LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja kõik laheneb justkui nõiaväel.”

      Internetifirma peamisteks ülesanneteks ongi ju veebilehe kujundamine ja programmeerimine.

      Iga pisemgi strateegiline eksimus selles vallas oleks tähendanud reklaamist huvitatud klientide kaotamist.

      Kas Saverin sellest kõigest aru sai või mitte, aga igatahes oli tal põhjust Palo Alto meeskonna peale pahane olla. Ta oli firmasse oma raha investeerinud (või oma vanemate raha) ja tema oli ju see, kes Y2M-ga läbirääkimisi pidas ja uusi kliente otsis. Pealegi suhtus tema äripartner tulude kasvatamisesse pehmelt öeldes ükskõikselt. Kui mõni klient soovis erikohtlemist, edastas Saverin tema palve Zuckerbergile ja Moskovitzile. See oli üsna sageli sama hea, kui peaga vastu seina joosta. Kui suur oli tõenäosus, et ta üldse oma investeeringuga mingit kasumit teenib, kui Thefacebook ei hakka korraliku ettevõttena toimima? Paistis, et Zuckerberg on täiesti rahul sellega, kui firmal on piisavalt raha, et arved ära maksta ja veebilehte töös hoida.

      Saverini töö Thefacebookis oli raske. Reklaami eest raha välja käivad firmad nõuavad, et nendega suheldaks ja nende küsimustele ja muredele reageeritaks. Küsimuse või probleemi korral oli neil vaja arveid või muid raamatupidamisdokumente ja tavaliselt viivitamatult. Saverin ei saanud ise oma tööaega valida nagu Zuckerberg või Moskovitz. Tema töö nõudis erinevalt neist klientidega suhtlemist. Seda kõike õppimise kõrvalt teha ei olnud sugugi lihtne. Kuid ühes asjas olid nad Zuckerbergiga ühel meelel – nad mõlemad olid kindlad, et Thefacebookil on läbilöögivõimet.

      Saverin ei teinud sellest saladust, et Thefacebook oli ainult üks tema ärialastest huvidest. Tal oli plaanis pärast Harvardi lõpetamist ärikooli minna ja õppeedukus oli tema jaoks esmatähtis, vaatamata sellele, mida äripartnerid temalt ootasid.

      Kõik need lahkhelid viisid lõpuks ka kohtuprotsessini. Kohtudokumentidest võib lugeda Zuckerbergi ja ülejäänud ettevõtte töötajate kirjeldusi Saverini seisukohtade kohta: „Ta ütles, et seni, kui temaga ei ole sõlmitud kirjalikku lepingut, mis tagaks talle õigused ettevõtte finantsasjade üle otsustada, takistab ta teiste osanike tööd ja ettevõtte arengut. Saverin teatas, et kuna 30 protsenti ettevõttest kuulub temale, teeb ta tema nõudmiste täitmiseni ja probleemi lahendamiseni firma majanduskasvu võimatuks.”

      Lahkarvamuste teravnedes tegid Zuckerberg ja Saverin teineteisele lõputuid telefonikõnesid, mis väga harva mingi lahenduse või mõlemaid pooli rahuldava otsusega lõppesid. Palo Alto maja elanikud arvasid, et Saverini käitumise taga on peamiselt tema isa – ambitsioonikas isehakanud brasiilia multimiljonär.

      „Isa käskis tal karmi mängu mängida,” räägib Parker, „aga Saverin ei olnud selline inimene.” Parker mäletab, et kui Saverinil paluti mingi tähtis otsus langetada, ütles ta väga tihti, et peab kõigepealt isaga aru pidama või ta ei saa kohe vastata. Paari päeva pärast oli tal kindel vastus alati valmis ja see oli reeglina kõigutamatu.

      Vaatamata erimeelsustele meeldis Saverin ikka veel kõigile. Ta oli võluv, meeldiv ja arukas inimene. Kuna ta aga firmale samamoodi ei pühendunud nagu kõik teised, tundus tema soov ettevõttes suuremat otsustusõigust omada kõikidele arusaamatu. Ta nõudis Thefacebookis juhtkonnaliikme kohta, kuigi ta ei olnud sellele kaugeltki nii pühendunud kui teised.

      Poisid olid küll vilumatud, aga nad töötasid täiskoormusel peaaegu igal õhtul ja kas või öö läbi, kui olukord seda nõudis. Neile tundus, et Saverin veedab samal ajal New Yorgis jõudeaega ja naudib elu. Nad leidsid, et ta ei adu tegelikku olukorda ja pealegi ei oldud ka tema müügitööga eriti rahul. Suurem osa Saverini leitud klientidest olid interneti reklaamimüügifirmad, kes ostsid kokku tohututes kogustes reklaamipinda, aga maksid selle eest üsna vähe. Tricia Black, kes pidas Saverinist rohkem lugu kui tema kolleegid, märkas aeg-ajalt, et ta langetas mõtlematuid otsuseid ja reklaamijatega oli probleeme.

      Kui Saverinil vahel Thefacebooki jaoks mõni idee tuli, ei läinud see tavaliselt läbi. Ükskord tuli ta mõttele, et oleks kaval muuta sõbrakutse saatmise protsess selliseks, et kasutaja peab ühe hiireklõpsu rohkem tegema. Zuckerbergi jaoks, kes püüdis iga hinna eest lehekülje kasutamise võimalikult lihtsana hoida, oleks see tähendanud oma põhimõtetest taganemist. Saverini arvates oli idee väga hea, kuna kasutaja näeks tänu sellele veel ühte reklaami. Zuckerbergi meelest ei oleks seda enam halvemini saanud põhjendada.

      Saverin püüdis Zuckerbergile ja Moskovitzile järjekindlalt selgeks teha, et lehekülje ülemises servas võik olla suurem reklaamiriba. „See oleks olnud kõige valem asi, mida me teha oleks võinud,” räägib Moskovitz. „Olime kindlalt seda meelt, et kui me teatud asjades kompromisse ei tee, tagab see pikas perspektiivis suurema edu.”

      Parker tegeles samal ajal koos juristiga täiesti uue firmastruktuuri loomisega. Nad koostasid dokumente, et firma Delawares registreerida. (Enamik USA ettevõtteid – kaasa arvatud Silicon Valley poolt loodud firmad – on seal registreeritud, kuna Delaware’i seadused on ettevõtlust soosivad.) Parker oli natuke mures, et Thefacebooki kõige hinnalisem vara (IP) ei kuulunud ettevõttele. Saverin ei olnud osaühingut registreerides põhjalikumalt uurinud, mis kuulus firmale ja mis mitte. (Enamik Thefacebooki tarkvarast kuulus isiklikult selle loojale Zuckerbergile, osa programmidest ka Moskovitzile.)

      Juriidilisest seisukohast võib julgelt väita, et enne seda hetke ei saanud Thefacebooki ettevõtteks nimetada. Saverin haldas pangakontot, aga servereid, kust kogu teenus alguse sai ja kus asus ka firma kogu intellektuaalne kapital, haldasid Zuckerberg, Moskovitz ja Parker.

      Floridas registreeritud osaühing oli põhimõtteliselt nagu tühi kest ja oli üsna ebaselge, mis kuulus firmale ja mis mitte. Zuckerberg ja Moskovitz kirjutasid oma osaluse ja kriitilise tähtsusega IP Delaware’is registreeritud firma nimele.

      Zuckerberg ei taha tolleaegsest konfliktist enam rääkida, aga ametlikest dokumentidest võib välja lugeda, et ta oli Saverinile teatanud, et kuna viimane keeldus koos ülejäänud meeskonnaliikmetega Californiasse kolimast ja ei teinud töid, mida ta oli lubanud teha, siis ettevõte tema teenuseid enam ei vaja. Saverini osalus jäi alles ja ta teenis ka dividende, aga see kahanes järjest, kuna neil tuli osakuid anda personalile ja investoritele.

      Uue ettevõtte osakud jagunesid järgmiselt – Zuckerbergile kuulus 51 protsenti ja ta oli firma tegevjuht, Saverinile kuulus 34,4 protsenti ja Moskovitzile 6,81 protsenti. Zuckerberg suurendas Moskovitzi ja Parkeri osalust tänutäheks nende pingutuste eest. Kuna kellegi lojaalsusesse ei saanud sel hetkel endastmõistetavalt suhtuda, lubas Zuckerberg Moskovitzi osalust kaks korda suurendada, kui ta töötab firmas vähemalt aasta veel, mis oleks Saverini osalust märkimisväärselt kahandanud.

      Mõni kuu hiljem The Harvard Crimsonile antud intervjuus selgitab Zuckerberg, miks tal on kavas Moskovitzi osalust suurendada: „Kõik küsisid: „Mida kuradit sa teed?” Ma ei saanud aru, mida nad mõtlesid, kuna minu meelest oli mu otsus ainuõige. Moskovitz rabas hullupööra palju tööd teha.”

      Ülejäänud 1,29 protsenti osalusest anti õigusbüroole.

      Saverin on hiljem väitnud, et tal ei olnud firma ümberregistreerimisest ega muudest sellega seotud aspektidest vähimatki aimu, aga ilmselt tegid viimase aja sündmused ta veelgi vihasemaks, kuna just sellel ajal püüdis ta „äri üle lüüa”, nagu võib lugeda Thefacebooki kohtudokumentidest. Saverin külmutas Florida pangakonto, nii et firma ei saanud enam jooksvaid arveid tasuda. Ta kuulutas, et enne ei saa firma arvelt sentigi kätte, kui tema nõudmistele on vastu tuldud.

      „Jäi mulje, nagu me peaksime läbirääkimisi terroristliku rühmitusega,” kirjeldab olukorda üks tolleaegne Palo Alto elanik.

      Samal ajal oli ilmseks saanud, et lähitulevikus tuleb teha uutele serveritele päris suuri kulutusi. Saverin röökis, et ta oli koostanud lepingu, mis pani paika tema ja teiste rollid ettevõttes, aga ta ütles, et näitab lepingut Zuckerbergile alles siis, kui too lubab, et allkirjastab selle ja ei näita seda oma juristile ega kellelegi teisele. Zuckerberg vastas omapoolse lepingupõhjaga, milles olid nii tema kui ka Saverini kohustused ja õigused Zuckerbergi meelest õiglaselt ära jagatud. Saverin ei olnud nõus seda lepingut allkirjastama.

      Läbirääkimiste ajal maksis Zuckerberg omast taskust kinni elektriarved ja vajalikud uued serverid. Zuckerbergil oli

Скачать книгу