LITMIR.BIZ

Скачать книгу

firmavärk ja Brasiilia suhted”.

      Zuckerberg ilmutas algusest peale kaasasündinud juhiomadusi.

      Sean Parker: „Firmajuhi peas peab olema otsuste diagramm – kui läheb nii, talitame sedasi, kui läheb teisiti, tuleb nii ja nii teha. Mark suudab seda instinktiivselt teha.”

      Talle meeldis lõbutseda sama palju kui kõikidele teistelegi, aeg-ajalt võis ta isegi koomikuks ja naerutajaks kehastuda, aga samas ei lasknud ta laeval kunagi kursilt kõrvale kalduda ja ta oli suurima heameelega selle laeva kapten. Ta käitus tõepoolest üsna tihti nagu piraadilaeva kapten. Kui Zuckerberg mingi asja üle kõvasti pead murdis või kellegagi mingi idee pärast vaidlema kukkus, kargas ta sageli toolilt ja hakkas, käed seljal, mööda tuba ringi tammuma. Koos muude asjadega oli ta kaasa võtnud oma vehklemisvarustuse, mis ta töökoha läheduses vedeles. Jutuhoos haaras ta tihti oma floreti ja kukkus sellega vehkima. „Olgu, me peame sellest rääkima,” kuulutas ta. Moskovitz sattus selle peale alati ärevusse.

      „Vahel käis see mulle kohutavalt närvidele,” meenutab Moskovitz. „Tuba oli üsna väike. Käitusin nagu murelik ema ja riidlesin temaga, et ta lõhub veel midagi ära. Aga kui tal see hoog peale tuli, siis võis see mitu tundi kesta.” Mõne aja pärast otsustas Moskovitz üldsuse nõusolekul vehklemisvarustuse majast ära viia.

      Maja taga oli kena neerukujuline bassein ja peaaegu kogu nende hoov oli sillutisega kaetud. Ühel õhtul olid Zuckerberg ja Parker mõned tunnid aias ja vestlesid. Zuckerbergil oli jälle florett käes ja vehkis sellega Parkeri näole lähemal, kui viimasele oleks meeldinud. Parker tundis end väga ebamugavalt, kui see iga paari sekundi järel tema näost mõne sentimeetri kauguselt mööda vuhises.

      „Kas sa tõesti usud, et see jääb püsima?” küsis Zuckerberg.

      „Jah, usun küll,” vastas Parker. „Kui keegi meid just üle ei trumpa või serverid kokku ei jookse, nagu Friendsteriga juhtus, ei näe ma mingit põhjust, miks see ei peaks püsima jääma.”

      „Mark andis endale väga hästi aru, et tõelise impeeriumi loomise tõenäosus on üsna väike,” räägib Parker. Tal olid omad kõhklused. Kas see oli vaid hetkeline moehullus? Kas see lõpeb varsti? Talle meeldis Thefacebooki idee ja ta oli valmis selle jonnakalt ja visalt lõpuni ellu viima. Nagu kõik vägevad imperialistid, oli ka Parker ühtaegu pühendunud ja skeptiline. Nagu kunagi Inteli juht Andy Grove on öelnud: „Ainult paranoilised isiksused saavutavad edu.”

      Caltechi tehnoloogiaülikooli tudeng Adam D’Angelo oli programmeerijana kõikidest teistest peajagu üle, aga ta töötas oma projektide kallal. Talle ei pakkunud erilist huvi ka võrdlemisi lihtsad programmeerimiskeeled, milles Thefacebook loodud oli – PHP, JavaScript ja HTML. D’Angelo põdes raskekujulist karpaalkanali- ehk randmekanalisündroomi ning tema käed ja randmed valutasid, kui ta klaviatuuril kirjutama pidi. Ta püüdis leiutada trükkimisele alternatiivi, nii et videokaamera loeks käte liikumist õhust. Projekt oli üsna aeganõudev ja keeruline. Nii kuluski tema suvi peamiselt sellele ja tal jäi väga vähe aega, et aidata McCollumit ja Zuckerbergi Wirehogi loomisel.

      Kuni noored arvutiinsenerid veebilehte kokku panid ja uusi rakendusi leiutasid, mõtles Parker, mida Thefacebooki firmaks registreerimine endaga kaasa tooks. Ta palkas advokaadi, kes oli tal Plaxo loomisel abiks olnud. Seejärel hakkas ta otsima operaatorfirmasid, kes tagaks andmebaaside ja serverite tõrgeteta töö, mis on iga veebipõhise ettevõtte alustalaks. Seni olid sellega tegelenud kolmanda osapoole ettevõtted, aga Thefacebook oli selleks juba liiga suureks paisunud. Parker sai aru, et tema noortel kolleegidel pole aimugi, mis asi on võrguhaldus ja näiteks ruuter. Ta leidis arvutiinsener Taner Halicioglu, kellel oli eBayga kogemusi. Ta elas San Joses ja töötas kodus.

      Parkerist sai Thefacebooki esindaja, eriti investoritega suhtlemisel. See, et nende maja ees parkisid uhked autod, oli üsna tavaline vaatepilt. Järjekordse auto ilmumine tähendas seda, et majas viibib rahamees. Paar tüüpi Benchmarki investeerimisfirmast tahtsid teada, kas neil oleks võimalik firma osakuid osta. Vastus oli tookord ei. Samas oli selge, et Thefacebook vajas rahasüsti ja võimalikult kiiresti. Parker tegi kõik selleks, et potentsiaalsed investorid end neid külastades või neile helistades hästi tunneks ja seda hea meelega teeksid.

      Paar Google’i esindajat astusid samuti läbi. Nad olid huvitatud koostööst ja olid valmis Thefacebooki isegi ära ostma. Ehkki Thefacebook oli alles väga noor, said nad hästi aru, et Palo Altos sünnib midagi märkimisväärset. Zuckerberg ja Parker olid umbusklikud. Risk, et Silicon Valley internetigigandid nad alla neelavad, oli käega katsutav. Kui nad tahtsid oma asja ajada, tuli neil iseseisvus säilitada. See, mida nemad tegid, oli hoopis midagi muud kui see, millega Google tegeles. Thefacebook oli mõeldud inimestele, Google’i aluseks oli info.

      Üheks tüliõunaks Parkeri ja Zuckerbergi vahel oli Wirehog, mille arendamine üha jätkus. Uus firma president leidis, et see ainult segab Thefacebooki kasvu. Napsteriga seotud ebameeldivused veel selgelt meeles, ei tahtnud ta muusika- ja meediafirmadega jälle kisklema hakata. Parker pidas üsna tõenäoliseks, et nad kargavad Wirehogile ja ühtlasi ka Thefacebookile jalamaid kraesse nagu lõukoerad, kuna Thefacebook aitaks ju autoriõiguste rikkumisele kaasa. Täpselt nii oli läinud ka Napsteriga. Ta sõitis koos McCollumiga Los Angelesesse ja kohtusid seal Warner Music Groupi juhi Edgar Bronfman juuniori ja Tom Whalleyga Warner Bros’i plaadikompaniist. Parker oli Napsteri päevil tippjuhtide ja ärimeestega häid suhteid sõlminud. Nagu arvata võiski, olid nad Wirehogi loomisele resoluutselt vastu. Ehkki Parker kartis, et kui Wirehog peaks kohtus kaotama, tõmbab see ka Thefacebooki endaga kaasa, jäi Zuckerberg kõigutamatuks ja Parkeril ei õnnestunud teda Wirehogist loobuma keelitada.

      „Hea firmajuht teab, eriti ettevõtte loomise faasis, millal öelda ei ja milliste toodetega piirduda. Kõike ei saa teha. Seda Mark siis veel ei teadnud ja ta sai ka hea õppetunni,” räägib Parker.

      Loomulikult ei olnud töö ainus prioriteet. Millised 20-aastased kolledžinoored, kes on ootamatult oma maja saanud, ei tahaks pidutseda? Nad võisid küll arvutinohikud olla, aga nad olid lõbujanulised nohikud. Stanford asus nende majast kiviviske kaugusel ja kuna õppetöö käis seal kvartalisüsteemi järgi, olid õpilased ka suvel kohal. Kasutades Thefacebooki võimalust ühele kindlale koolile teateid saata, teavitasid nad pidude toimumisest oma veebilehe kaudu: „Thefacebookil on pidu!” Üsna tihti lõppes see sellega, et maja olid vallutanud Stanfordi õpilased ja linnarahvas.

      Moskovitz hakkas käima ühe tüdrukuga, kes oli äsja Palo Alto keskkooli lõpetanud. Peod olid tüüpilised õllepralled ja nüüd kulus Parkeri seltskond eriti marjaks ära. Ta oli kambas ainuke 21-aastane ja peo varustamine alkoholiga jäi tema õlgadele. Pidudel tõmmati tavaliselt ära ka arvestatav kogus kanepit, aga Zuckerberg sellest osa ei võtnud.

      „Mark on kõige põhimõttelisem narkovastane, keda kohanud olen,” ütles üks tema sõber.

      Põhiline tegevus oli basseini ümber jõlkumine. Kui mõni klaas purunes, uputati klaasikillud tavaliselt basseini. McCollum paigaldas majakatuse ja basseini vahele trossi, mida mööda sai end tohutu plärtsatuse saatel basseini libistada.

      Veel üheks meelelahutuseks oli õllepinks. See oli õllejoomismäng, milles osales kaks kahest või enamast võistlejast koosnevat meeskonda. Eesmärk oli laua teise otsa kolmnurkselt paigutatud ja õllega täidetud topsidesse pingpongipalle põrgatada. Kui pall õnnestus vastasmeeskonna topsi põrgatada, pidid vastased selle topsi tühjaks jooma. Kui kõik vastase topsid olid tühjendatud, pidi kaotajate meeskond ka võitjate õlled ära jooma. Mängu lõpuks olid kaotajad maani täis. Õllepinks oli Thefacebooki majas nii populaarne, et kuus kuud hiljem korraldas Zuckerberg koos sõpradega kolledžitevahelise õllepinksiturniiri. Thefacebooki meeskond mõtles kõigepealt korraldada ülikoolilinnaku ühiselamute vahel eelvoorud ja seejärel kutsuda iga kooli võitjameeskonna New Yorki 10 000-dollarilise peaauhinna peale võistlema. (The Stanford Daily küsis Zuckerbergilt, miks nad tahavad korraldada üritust, mis neile nii palju maksma läheb. „Sellepärast, et see on lahe,” vastas Zuckerberg.) Tuhanded tudengid maksid võistlusele registreerumiseks igaüks kümme dollarit, aga Thefacebook teatas neli päeva enne võistluste algust, et turniir jääb ära, kuna olid saanud kolledžite juhtkondadelt hulgaliselt kaebuseid.

      Palo

Скачать книгу