Hõbedaketrajad - Enn Vetemaa

Скачать книгу

kui kõik teised võõrast tõugu mehed kokku! Bitte schön!Parlez-vous français?

      Jüri Rummust õhkub espriid! Jajah! Nonoh!

      Krasauskas saigi sellega enam-vähem toime. Kas temast nüüd just espriid õhkus, aga mingit väärikust ja mehisust igatahes, vähemalt kahes esimeses duublis küll.

      Ent mida teeb Madis Kartul? Tema ka muigab. Ilma igasuguse espriita, mühaklikult, irooniliselt. Palun kolmas duubel! Palun neljas, palun viies! Mis siis lahti on? Krasauskas muutub närviliseks, uued katsed kukuvad üha hullemini välja. Väikese neurasteenilise leeduka käed hakkavad värisema, nägu tõmblema. Ikka ja jälle selga aetava mundri nööbid ei lähe enam kinni, valgused ja kontravalgused pimestavad Aldonast, grimm hakkab higiniredena nägu mööda alla voolama. Rahutu öö ja pisike pohmelus tulevad muidugi kah arvesse. Rummu Jüri ei ole enam raasugi sarnane mehega, kes üheski olukorras hätta ei jää, pigem on ta ohvitserimundris kloun, sandis olukorras abitult naeratada püüdev matsisoost kelm.

      Ärevus nakatab ka operaatorit – lint jääb kassetti kinni, lõpeb just kulminatsioonihetkel. Üks „tiki” põleb sisse. Madis Kartul ei rahusta kedagi, ta tormab ringi nagu äikesepilv, ähvardab, on operaatorile kätega kallale minemas. Siin viskabki Krasauskas ohvitserikuue seljast ja mütsi objektiivi ning ütleb, et tema enam ei tee. Ei tee ja kõik! Temal pole elutingimusi, režissöör on hull, kõigile maksti eile esimene palk kätte, temale aga mitte. Madis teeb väikese vaheaja ja ütleb, et kui töö veerand tunni pärast ei jätku, lõpetab ta Krasauskasega kõik vahekorrad. „Te olete hüsteerik, isegi mõisahärra pime vanaema näeb kilomeetri pealt ära, et tegemist pole ohvitseri, vaid hobusevargaga!..”

      Ka Rein on endast väljas. Ta püüab Madist kõrvale kutsuda ja selgitada, et täna polevat enam midagi head loota, tuju on rikutud. Saja neljakümne lindimeetri asemel kulutame tuhat nelisada, ja tolku ei miskit. Tema, Rein, võiks võtta parem natuuri – puid, maju, maale seintel, seda, mis teise režissööri kohus ja amet on. Saaksime mõnegi kasuliku meetri. Madis Kartul üksnes mühatab. Siin tehakse seda ja ainult seda, mida käsib tema, pearežissöör. Kõik! Ja streigid tuleb summutada eos, muidu on varsti paabeli segadus käes.

      Madis viib oma tahtmise läbi. Krasauskas langeb kummalisse apaatiasse ja kuuletub. Nad võtavad kuus duublit veel. Kokku kolmteist, mis on tähendusrikas arv. Loomulikult ei kõlba need kusagile, lindi ülekulu on katastroofiline. Viimastel duublitel on Krasauskas kuutõbine lõdiseja. Hobusevaraski pole selline mitte oma elu parimal hetkel, vaid võlla all. Grimm on laiali jooksnud ja väikesest hallist mehest saanud vurrukas lõksupüütud rott.

      Töö lõpetatakse hauavaikuses. Kolmeteistkümnenda duubli järel ütleb Madis Kartul ootamatult viisakasti: „Tänan. Tänaseks lõpetame!”

      Koju sõidetakse sõnatult. Hotelli jõudnud, pöördub Krasauskas demonstratiivselt baari, Madis Kartul, peaaegu täielik karsklane, läheb talle naeratades järele ja istub tema kõrvale pukile. Krasauskas nihkub puki võrra eemale, Madis vahetab samuti pukki.

      Ja ennäe imet: ta tellib ühe tomatimahla ja sada viiskümmend grammi konjakit. Konjak mitte kahte, vaid ühte klaasi, palun! Ja see klaas lükatakse leeduka ette. Nähtavasti tehakse minuga lõpparve, mõtleb Krasauskas ja muigab. Hästi, miks ka mitte! Aga kaotatud päevade eest nõuab ta lisaks kõrgeimale punktitasule veel kompensatsiooni lepingu põhjuseta katkestamise eest. Kurat! Saab siit minema, mõtleb ta konjakit rüübates. Kuradi kurat! Nii palju oli ikkagi kasu, et ta selle ragiseva eestikeelse sõimusõna, mida eestlane ise rohkem küll sidesõnana kasutab, ära õppis. Kuradi kuradi kurat!

      Aga mingit lõpparvet Krasauskasega ei tehta. Järgmisel päeval kolib ta luksusnumbrisse. Nüüd ei saa ta tõesti mitte kui millestki aru. Ja ta ei üritagi enam, sest imelik juhm ja raevukas režissöör on talle lahkesti selgeks teinud, et Krasauskasel, diplomite ja õlipuuokste-mehel, pole tarviski millestki aru saada. Võttepäev olevat täiesti korda läinud!? Hästi! Las kõrbevad! Muigab Kartul, siis võib ka Aldonas Krasauskas muiata. Muiakem pealegi! Muiakem võidu!

      IV

      Madis Kartul sammus väikese numbritoa ühest seinast teise. Närviliselt, tigedalt. Sel hetkel vihkas ta kõiki: esimese suurusjärgu näitlejat Hjalmar Kõrgessaart, kes paruni osa täitis (ja hästi täitis!), vihkas ilusat ja heast klassist Kerstit Rummu Jüri pruudi Marena, vihkas ruumis ringipõrisevat porikärbest, keda ta kuidagi kätte ei saanud, vihkas isegi Tallinnast kaasaveetud monteerimislauda, mis julgesti kolmandiku Madise elamispinnast enda alla võttis ja igal võimalikul juhul oma terava metallnurgaga Madise puusa tonksas. Siis vihkas ta veel lämbet õhtut ja alt kostvat lärmi. Kõige rohkem aga muidugi stsenaariumi ja iseennast.

      Ta virutas laualt mahakukkunud filmiribale sussininaga. Riba tõmbus vingerdades rulli ja sisises nagu uss. Kõik tõmbub iseendasse rulli, sulgub. Suletud ring. Filmikunst, sa kuradi tselluloidmadu, aja, raha ja tervise õgija!

      Ei klapi, mitte ei klapi stseen Rummu Jüri pruudi ja paruni vahel! Jumal tänatud, et see on proovirull, etüüd, mida ettevalmistusperioodil tehakse osatäitjate leidmiseks! Jah, aga mis kasu sestki: stseen tuleb ju varsti filmida, näitlejatega on lepingud sõlmitud. Aga kuidamoodi sa filmid, kui ei oska!

      Aknalaual teekannus hakkas vesi keema. Madis segas endale uue tassitäie lahustuvat kohvi. Purk pidi ümber minema. Esimene lonks kõrvetas huuli.

      „Mahlakad söödad,” torises ta poolvaljusti. „Sa oleksid pidanud oma mahlakate söötade juurde jäämagi. („Mahlakad söödad” oli olnud üks Madise esimesi filme. Populaarteaduslik.) Ei võta su hambad enam muud. Jah, oleks tulnud jääda filmide juurde silost ja põrsaste rahhiidist ja sõnnikuveost. Eriti sõnnikuveost, sest see siin laual on ju selge sitt!”

      See iseenda kallal urisemine aitas mõnikord halva tuju korral, ropendamine tegi südame tahedamaks. Täna aga mitte.

      Kurjalt kruttis Madis filmilõigu taas algusse tagasi, venitas helilindi logiseva helipea tagant läbi ja alustas vaatamist otsast peale. Milles on siis viga?

      Paras jagu nokastanud parun taarub Rummu Jüri lemmiku järel trepist üles, kõrtsi ärklituppa. Mare valge pluusi seljal mängleb kena kontravalgus – see on üks kutsuv, meelitav laik. Ahvatlus, mis su vaesekese võrgupaeltesse peibutab. Varsti meelitatakse sind voodisse, sa heidad riided seljast ja oled samas neist siuhti! ilma. Mare haihtub kuhugi nagu magus-mürgine kailulõhn, sina leiad end paljalt voodist, uks on lukustatud. Jah, kõik on just nii, et võib alata see jant ümberriietamise, äravahetamiste ja põgenemistega, jant, mille lindilepanemiseks riik ja rahvas Madisele, va kartulile, väga suured rahad andis.

      Nüüd tuleb paruni suur plaan. Madise jalg tõuseb pedaalilt, lint seiskub. Stopp!

      Mnjaa – see suur plaan tuleb küll välja jätta. Parun on liiasti sümpaatne: pole ta mingi tiirane kõuts, tema pilgus on arukust ja nukrust. Madis tunneb sellele mehele koguni kaasa. See on ju nii mõistetav: milline vana ratsu ütleks ära kaertest. Kodus ootab sind su priske karüatiid, lapsed ja mured, Peterburi nõudmised ja talumeeste kaebused, siin aga naeratab noor valgepäine naine nii mõistvalt, lubavalt, kelmikalt… Palju sina, vana kronu, põduraks jäänud Casanova, selliseid naisi elus enam maitsta saad! Äkki on see siin viimane? Mahlakad söödad, muigab Madis kaasatundvalt. Pahasti käivad sinuga ringi, parunihärra.

      Kui sa meid aga naerma ei aja, kui me mingit kahjurõõmu ei tunne, siis kaotab jant ju kogu mõtte. Kahjurõõm see magus asi ongi, mis tulevast vaatajat põnevusega jälgima ja parastavalt itsitama peab ärgitama. Pole seda, siis pole ka muud. Kas Kõrgessaar sai valesti valitud?

      Madis kerib uuesti lindi tagasi. Vaatab veel ja veel.

      Ei, Kõrgessaar teeb oma osa hästi. Hea näitleja on too vastik Kõrgessaar, keda Madis elus silmaotsaski sallida ei või. Tema numbris – kahetoalises (neid on hotellis ainult neli, ja Madis jagab oma ühetoalist montaažilauaga) olevat peegli äärel ei rohkem ega vähem kui kaksteistkümmend pisikest lõhnapudelit. Deodorant suukoopa jaoks, deodorant varba vahele, mingi lahus, millega hõõrutakse meelekohti – kaksteist pudelit tühipalja lõhnailu nimel. Ei tea, kas ta tilli ka millegagi topsutab? Kindlasti, kuidas siis muidu! Aga hea näitleja on Hjalmar siiski. Ja kui hea näitleja hea osatäitmine praegu Madise filmi

Скачать книгу