LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nagu teised kevaded, mida ta mäletas.

      Sellel kevadel oli kibe lisamaik juures. Võib-olla sellepärast, et ta oli ootamatult teadlikuks saanud asjaolust, et koolilõpp on vaid mõne kuu kaugusele pagendatud; ja et kusagil, üldse mitte nii väga kaugel, terendasid juba kolmekümnendad eluaastad.

      See kõlas lihtsalt kohutavalt.

      Ei, mitte ainult ei kõlanud, vaid isegi lõhnas ja maitses nagu surm.

      Kolmekümnendateks eluaastateks oli noorus otsa saanud ja seda ei olnud enam kuidagi võimalik eitada. Varsti põrnitsevad talle vannitoapeeglist vastu kortsud ja tema keha kattev siidjas nahk hakkab lõtvuma. See tundus lausa käegakatsutav neil kiiskavkollaseil aprillihommikuil, mida Zen oli üle kõige vihkama õppinud.

      Justkui oleks ta midagi otsustama pidanud.

      See tundus absurdne, kohutav, mõttetu. Kui ta ei saanud elada vabana nagu lind, ei olnud ju tegelikult mõtet elada. Milleks? Zen väristas ennast taas. Varsti pidi ta päriselt otsustama, mida edasi teha.

      „Ma ei mõtle sellele, ma ei mõtle sellele, ma ei mõtle sellele,” korrutas Zen tigedalt ja viskles oma mõtete pigistavas võrgus.

      taustsüsteemid

      Kui inimesed mitte ei sünniks, vaid neid aretataks inkubaatorites, oleksid ehk nad kõik normidele vastavad ja nende normidega rahul ja kõik olekski hästi. Ometi on võimalik, et isegi siis oleksid mõned katseklaasibeebid teistmoodi.

      Alati leidub mõni valge vares. Ja valged varesed lihtsalt torkavad silma.

      Kahjuks unustavad inimesed sageli, et seda, kellena sünnid, ei saa valida. Sina aga pead elama sellena, kes sa oled. Paremal juhul sa ehk ei elagi kuigi kaua.

      Valgel inimvaresel on kaks võimalust: kas kanda oma valget sulestikku kõigest hoolimata või võõbata see mustaks. Olla valge vares musta võõba all.

      Paraku ei mõju kunstlikud suled kuigi usutavalt.

      Ja oma sisemist olemust, seda ei saa kuidagi mustaks võõbata.

* * *

      Pia ei olnud kunagi päriselt aru saanud, mis tundeid kunst temas tekitas. Ühtepidi tundis ta alati vajadust millegi ilusa järele – tahtis imetleda, tunnetada, kogeda, iseend unustada. Vahel ta unistas, kuidas oleks elada kellegi teisena. Ta mõtles inimestele, keda tundis, kujutledes end nende kehades, nende suhetes teistega. Kunst andis peaaegu sama tunde. Kunsti kaudu oli võimalik näha maailma kellegi teise silmade läbi, tajuda nende poolt tajutut, mõista nende mõtteid ja spekuleerida põhjuste üle. Sellest hoolimata, või ehk just seetõttu, tundis Pia ka sügavat hirmu kunsti mõjul tekkivate emotsioonide ees. Kõigel esitataval oli olemas sügavalt isiklik algpõhjus – inimesed märkasid midagi, sest olid seda otsinud, neis peituv vajadus tekitas soovi loomingu kaudu rahuldust saada. Nii lõid nad ise endale seda puuduolevat, mille pakkumises oli elu neid alt vedanud.

      Nad istusid kohvikus, mille seintele oli kleebitud ajalehti ja laest rippusid kiigelauad. Kohvik oli inimesi, suminat ja suitsu täis. Zeni rohelised silmad särasid kavalalt. Pia tundis, kuidas süda kloppima hakkab, ja vihastas enda peale.

      „Kaua sul selle näituse kokkupanek aega võttis?” küsis ta siis lihtsalt, et vaikus otsa saaks.

      „Materjalide hankimiseks kulus terve mu elu. Valiku tegemiseks üks unetu öö.”

      Poisi pikkade küüntega elegantsed käed sõrmitsesid menüüd. Tema silmad püsisid tüdrukul.

      „Ah nii.”

      Miskipärast kiskusid suunurgad idiootlikult ülespoole, nii et Piat valdas hirm, et ta näolihased hakkavad pingutusest tõmblema. Mõttes siunas ta ennast juba ei-tea-mitmendat korda, et ta üldse siia oli tulnud. Sisetunne käskis juba ammu kõik sinnapaika jätta ja põgeneda.

      Igaveseks.

      Selle asemel kuulis ta ennast tobedalt kaasa targutavat:

      „Jah, ma tean tegelikult, kuidas sellega on. Sa kogud terve elu mälestusi ja siis ühel valgustatud hetkel muutuvad need äkitselt üheks plahvatuslikuks tervikuks. Kõik on äkitselt omavahel seotud ja kõigel on mõte. Varem sa lihtsalt ei teadnud seda.”

      Ta kiskus tahtepingutusega oma silmad poisilt ära ja libistas pilgu üle kohvikusistujate nägude. Mitte midagi huvitavat, konstateeris ta kahjutundega. Mitte midagi sellist, mille vaatamine oleks mõistetav. Mitte midagi sellist, millele oma tähelepanu vähemalt näiliseltki suunata.

      Akna all istus üksik keskealine mees ja luges ajalehte. Prillid tema kitsal kollakal näol olid ninaotsale libisenud. Tema ees laual seisis kohvitass. See ei auranud enam ammu.

      „Jah, seda võib ka nii sõnastada,” ütles Zen ja süütas sigareti.

      Tema ninakus häiris Piat. Ta üritas oma näole asjalik-põlglikku ilmet manada. Poisi pikad saledad sõrmed koputasid sigaretiga vastu tuhatoosi serva. Helbed pudenesid vaikselt toosi. Pia peas käis kramplik võitlus hajuvate mõtete kooshoidmise eest.

      Ilus? Vaevalt küll. Pigem imelik. Meeldiv? Jah, ilmselt. Aga kuidagi siirupine ja liiga väljapeetud. Üldse, üks kahtlane linnuke. Parem temast mitte liiga palju mõelda.

      „Inimesed on imelikud,” ütles tüdruk ja vaatas ettekandjat, kes parajasti kõrvallauda teenindas. Ettekandja näol oli kummist naeratus, milles polnud loomulikkuse varjugi.

      „Mingis mõttes on kõik kole vaoshoitud ja reserveeritud, tunnevad jubedat hirmu selle ees, mida neist arvatakse, ja üritavad käituda kuidagi sobivalt ja ootuspäraselt ja nii edasi. Ja siis, teinekord jälle tundub, et mingis mõttes on nad kõik palju otsekohesemad ja agressiivsemad kui mina.”

      „Arvad?”

      „Jah. Ma ei suuda kunagi ära imestada teiste käitumist. Kelle jaoks seda muljet vaja on? Milleks ennast serveerida? Ma ei oska olla midagi muud kui mina. Ma ei saa aru, miks olla mitte mina? Kas seal on siis vahet, kes olla?”

      Pia oleks tahtnud rusikaga lauale virutada. Ma olen hulluks läinud, vilksatas tal peas.

      „Sa oled vapper,” ütles poiss talle muiates. Tema rohelised silmad musta kampsuni taustal särasid.

      Pia vaatas Zeni ja tundis, kuidas ta käed värisema hakkavad. See ei meeldinud talle üldse.

      „Tead,” ütles ta siis tumedalt, hoopiski mitte soovides öelda seda, mida ta ütles. Sõnad lihtsalt jooksid meelevaldselt üle tema huulte ja ta ei suutnud neid kinni hoida.

      „Tegelikult oleme me tõepoolest varem kohtunud.”

      „Jah?” Imestus Zeni hääles oli liiga suur, et olla siiras.

      „See oli umbes aasta tagasi. Mingis suvalises poes. Sul olid erkpunased juuksed.”

      Nüüd teadis Pia juba ilmeksimatult, et see on alanud. Sirge tee hukatusse.

      „Jah, see võisin küll mina olla,” oli Zen lahkelt nõus. „Aga kahjuks ma ei mäleta midagi.”

      „Ometi oleksin ma ju pidanud sind tähele panema,” naeratas ta tüdrukule meelitavalt.

      „Noh, ma ei tea,” ütles Pia kuivalt. Muidugi oleksid pidanud tähele panema! kisendas ta hing. „Ma ei olnud just eriti silmatorkav.”

      See oli juba sulaselge vale.

* * *

      Mäletamine on hirmus.

      On hirmus, kui kõik, mida sa oled üritanud maha raputada, varjuna sulle järele libiseb, varitsedes kannatlikult hetke, mil sind lõplikult põrmustada.

      Iseenese eest ei saa kuidagi ära joosta.

      Õnnelikud on need, kellel on mäletada midagi ilusat!

      Ülejäänud veedavad oma elu, otsides unustust. Nende aeg kulgeb omasoodu kauges minevikus, mida nad ei suuda unustada ega kuidagi muuta.

      Ma tahaksin minna tagasi ja ise enda eest välja astuda.

      Minna tagasi ja hoida ära need õudused, mis mulle alatiselt varjuna järgnevad.

* * *

      „Mine!”

Скачать книгу