LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hakkas sama jama jälle peale. Olin juba koju minemas ja kohendasin ennast koridoris suure peegli ees, kui Reet trepist üles tuli.

      „Kuidas siis jääb selle asjaga?“ küsis Reet.

      „Kuule, Reet, ega mina Itile last teinud. Mis sa minust kiusad? Tule räägi Oliveriga asjad sirgeks. Tulge mõlemad Itiga ja selle Ragnariga,“ plärtsusin. Olin väsinud ja vihane ning tahtsin juba koju minna, mitte siin lapse kasvatamise üle arutada.

      „Sina pead Oliveriga rääkima ja teda mõjutama,“ raius Reet minu poole tulles ja ma taganesin ehmunult. Ta näis nii sõjakas, et hakkasin kartma. Ja kunagi olin ma teda kaitstes noaga kopsu saanud. Kurat küll!

      „Ma ei saa seda teha. Helistasin enne Ollele ja Olle ütles, et laps pole tema oma. Ma ei saa seda teha, Reet. Ole mõistlik!“ karjatasin. Kaks müüjat tulid uksele vaatama, mis pagana lärm siin käib ja kogu koridor kajab.

      „See on sinu kui Eriku elukaaslase kohus,“ seletas Reet ja torkas mulle käega rindu.

      „Siis räägigi Er… Appi!“ kiljatasin, sest olin taganenud trepiastmetele liiga lähedale ja komistasin. Kukkusin kägaras, selg ees, trepist alla ja jäin alles mademel, mitukümmend tuhvi allpool pidama.

      Reet karjatas ja tormas kiiresti minu juurde. Mina lamasin seal kägaras, seelik üle põlvede, peaaegu aluspüksteni väljas, ega suutnud ennast liigutada. Õnneks tõmbas Reet mu seeliku madalamale, enne kui teised joostes tulid.

      „Mis juhtus?“ küsis osakonnajuhataja ehmunult ja kummardus minu juurde.

      „Ta kukkus trepist alla,“ kostis Reet. Õnneks ei puudutanud mind keegi, sest kes teadis, mis mul viga võis olla. Ma ise ei suutnud ka ennast liigutada. Jälle mina. Miks alati minuga peavad sellised asjad juhtuma, mõtlesin ja mul oli endast nii kahju, et pisarad tulid silma.

      „Reet tõukas Tiina alla. Ma ise nägin,“ ütles Külli. „Nad riidlesid siin ja siis Reet tõukaski.“

      „Kutsuge kiirabi ja politsei. Küll see asja selgeks teeb,“ käskis juhataja. Hoolimata minu pidevatest õnnetustest, oli ülemus hakanud mind väga hoidma.

      „Ärge kutsuge kumbagi. Ma tõepoolest kukkusin,“ ägisesin vaevaliselt ja liigutasin jalga. Nüüd püüdsin tõusta ja juhataja aitas mind. See õnnestuski, aga ma ei suutnud jalul seista. Pea käis ringi ja kogu keha oli valu täis. Libisesin aeglaselt põlvili ja mu juuksed vajusid sorakile.

      „Mis sa vahid siin!?“ käratas juhataja Reedale, kes seni oli abitult kogu aeg kõrval seisnud ja käsi mudinud. „Aita mul Tiina autosse viia ja sõidutame ta polikliinikusse.“

      „Jah, kohe,“ vastas Reet ja nad võtsid mind enda vahele.

      „Mu pluus on katki,“ ütlesin millegipärast, sest see oli hetkel ainuke mõte, mis mulle tuska valmistas, ja ma nutsin jälle.

      „Kallis Tiinakene, ma ostan sulle uue,“ lubas Reet.

      „Ole vait!“ käratas juhataja. „Võib-olla pead hakkama talle veel terve elu invaliidsust maksma.“

      Autos toibusin juba nii palju, et ajasin ennast istukile.

      „Viige mind, palun, koju. Ma ei taha haiglasse minna,“ hädaldasin.

      Juhataja vaatas minu poole ja küsis, kas ma olen selles ikka täiesti kindel.

      „Olen küll,“ ütlesin sügavalt õhku sisse tõmmates.

      „No vaata, tüdruk, kui su enesetunne halveneb, siis kutsu kohe kiirabi ja edasi… Selliste õnnetustega ei maksa jamada,“ hoiatas juhataja ja viiski mind lõpuks koju. Koos Reedaga talutasid nad mu uksest sisse ja mul hakkas lausa kahju Erikust, kui ta mind nähes ehmatas.

      „Mis nüüd juhtus?“ Näost kaame Erik haaras mind sülle.

      „Reet tõukas ta trepist alla, aga Tiina võttis süü enda peale ja ma tõesti ei saa aru, miks ta seda tegi,“ seletas juhataja, jõi klaasi vett ja soovis mulle head paranemist. Siis sõitis ta minema, aga Reet jäi. Ta seisis nagu puujumal ukse juures ega osanud midagi teha. Erik viis mu hellalt diivanile ja pani mind seal pikali. Siis kutsus ta ka Reeda elutuppa ja too tuligi kiiresti. Ta küsis, kas on abi vaja, kuid Erik raputas pead ja hakkas mind ettevaatlikult riidest lahti võtma.

      „Too magamistoast tema hommikumantel. See hall seal kapis,“ juhatas Erik ja Reet läks magamistuppa. Erik isegi ei pahandanud temaga, sest ei tahtnud tüli kiskuda.

      „Kus Oliver on?“ küsisin vaikse häälega.

      „Läks Märjamaale ema ja õe juurde. Lubas ka kodus ahju ära kütta, sest me pole kaua aega juba sinna saanud,“ vastas Erik.

      „Niipea, kui ma terveks saan, siis kohe läheme. Seal on väga tore olla,“ lubasin siiralt ja üritasin naeratada. Erik naeratas mulle vastu ja silitas mu pead.

      „Kas sa süüa tahad?“ uuris mees.

      „Mu süda on väga paha,“ tunnistasin. „Reet, sa võiksid parem koju minna. Ma tahan ainult Erikuga olla,“ soovitasin veel.

      Reet noogutas õnnetu näoga ja lahkus sõnagi lausumata.

      Alguses ei saanud ma aru, et teiste tüdrukute vanemad lihtsalt haletsesid mind. Mind kutsuti enda poole külla ja mul oli hea meel, et mul oli ka sõbrannasid. Seal pakkusid tüdrukute emad mulle süüa ja andsid pärast ka üht-teist koju kaasa. Nad küsisid, kuidas mul läheb ja kuidas ma elan. Mina rääkisin ausalt kõigest sellest, mida ma mõtlesin ja tundsin. Allest hiljem taipasin, et seda tehti haletsusest ja isegi kahjurõõmust. Kui teised lapsed minu üle naersid ja mind kaltsakaks sõimasid, kes mööda küla käib ja süüa otsib, hakkasin ma küllaminekuid vältima. Süüa sain ma kodus ikkagi, sest ega mu ema nii mats ka olnud, et oleks mind päris nälga jätnud. Ainult isaga tegi ta vahel nii ja sedagi mitte alati. Ma sain muidugi aru, et emal oli raske ja ta oleks tahtnud paremat elu, aga selleks oleks ta ise pidanud ka parem inimene olema, mitte laskma õel mind sedasi kiusata.

      Muidugi oli ka sõbrannasid, kes minust tõesti hoolisid. Üks neist oli Maria. Ta oli tagasihoidlik, pisut ümaravõitu pikkade pruunide juustega tüdruk, kellega me ühes klassis käisime. Tema ei hoolinud sellest, milline ma välja nägin või mida külarahvas minust arvas. Üsna sageli ootas ta mind kooli taga ja me läksime koos edasi. Tema elas uhkes kolmekordses keskküttega kolhoosimajas, sest tema isa oli korralik ega joonud ja neile anti uus korter. Meile ei andnud seda keegi, sest minu ema oli poole kohaga kaalumajas öövaht ja ma tõesti ei saanud aru, mida seal valvata oli. Eriti veel talvel, kui põhimõtteliselt oli kaalumaja ainult mõned päevad nädalas avatud, kui veeti vilja linna ja sigu tapamajja. Aga Maria ootas. Mõnikord oli tal kaasas ajalehepaberisse mässitud pakike ja kohmetult ulatas ta selle mulle..

      „Ema saatis sulle natukene kooki,“ ütles ta. „Ta ise küpsetas ja palus sulle ka tuua.“

      Ma võtsin rõõmuga koogi vastu ja me sõime selle koos ära. Nii hea oli ja tema ema oli ka tore. Ema nimi oli Malle. Ta oli väikest kasvu sale valgepäine – naine nagu mina praegu – ning hästi armas ja südamlik. Maria isa oli ka tore, kuigi hoopis ülipikk ja ma pelgasin teda pisut. Ükskord võttis ta naerdes mind ühe käega endale sülle ja tõstis siis mind üles nagu pommi.

      „Kuule tüdruk, sa ei kaalugi midagi. Pead paremini sööma hakkama,“ sõnas ta lõbusalt. Mina ehmatasin nii, et pissisin ennast täis, ja puhkesin nutma. Malle riidles mehega ja imelik oli vaadata, kuidas väike naine nii suure mehe kallal võttis. Maria ema andis mulle uued puhtad püksid ja lasi mul ennast nende ilusas vannitoas puhtaks pesta. Mõnikord kutsus ta mind nende poole pesema ja ma käisin ka. Aga alati õhtul ja pimedas, et teised inimesed ei näeks ja Maria ei peaks minu pärast häbi tundma. Kui mu sukkpüksid katki rebiti ja ma ei julgenud sellest oma emale rääkida, siis andis Maria ema mulle uued oma tütre varudest.

      Kooki ma koju viia ei söandanud. Ükskord viisin ja Katrin nägi seda. Ta võttis minult koogi ära ja lõi sellele hambad sisse. Just siis tuli ema koju, nägi kooki ja küsis, kust kohast Katrin koogi sai.

      „Tiinale anti jälle. Talle antakse üldse kõike, aga minule mitte midagi,“ kaebas Katrin.

      Ema

Скачать книгу