Enesetapjad - Birk Rohelend

Скачать книгу

hoiatav trummipõrin.

      Köök oli sinist suitsu paksult täis. Selles polnud midagi uut. Köök oli aina suitsu täis. Söögil oli kodus alati tuha maitse. Aga seekord ei olnud isa see, kes suitsetas.

      Köögis istusid hoopis ema ja Mia. Emal oli seljas isa triibuline pidžaama, Mial jalas isa täispikad puuvillased aluspüksid ja seljas valge alussärk. Mõlemal olid juuksed kammimata. Nad naersid ja läkastasid suitsu käes.

      „Mida te ometi teete?” küsis Pia ehmunult.

      „Me protesteerime,” vastasid ema ja Mia ühest suust ja lagistasid köhides ning puristades naerda.

      Toosis nende ees laual vedeles juba hulk konisid.

      „Miks te peate seda tegema?”

      Isa võis iga kell uksest sisse astuda.

      „Mida, mida?” venitas Mia. „Põnnama lõid või? Mida sa põed? Me tahame talle näidata, kui nõme ta on. Muidu ta ei saa ju aru.”

      „Me oleme talle korduvalt öelnud, kui ebaviisakas on temast see, et ta köögis suitsetab,” lisas ema. „See on nii inetu. No miks ta ei või siis ometi koridori minna?”

      Ema pani sigareti käest ja viipas Piat enda poole.

      Isa astus uksest sisse. Tema näol mängles naeratus. Pia oleks tahtnud nähtamatu olla.

      „Noh, mis see siis nüüd on,” ütles isa aeglaselt ja tema mürgine hääl kleepus Pia trummikilede külge.

      Liikumine oli liiga väike, et seda olnuks võimalik näha, aga Pia teadis, et isa võngub. Lained jõudsid läbi elektrifitseerunud keskkonna temani.

      Isa surises vihast. Tal oli halb tuju ja ta oli väsinud. Terve eilse päeva oli ta rassinud, hoolitsedes pere toidulaua ja heaolu eest. Oli oma higi ja vaevaga kindlustanud nende tulevikku. Oli omaenese kätega pannud südame mulda, et tema lapsed ja naine saaksid teada, kui magus maitseb töö vili. Nüüd tahtis ta puhata ja üksi olla.

      Aga see rumal mutt oma saamatute lastega keeras siin jälle mingisugust sigadust kokku.

      Ema ja Mia olid vait. Veel. Pia taganes vaistlikult, surudes ennast vastu vana krobelist ahjuseina.

      „Mis siin toimub?” küsis isa tigedalt. „Mis tsirkus see on?”

      „See pole mingi tsirkus,” ütles Mia tavalisest tooni võrra kõrgema häälega. „Me tahtsime sulle näidata, missugune sa ise alati välja näed.”

      Mia põrnitses isa. Isa vaatas ema. Tema käed olid rusikas. Tema sõrmenukid olid valged. Ema oli vait. Ta seisis, selg vimmas, ja vahtis oma ruudulisi tuhvlininasid.

      Pia tundis, nagu paljusid, liiga, liiga paljusid kordi varem, kuidas ta keha täiesti tuimaks muutub. Ta seisis, suutmata ennast liigutada. Tema peas oli ainult üks mõte.

      Ma tahan siit ära, mõtles Pia. Ära…

      Nad ei küllastunud mitte kunagi. Viha ei saanud kunagi otsa. Vajadus haiget teha ei rahuldunud kunagi. Ikka ja jälle kordus see lõputu nõiaring.

      Neile ei olnud üldse oluline, millest ja miks see alguse sai. Mida edasi aeg läks, seda pikemaks ja inetumaks tülid venisid.

      Alati oli ju võimalus mõni vana haav jälle lahti kraapida. Kui muud põhjust ei olnud, siis tülitsesid nad selle pärast, et olid varem tülitsenud, ja heitsid teineteisele ette, et olid teineteisele kunagi varem midagi ette heitnud.

      Võib-olla oli see nende viis minevikku mäletada.

      Selleks ajaks, kui Pia sündis, oli õnn nende perest otsa saanud. Tema vanemad ei tahtnud enam teineteist armastada ja pühendasid selle asemel kogu energia üksteise haavamisele. Ehk tahtsid nad seeläbi tunda, et nad üksteisele veel midagi tähendavad.

      Kui armastus võis jääda tähelepanuta, siis valu oli alati nähtav.

* * *

      Pia silmitses uurivalt tüdrukut, kes istus purskkaevu äärel. Justkui pisike portselannukk, mõtles Pia. Pehmed roosad põsed ja pikad pruunid juuksed, lilleline pluus ja seeliku serva alt paistvad valged sukad. Abitu, armas ja üdini tütarlapselik.

      Tegelikult vist polnudki see tüdruk. Vaevalt, et ta Piast noorem oli. Selleks oli eluväsimus õrnades näojoontes juba liiga tuntav. Selleks oli närviline liigutus, mis sikutas alla pluusikäist, liiga lihvitud – oli kestvast harjutamisest teadvustamatuks muutunud.

      Tüdruk tõstis korraks pilgu. Märgates teda silmitsevat Piat, võpatas ta ehmunult ja peitis oma silmad taas pikkade ripsmete taha.

      Pia vaatas otsivalt ringi. Kas ta ootas kedagi? Sellest kärsituse puudumisest, mis tüdrukust hõngus, ei olnud võimalik midagi välja lugeda. Pia libistas silmad üle väljaku. Kes võiks sellise tüdruku juurde kuuluda? Vanadaam punutud kübara ja neerumustrilise õlasalliga? Noormees nahkpükstes ja valges särgis? Need kolm triibuliste põlvikutega tüdrukut, kes omavahelise suhtlemise jaoks kaugelt liiga valjult rääkisid ja naersid?

      Keegi ei tundunud selle tüdruku juurde sobivat. Imelik, mõtles Pia.

      Kell tornitipus lõi seitseteist korda. Tüdruk tõusis püsti ja rapsas paar korda kätega üle seeliku. Väikeste ettevaatlike sammudega tippis ta Piast eemale. Inimesed tema ümber moodustasid elava koridori. Keegi neist ei märganud teda. Nad lihtsalt hoidusid temast vaistlikult eemale, nagu hoitakse eemale kerjustest.

      Keegi ei taha näha vaesust ega viletsust.

* * *

      Ta seisis tahvli ees ja vaatas Olivia ehmunud silmadesse. Pea oli absoluutselt tühi. Mitte ükski valem ei olnud meeles.

      Keda paganat huvitab, kuidas see neetud klots kaldpinnal üles või alla sõidab?

      Härra Gustafsson vaatas teda oma ümmarguste heatahtlike silmadega. Pia põrnitses tigedalt vastu.

      Selge see, õpetaja teadis väga hästi, et ta ei tea, kuidas ülesannet lahendada. Mida ta siis sellega saavutada püüdis? Tahtis näha, mida ta teeb? Kas mõtleb välja?

      Või arvas härra Gustafsson ehk, et see teda, Piat, kõigutas? Pani teda piinlikkust tundma?

      Pia naeratas esimese pingi poistele. Poisid naeratasid vastu.

      On alles lollpead, mõtles tüdruk. Näidaku siis mingit valemit või midagi…

      Siis see juhtuski. Siis, tol ammusel korral.

      Olivia silmades oli nii palju muret ja hoolt, et Piast sai uuesti inimene. Tal oli jälle süda.

      „Noh,” ütles õpetaja Gustafsson.

      Terve igaviku vaatasid nad teineteise silmadesse.

      Esimese pingi poisid olid lõpuks ometi millelegi pihta saanud. Üks sirgeldas ülesande lahenduse suurelt paberile ja näitas siis seda Piale. Õpetaja, kes seisis klassi teises otsas, ei saanud midagi aru. Ehk isegi sai, aga ei teinud meelega midagi.

      Härra Gustafsson oli erakordselt tark ja heasüdamlik inimene.

      Pia keeras ennast ringi ja kirjutas lahenduse tahvlile. Talle ei meeldinud jõud.

* * *

      Midagi imelikku oli selles poisis. Midagi väga imelikku. Midagi hoopis teistsugust kui ükskõik kelles teises, keda Pia oli kunagi kohanud. See oli mingisugune tunne või mõte või aimdus, midagi niisugust, mida Pia ei osanud kuidagi nimetada ega mõista. Kuni ta seda ei osanud, ei suutnud ta sellest kütkest kuidagi välja rabeleda. Nimetu miski hoidis teda Zeni küljes nagu köis, nagu liim, nagu nabanöör.

      Asjad arenesid nii kohutavalt kiiresti.

      Sellest hetkest peale, kui Pia oli Zenile rääkinud, et teadis teda juba varasemast ajast, hakkasid nendevahelised sidemed peaaegu iga sekundiga tugevnema. Pia ei teadnud, mis imelik sund pani teda Zenile südant puistama, aga just seda ta tegi. Mõtetes ei lahkunud ta Zeni juurest enam kunagi, vaid hingas ja elas tema kehas, tema nahal, tema riiete all. Zeni pea oli see, milles Pia mõtteid taga ajas, Zeni hooletult visatud lühikesed fraasid olid need, millest sai Pia uus elufilosoofia. Ja kummaline, seletamatu, rohekashall Zeni autoportree oli tema mõtetes päeval ja ööl.

      Mis see oli, millest

Скачать книгу