Ma teadsin, et sa oled vihane!” hüüatas Juhan kogemata liiga kõvasti, pööramata pilku keemia vihikult.

      „Sa oled ikka hea mees küll, ma ei ole sinu peale vihane! Ära käi närvidele!” noris Kati tüli.

      „Su häälest on kuulda jah, kui ärritunud sa ei ole.”

      „Sina oled see, kes siin kogu aeg ähhitab ja ohhitab. Sina oled see, kes ei ole sõnagi öelnud.”

      „Kas sul on luulud? Ma ei ole mingi plika, mul on täiesti ükskõik.”

      „Nüüd solvad naisi ka veel.”

      „Teile on ju see kõik nii püha.”

      „Sa oled ikka paras sitapea.”

      „Mis su probleem on? On sul vaja iga kuradi päev tüli norida?” Juhan tõstis lõpuks ometi pilgu vihikult ja ärritus ka ise.

      „Ma ei suuda uskuda, et mul sinusse crush oli!”

      „Mida?” Ma meeldisin talle mingil vahemikul?

      „Ja muide, sa näed väga tüdruku moodi välja.”

      „See teeks sinust siis lesbari, kes veidi mööda pani?!”

      „Kindlasti!” kiljus Kati maruvihaselt ning tormas minema.

      „Kurat!” karjus Juhan ja viskas vihiku vastu seina.

      Kell helises, õpilased tormasid klassidest välja, pooled neist sööma. Kati püüdis massist kinni Heigo ja Anni ning vedas nad parki lootuses, et sõbrad suudavad ta tuju parandada.

      „Sa haised,” märkis Kati vene keele pinginaaber Jaan.

      „Tänks,” kostis Kati oma suurest kotist vene keele vihikut otsides.

      „Ma mõtlesin suitsu järgi, nikotiinik. Nätsu tahad?”

      Kati veendus oma vihiku puudumises ja võttis nätsu vastu.

      „Kuule, laupäeval on metsik pidu, sõber peab sünnipäeva. Oled huvitatud?” küsis Jaan.

      „Kus?”

      „Nõmmel, sõbra majas. Tahad siis tulla?”

      „Jaa, ikka, kui äge läbu on.”

      „Tore, ma helistan sulle laupäeval. Seitsme paiku näiteks?”

      „Davai, sobib.”

      „Vait!” karjus õpetaja, „mul ei ole teie jaoks praegu aega. Tehke töövihikust kõik ülesanded lehekülgedelt 67–69, tunni lõpus pange need mu lauale. Kelle töövihikut siin ei ole, saab kahe.” Õpetaja märkis puudujad üles, viskas õpilastele kurja pilgu ja lahkus kiiruga klassist.

      Lärm oli seekord palju vaiksem kui tavaliselt. Kursusehinde väljapanek lähenes, häid hindeid oli väga vaja peaaegu kõigil. Lahendati nii palju, kui osati, ülejäänu kirjutati targemate pealt maha, nagu need asjad ikka käivad. Kati ja Jaan pusisid ülesannete kallal koos. Vene keele õpetajal oli ebatavaliselt tüütu komme mahakirjutamist märgata.

      Liis koputas Kati õlale ja sosistas: „Kirjutame.”

      L: „Mis teil Juhaniga juhtus?”

      K: „Kust sa võtad, et midagi juhtus?”

      L: „Eelmisel vahetunnil rääkisin temaga ja kui sinu nime nimetasin, ärritus ta täiega. Ta ei öelnud midagi, kuid oli aru saada, et ta on vihane.”

      K: „Mina ei tea. Oli pisike tüli ühe suhteliselt tühise asja pärast.”

      L: „Appikene, te kaklete kogu aeg.”

      K: „Küll me ära lepime.”

      L: „Ise teate. Muide, reedel peab mu õde sünnipäeva ja kutsus mind ka… nagu esimest korda ja huvi pärast tahaks minna, aga ma ei tea eriti, mis rahvaga ta läbi käib, nii et võtaksin su hea meelega kaasa. Tahad tulla?”

      K: „Kui vana su õde on?”

      L: „19 sai juba üle kuu aja tagasi, kuid peab alles nüüd.”

      K: „No okei, lähme vaatame üle siis.”

      L: „Väga hea.”

      K: „Kuule, ma teen neid ülesandeid edasi, mul vene keeles sitt seis, viis kuluks ära.”

      L: „Ei tea miks sul küll vene keeles sitt seis on? Hmm… äkki sellepärast, et sa ei räägi ega talu seda keelt?”

      K: „Ei talu kaugelt puudutadagi.”

      L: „OK. P. S. Võid aeg-ajalt mulle ka oma töövihikut näidata.”

      Kati kortsutas kirja kokku, viskas kotti ja jätkas koos Jaaniga arusaamatute ülesannete lahendamist. Kumbki ei osanud vene keelt pea üldse, aga erinevalt Katist leidis Jaan selles mingisugustki loogikat.

      Pärast kooli veenis Liis Katit kambaga, millesse kuulus ka Juhan, kinno minema. Kati ei tundnud sealt kedagi peale Liisi ja Juhani, kuid see viga sai kiiresti parandatud. Pärast kino suunduti kohvikusse lobisema ja sööma. Kati ja Juhan küll ei rääkinud omavahel, aga õhtu oli mõlema jaoks meeldiv, kuigi imelik ja piinlik oli teineteisele

Скачать книгу