LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja lõpetas kõne. Ma tõesti ei saanud aru, mis asja tema ja Janek päevade viisi mööda metsi kondavad.

      „Isa lubas sul minna,“ vastasin.

      Pisu kilkas ja läks riidesse panema. Kui ma pärast aknast vaatasin, nägin teda koos Endaga mööda lörtsist teed alla minemas, hetk hiljem olid nad juba raagus puude vahele kadunud. Tüdruk hoidis Endal käest kinni ja too rääkis talle midagi, ise samal ajal käega kuhugi näidates.

      Pisukas oli kadunud õhtuni ja ma hakkasin muretsema. Läksin ja jalutasin tee peal edasi-tagasi ning ootasin. Korraga helises mu mobiil.

      „Mine ka sinna,“ ütles Jaan. „Enda helistas. Ta nägi aknast sind edasi-tagasi kõndimas ja ootab sind.“

      Panin telefoni ära ja raputasin pead. Jumal küll, ma ei taha sinna minna, sest siis tuleb jälle kõik meelde! Kuid ega Enda ju süüdi ole, et tema poeg selline ensekeskne tobu oli. Enda on küll karmi olemisega, aga aus, seda ma teadsin.

      Ma läksin. Esialgu areldi, kuid siis oli juba mu samm kindlam ja juuksed lehvisid ka toredasti.

      Enda ja Pisu olid köögis ning vana naine kruttis parasjagu laual põlevat petrooleumilampi, seletades südamlikult, kuidas tema oli lapsepõlves selle valgel õppinud. Lampi uudistades kuulas Pisu teda huviga. Teisi tulesid köögis ei põlenud, kui mitte arvestada pliiti. Selle kuma peegeldus vastu mahakoorunud värviga laudpõrandal ja üldse oli terve köök pisut nõiamoorilikult hirmutav.

      „Istu!“ nähvas Enda mulle lühidalt ja tegeles Pisuga edasi.

      Ma panin käed sülle ega osanud kuidagi olla. Kogu mu enesekindlus oli korraga kadunud. Ma hammustasin huult ega osanud midagi öelda.

      „Sul on nüüd oma maja,“ sõnas Enda pead tõstmata.

      „On,“ kinnitasin.

      „Ja mees on sul ka,“ jätkas tema.

      „On,“ kordasin jälle mina.

      „Rahvas räägib, et te olete juba väga ammu tuttavad. Miks te siis vahepeal lahus olite?“

      „Juhtus nii, elu keerdkäigud,“ sõnasin.

      „Keerdkäigud,“ tusatses memm ja tõstis korraga pea. „Eks ta ole. Elu keerdkäigud. Kas mina oleksin endale sellist elu tahtnud ja sellist poega?“ lausus ta nukralt.

      Ma vaikisin. Pisu ronis Endale sülle ja memme kondised käed embasid last hellalt. Jumal, kui õrn oskas see naine olla, imestasin. Nägin, kuidas ta lapse pead paitas, ja siis laetule põlema pani.

      „Oota korraks,“ ütles ta mulle leebemalt ja läks uksest välja. Kuulsin, kuidas ta vaevaliselt trepist üles läks. Ilmselt Jürgeni tubadesse. Varsti oli ta tagasi ja andis mulle Jürgeni kitarri.

      „Laula!“ käskis ta ja istus ise uuesti Pisu juurde.

      Värisevate kätega võtsin pilli ja katsusin seda. Ma ei julgenud vana naise soovi eirata ja mis seal salata – mingil arusaamatul põhjusel oli mul hirm. Ma oleksin võinud ju Pisu kaasa võtta ja iga kell lahkuda, aga ma pelgasin sedagi teha.

      Kiiresti seadsin kitarri häälde ja tänu Erikule olin selgeks saanud mõned duurid. Tegelikult oli neid omajagu, kuid ma ei osanud nii veatult mängida nagu tema.

      Proovisin paari akordi. Hakkasin laulma ja imestasin isegi, kui ilusasti mu hääl ning kitarr madalas köögis kõlasid.

      Laulsin emast ja tema armastusest, siis veel kurbadest niitudest ja ehkki mu näpud juba valutasid, ei jätnud ma pooleli. Laulmine meeldis mulle. Kui lõpetasin, märkasin, et Enda nuttis. Ta oli Pisu vastu rinda surunud ja hoidis last kahe käega enda vastas. Ka Pisu embas teda. Imelik oli vaadata vana ja kuivetunud naist ning lapsukest.

      Panin kitarri käest ja köhatasin. Enda tõstis silmad ja seadis Pisu paremini istuma.

      „Siin majas pole keegi peale ühe Jürgeni sõbra eales nii hästi laulnud,“ sõnas Enda viimaks.

      Ma teadsin, keda Enda silmas pidas, ja langetasin pea.

      „Hea küll. Aeg on juba hiline, te peate hakkama minema. Minge nüüd,“ sõnas Enda pisut tõredalt ja tõstis Pisu põrandale. Ta silitas tüdruku pead ja ulatas talle tooli tagant koti. Mul polnud õrna aimugi, mida naine võis plikale kinkida, aga väike neiu võttis koti ja mina tõusin ka. Pisu ulatas mulle käe ja me läksime ukse poole.

      „Oota!“ käratas Enda nii, et ma võpatasin. „Tule tagasi! Sa jätsid ju osa asju maha. Võta need ka.“

      Keerasin ringi ja läksin tagasi suure laua juurde, mille taga naine nii üksikuna istus.

      „Mis ma maha unustasin?“ küsisin vaikselt. Mu käed värisesid ja ma pelgasin teda ikka veel.

      Enda lükkas mulle petrooleumilambi lähemale ja näitas silmadega kitarri poole.

      „Võta!“ ütles ta ainult ja keeras pilgu kõrvale. Ta vaatas aknast välja pimedusse. Vana leentool, millel Enda istus, otsekui rõhutas tema tõredust.

      Võtsin ühte kätte lambi ja teise kitarri. Kitarri sain õnneks paelaga üle õla riputada ja nii võisin ka Pisul käest kinni hoida. Koos läksime uksest välja ja Enda ei vastanud meile, kui talle head õhtut soovisime. Lükkasin välisukse kinni ja lukku ei tulnud Enda seda keerama. Läksime Pisuga raagus sirelite vahelt välja külateele. Oli juba peaegu pime ja tibutas vihma.

      Ma poleks seda pilli endale tahtnud, kuigi kitarr oli hea ja paksu kastiga. Aga ma ei oleks julgenud kingitusest keelduda. Läksin koos Pisuga mööda mudast külateed, küllap meenutasime hilja peale jäänud moosekante. Tagasi vaadates nägin ikka veel metsa veeres üksikut köögi aknast paistvat tulukest.

      Ka Pisu oli vait, aga kui ta järgmisel päeval meile oma varandust näitas, pidin imestusest pikali kukkuma. Kotis oli ka nimekiri, mille järgi pidime asjad ära jagama, ja me hakkasimegi peale. Kui lõpetasime, võtsin oiatades kätega peast kinni. Meil oli hõbedat ja isegi kulda. Oli selliseid asju, et antikvariaadid oleks rõõmust läbi lae hüpanud, kui nad oleksid neid näinud, aga me ei kavatsenudki midagi maha müüa. Esialgu tahtsin muidugi asjad tagasi viia, aga pärast lõunat tuli Jaan kurva sõnumiga:

      „Enda on surnud,“ ütles ta ja me hakkasime kõik palvetama. Ta oli juba varem Jaani kätte raha jätnud, et see tema matused korraldaks, ja hommikul oli ta veel helistanud ja rääkinud Jaanile meist ning sellest, mis ta andnud oli, et Jaan ei mõtleks, nagu oleksime midagi varastanud. Pärast helistas Jaan tagasi, sest Enda hääl oli kuidagi imelik olnud, aga ta ei vastanud. Jaan läks vaatama ja leidiski ta köögilaua tagant. Enda toetus külitsi vastu aknalauda ja esialgu mõtles mees, et memm magab, aga lähemal uurimisel nägi, et Enda ei hinganud enam.

      Tahtsime midagi Jaanile ja tema perele Enda kingitusest mälestuseks anda, aga nad ei võtnud ühtegi asja.

      „See oli Enda tahe ja me teeksime pattu jumala ees, kui toimiksime vastupidi,“ ütles ta ainult. Pidime mõlemad Erikuga nõustuma.

      Hiljem helistas Liina ja päris tõredalt, kust kohast oli Pisu sellise varanduse saanud ja mida see kõik tähendab. Loomulikult rääkisin ma talle kogu loo, kaasa arvatud Jürgeniga juhtunu. Selle peale ei kostnud ta midagi ja lõpetas kõne.

      Ma ei saanud aru, mida see tähendas. Üks naine kingib mulle tütre vahendusel maja ja teine lausa hindamatu varanduse, alates tsaariaegsetest kuldrahadest ja lõpetades puhtast hõbedast vanade köögiriistade komplektiga. Selle pärast oligi kott Pisule üsna raske tirida, meenutasin tagantjärele. Igatahes käisime kõik ka Enda matustel ja tunnistan ausalt, et olin kogu südamest õnnetu. Too karmi olekuga naine, kes oli elus omajagu vatti saanud, oli südames hell ja õiglane. Olgu tal rahu, soovisin ja puhkesin nutma. Erik ja Jaan olid mu kõrval ning neist oli mulle tuge.

      Kui Kasemäele tagasi tulime, tõid Erik ja Janek mulle kaseoksi, millel hakkasid juba pungad puhkema.

      „See on võimatu!“ ütlesin mina, sest olin vaadanud teisi puid ja vara oli ka.

      „Nii ütled sa alati, kui midagi uskumatut kuuled või näed,“ sõnas Erik naerdes. „Janek ja mina tegime need sinu jaoks. Mitte toas vaasis, vaid metsas. Varsti

Скачать книгу