LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Kes sellest veel teab, Hirmuäratav?”

      „Agent, kes sind nägi, ning Vanem nimega Strom, kellele mina aru annan ja siis mina. Kas midagi on lahti? Minu agenti võid usaldada ja Vanem Strom on tubli mees. Sellest ei kuule keegi, kes ei pea sellest kuulma. Võin seda kinnitada. Ja muidugi teavitas Vanem Strom ka Iirimaa Pelgupaika.”

      Tanita tõmbas mõõga tupest. „Miks?”

      „Iirlased juhivad Teleportijate juurdlust. See on tavapärane viisakus, et… Tanita, mis lahti?”

      „Iiri Pelgupaigas on spioon,” sosistas Tanita. „Kui nemad teavad, teab ka Põrgu Kaaskond.”

      Ta pani toru hargile. See polnud telekas, mida ta ennist kuulis – see oli Pistrik, kes rääkis mingi isikuga. Ja ta ei teinud seda magamistoas. Ta oli välisukse juures.

      Tanita sööstis köögist just selleks ajaks, et näha Pistriku tapja varju maja koridoris.

      Ta jõudis hetkega Pistriku kõrvale. Mees oli juba surnud. Tema kuum veri imbus läbi särgiselja.

      Tanita jooksis avatud ukseni ja suutis märgata tapjat trepil ülespoole kihutamas. Ta tormas järele kartuses, et on juba lootusetult hiljaks jäänud. Ta jõudis trepini, hüppas ning jooksis seina mööda üles, vähendas vahet nende vahel. Üleval löödi uks pauguga kinni.

      Tanita haaras trepi käsipuust ja lennutas end üle. Tema saabas kohtus uksega ja see lendas lahti. Tanita tormas maja katusele. Üks rusikas tabas teda nagu lammutuskuul. Tanita kukkus pikali ja veeres, taibates ähmaselt, et ta ei hoidnud enam mõõka käes. Naine tõusis jalgele, võitles peapööritusega ja tõmbus eemale tohutust mehest, kelle hõbedased juuksed olid seotud hobusesabasse.

      Mehe rusikas vihises taas tema poole. Tanita kükitas ja vastas oma löögiga. See tabas küll otse ribidesse, ent mõjus nagu telliskiviseina peksmine. Nagu hr Õnnise löömine. Tanita põikas tagasi. See polnud Pistriku tapja. Ta oli kaugelt liiga suur. Mis tähendas, et katusel seisis veel keegi.

      Tanita üritas ümber pöörata, kuid sellest polnud kasu. Must saabas tuli hooga ja Tanita keerles kohapeal. Ta vajus ühele põlvele ja tumedapäine naine rabas temast kinni ning tiris tahapoole. Tanita nägi julmusest moondunud ilusat nägu ja põlglikult irvitavaid rubiinpunaseid huuli. Ta lajatas küünarnukiga ja naine mühatas, ent kui Tanita üritas veel üht hoopi äsada, keerati ta üle naise puusa.

      See naine polnud samuti tapja. Tanita vandus. Teda hoiti kinni samal ajal, kui saak pääses pakku. Ta lennutas end tagurpidi saltoga jalgele. Suur mees kandis vanamoodsate traksidega pükse ja tema särgivarrukad olid lihaselistele käsivartele üles rullitud. Punaste huultega naine kandis tihedalt keha ümber liibuvaid musti rihmasid. Enamikule neist olid kinnitatud erinevate suurustega noad.

      Tanita ootas, et nad ütleks midagi. Kiitleks või ähvardaks või räägiks talle, kuidas nad kavatsevad maailma vallutada, kuid kumbki ei lausunud sõnagi.

      Tema mõõk lebas nende taga ja polnud mingit viisi selleni jõuda. Tanitale ei meeldinud mõte nendega relvituna kokku minna, sest ta ei teadnud, kes nad on või mida oskavad. Nad liikusid vägivaldse enesekindlusega ja see muutis ta rahutuks.

      Tanita taganes katuse äärele ja nad järgnesid talle. Uksel, mille kaudu ta katusele saabus, seisis mees. Ilmselt passis ta seal kogu aeg, kuid Tanita ei märganud teda. Ta oli sale, tumedapäine ja silmitses Tanitat ükskõikselt.

      Tanita pähe turgatas vastumeelne mõte. Ta jäi neile alla. Olid, kes nad olid, aga tal polnud nende vastu mingit võimalust.

      „See pole veel läbi,” sõnas ta ja saatis neile õhusuudluse.

      Naine liikus nii, nagu Tanita polnud iial varem näinud. Käis terasevälgatus ja järsku turritas õhusuudlust teele saatnud peopesast nuga. Tanita möirgas valust, astus tühjusesse ning kukkus seejärel mööda majakülge alla.