LITMIR.BIZ

Скачать книгу

äbarik. Missugune merinõid elab üldse järves?”

      „Me saame vist kohe teada,” pomises Leebesurm, kui veepind hakkas pöörlema ja sealt kerkis kuivetunud vanamoor. Räbalatesse riietatud eidel olid pikad kõhetud käsivarred ja juuksed, mida ei saanud eristada nendesse põimunud vesiväätidest. Vanamuti nina oli kongus ja silmad õõnsad ning jalgade asemel paistis tal olevat vee alla jäänud kalasaba.

      Valküüria arust meenutas ta eriti vana, eriti koledat merineitsit.

      „Kes tülitab mind?” küsis merinõid uppujat meenutaval häälel.

      „Mina,” ütles Leebesurm. „Mu nimi on Luuker Leebesurm.”

      „See pole sinu nimi,” ütles merinõid.

      „See on nimi, mille ma endale võtsin,” vastas Leebesurm. „Samamoodi nagu kolleeg mu kõrval võttis oma nimeks Valküüria Kain.”

      Merinõid vangutas peaaegu kurvalt pead. „Muudate nimed nii võimsaks,” nentis ta. „Liiga palju teie jõust peitub nimedes. Kunagi väga ammu loovutasin mina oma nime Sügavikule. Vaadake nüüd mind ja vastake ausalt: kas olete iial näinud sellist õnne kui see?”

      Valküüria vaatas teda – vääte, kortse ja mõru ilmet – ning pidas paremaks selles vestluses mitte osaleda.

      Kui oli selge, et kumbki ei kavatsenud vastata, jätkas merinõid ise. „Miks te mind tülitasite?”

      „Otsime vastuseid,” vastas Leebesurm.

      „Miski teie tegudest ei loe,” poetas merinõid neile. „Lõpuks upub kõik ja hulbib minema.”

      „Otsime veidike konkreetsemaid vastuseid. Eile tapeti üks sorts Cameron Valev.”

      „Kuival maal?”

      „Jah.”

      „See mind ei huvita.”

      „Juhtum võib olla seotud ühe mõrvaga viiskümmend aastat tagasi. See pandi toime siinsamas, selle järve ääres. Kui ohver jõudis teile midagi enne surma öelda, kui teate ükskõik mida tema või ta tapja kohta, peame sellest kuulma.”

      „Tahate teada teiste saladusi?”

      „Peame teadma.”

      „Plika pole lausunud sõnagi pärast seda, kui ma veest välja tulin,” ütles merinõid tähelepanu Valküüriale pöörates, „ometi vadistas ta enne seda küll, vaevu hinge tõmmates. Kas enam pole midagi öelda, plikanatt?”

      „Tere,” ütles Valküüria.

      „Sõnad kanduvad vee all kaugele. Sinu sõnad mu kellukese kohta levivad kaugele. Sulle ei meeldi see?”

      „Ee,” ütles Valküüria. „See on ilus. Ilus kelluke.”

      „See on sama vana kui mina. Ja mina olen kaugelt liiga vana, et ilu veel minuni ulatuks. Kord olin ma imeilus. Mu kellukese hääl on endiselt ilus.”

      „See heliseb kenasti,” nõustus Valküüria. „Isegi kui see on pisut tilluke.”

      Merinõid õõtsus edasi-tagasi ja paljastas veidi rohkem oma hiiglaslikust kalasabast või mis iganes see oli. Eit naaldus ettepoole, kuni seisis Valküüriast vaid käepikkuse kaugusel. Ta haises roiskunud kala järele.

      „Tahaksid uppuda?” huvitus ta.

      „Ei,” ütles Valküüria. „Ei, tänan.”

      Merinõid kortsutas kulmu. „Mida sa siis tahad?”

      Leebesurm astus nende vahele. „Mõrvatud mees, viiskümmend aastat tagasi.”

      Merinõid kallutas end varasemasse asendisse ja jätkas õõtsumist. Valküüria mõtiskles omaette, kui suur osa temast oli üldse kala. See meenutas pigem mao- kui kalakeha.

      „Sinu küsimused ei huvita mind karvavõrdki,” ütles nõid. „Sinu otsing vastuste järele ei oma tähtsust. Kui tahad surnud mehelt midagi teada saada, küsi temalt ise.”

      Nõid viipas käega ja veepinnale tema kõrval kerkisid inimjäänused. Mädast ja kontidest koosneva olendi riided sulandusid allesjäänud naharäbalatesse ning võtsid sama määrdunud mudapruuni tooni. Laip tõusis veest nii, et vaid labajalad jäid väikeste, hakitud lainete varju. Tema käed rippusid lõdvalt külgedel, silmad avanesid ja suust voogas vett. „Aidake mind,” halises ta.

      Merinõid ärritus. „Nemad ei saa sind aidata, korjus. Nad tulid küsimusi esitama.”

      „Miks sul meie abi vaja läheb?” uuris Leebesurm.

      „Ma tahan koju,” poetas korjus tasaselt.

      „Sa oled kodus,” segas nõid vahele.

      Mehe jäänused raputasid pead. „Ma tahan, et mind maha maetaks. Ma tahan, et mind ümbritseks muld. Ma tahan puhata kuivas.”

      „Kahju küll,” ütles merinõid.

      „Kui aitad meid,” sõnas Leebesurm jäänustele, „siis vaatame, mida teha annab. Nõus?”

      Korjus noogutas. „Vastan kõigile teie küsimustele.”

      „Oled Troop Kessel, Teleportija?”

      „Olen.”

      „Tulime siia põhjusel, et viimase kuu jooksul on tapetud neli Teleportijat. Esineb võimalus, olgu see nii habras kui tahes, et need mõrvad seonduvad kuidagi sinu omaga. Kuidas sind mõrvati?”

      „Noaga, see löödi mulle selga.”

      Valküüria kergitas kulmu. Ülejäänud Teleportijad tapeti täpselt samal moel. Äkki tõesti esines mõrvade vahel seos.

      „Kes su tappis?” uuris Leebesurm.

      „Batu. Nii ta oma nimeks ütles.”

      „Miks ta sind tappis?” nõudis Leebesurm.

      „Olin vist õpetlane,” selgitas surnud mees. „Igiammusel ajal aeti Nägudeta Jumalad siit reaalsusest välja. Ja kuigi mul polnud mingit soovi näha nende tagasitulekut, see mehaanika nende pagenduse taga – see maagia, teooria… See oli mõistatus ja selle lahendamine muutus mu kinnisideeks. Surin oma uudishimu ja pimeda usalduse pärast. Uskusin, et inimesed on loomult head, mõistlikud ja väärikad. Selgus, et Batu polnud ükski neist. Ta tappis mind, sest teadsin, kuidas leida asja, mida ta ihaldas. Kui olin talle sellest rääkinud, pidi ta oma saladust kaitsma.”

      „Mida ta siis ihaldas?”

      „Väravat,” ütles põrm. „Väravat, mis lubab Nägudeta Jumalatel tagasi tulla.”

      Viivuks püsis pinev vaikus. Valküüria mõistis, et oli tõmmanud hinge, kuid polnud seda veel valla päästnud. Ta sundis end taas hingama.

      „Selline värav on siis olemas?” küsis Leebesurm. Ta rääkis aeglaselt ja ettevaatlikult. Justkui oleks saadav vastus koer, keda ta ei taha tülitada. Ta kõlas lausa murelikult.

      „On, kuid mina mõtlesin vaid välja, kuidas seda leida – mul ei avanenudki võimalust teooriat katsetada. Sein meie reaalsuste vahel on aja jooksul nõrgenenud. Nende pimedus ja kurjus on läbi veritsenud. Piisavalt võimas Sensitiiv peaks suutma otsida meie maailma jõujoontes kõige nõrgema koha. Just seal värav avaneks.”

      „Miks siis Nägudeta Jumalad pole juba läbi murdnud?” küsis Valküüria.

      „Vaja on kahte asja,” ütles korjus neile. „Esimene on kitsendiankur ehk objekt, mille nähtamatu niit ühendab seda reaalsust teisega. Just see niit hoiab väravat igavesti sulgumast. Kuid ankur on kasutu, kui pole kedagi, kes värava lahti suruks ja seda suudab ainult Teleportija.”

      Valküüria kortsutas kulmu. „Aga kõik Teleportijad tapetakse.”

      Leebesurm vaatas tema poole. „Järelikult viitab see millele?”

      „Ma ei tea. See pole loogiline. Kui just… Ma ei tea, kui just tapja ei taha, et Nägudeta Jumalad tagasi tuleks. Seetõttu ta notibki kõik Teleportijad maha veendumaks,

Скачать книгу