LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Õhk. Eimiski. All, ligi 30 – meetri sügavusel mühises meri vastu kivirahne, mis laiali pillatud siia ja sinna. Martin ei tahtnud nendega kohtuda.

      „Neetud siga!” röögatas Skeet vihaga ja pahvatas samas ka naerma. See kõlas pigem hüsteeria, kui rõõmuna. Naer täis viha ja himu kätte maksta alatu triki eest. Nüüd ta teadis täpselt, et jutt ei piirdu enam lihtsalt jutuga. Ja katsugu vaid Jim talle veel kord käkki keerata ning saab teada, milleks on võimeline see vana semu, Skeet Martin!

      Ei jäänud muud üle, kui seekord ennast tunnistada kaotajaks. Jim oli õnnelikult läinud, kuid Martini jaoks polnud see veel lõpp.

      Veidi aja pärast, olles rahunenud ja hingevärinal üle kuristiku ääregi vaadanud, lahkus Skeet lahinguväljalt. Tühjuse taga sillerdas meri päikesejänkudest. Päikese enese ketas oli vajunud madalale ning hämarus juba hiilis metsa alla.

      Ta sõitis tagasi koju.

      Oma korter, tuba ja voodi olid sel õhtul eriti armsad. Ta oli seisnud kolme sammu kaugusel surmast. See oli väga napp pääsemine. Keegi kaitseingel ehk pidas teda kinni…

      Ja jällegi oleks Faehley süüst puhtaks jäänud, sest Martini kukkumine kuristikku oleks õnnetusjuhtum, keegi pole süüdi. Ta ju ise ajas Jimmyt taga. Ise mängis oma eluga.

      Aga kui oleks nii juhtunud hoopis Jimmyga? Ei-ei, Skeet poleks eales meelega midagi sellist korraldanud, aga kui… Jessas, kõik ju nägid, kuidas ta läbi küla „Fordi” kannul püsis. Igaüks näitaks jälle tema peale näpuga. Siis oleks taas politsei, kohus ja trellid. Teist korda ta mõrvasüüdistusest ei pääse, see on kindel. Lisaks pole enam sentigi raha, mida advokaadile maksta. See oleks lõpp.

      Skeet mõtles sellest kõigest õudusega veel teki allgi lamades, kui ärevusest uni kuidagi ei tulnud. Ning lõpuks ta otsustas, et kui midagi säärast juhtuma peaks, ei ole ta mingi hinna eest nõus teist korda seda kadalippu läbima. Ta võtaks oma tsikli ja sõidaks just sinnasamasse järsaku servale ja laseks kõigel minna. Alla. See mõte oli rahustav. Rahustas nii, et ta isegi naeratas poolunes olles, tõotades jonnakalt iseendale, et ei jäta Faehleyt iialgi rahule, olgugi, et peaks veel sada korda niiviisi lahingu kaotama, isegi makstes selle eest oma eluga. Jim peab täitma oma lubadust või muidu keerab Skeet tema elu veel põrguks!

      Skeet tundis end kiskjana, tal oli ohver, keda jälitada. Adrenaliin paisus veres, täites sooned ja rakud. Kõik, millest ta koosnes, oli seda viha täis. Ma saan su veel kätte, semu!

      Melly Archer, olles maruvihane Skeet Martini järjekordse tembu pärast, sõitis isa autoga juba varahommikul küla keskusesse, kus ühes kolmest paarikorruselisest paneelmajast elas see tüütu kunagine lapsepõlvesõber, kes teda vaheldumisi vihast vahutama ja samas jälle naeratama pani.

      Melly keeras vasakule ning peatas auto parkimisplatsil. Oma kahekümne kahe aasta jooksul oli ta küllalt selle tüübiga sõdinud, kuid harva peale jäänud. Skeeti oli võimatu ja eelkõige mõttetu sõimata. Ta ajas alati lõpuni oma jonni, ükskõik, kui valena see Mellyle ka ei tundunud. Skeet oli parandamatu tohman!

      Tal polnud täna aega pikalt juttu puhuda ja veel vähem oli Mellyl selleks tahtmist. Ta lihtsalt läheb ja ütleb Martinile, mida ta tema lollustest arvab ja läheb siis tööle kergendust tundes, et sai sõimukoorma südamelt ära. Skeet oskas alati leida vabandusi, teha ennast nii süütuks, et isegi vanakurat sulaks tema naeratust nähes. Mida lähemale Melly teise korruse korterile jõudis, seda enam kasvas temas kahtlus, kas ta ikka suudab olla Martini peale küllalt vihane? Aga proovida tasus, sest Skeet teenis oma hullumeelse ralliga igatahes peatäie välja. Seekord oli Mellyl kange tahtmine talle paar kõrvakiilu anda.

      Hommik saabus Martini jaoks küllaltki ootamatult. Järsk koputus uksele pani teda kähku voodist välja kargama. Poolel teel ukse juurde märkas alles, et polnud taibanud hommikumantlitki selga tõmmata. Mis siis, kui ukse taga on Faehleyd või isegi võmmid?!

      Aluspükste väel oleks naljakas oma järsaku ideed teostada.

      Jalg oli kuidagi kange ja valus oli astuda, aga ta komberdas kiirustades ukseni, alles tagantjärele taibates, et ka avamisega tuleb olla ettevaatlik. See mõte vilksatas siis, kui ta juba ukse avali tõmbas ning nägi enesest mööda tormavat Mellyt. Üllatusest keeletuna jälgis Skeet, kuidas tüdruk raevukalt kesk esikut täispöörde sooritas ja pilgu temale näkku puuris. Must kotike oli Melly õlal, must seelik, must jakk ja helekollane sall kontrastiks ümber kaela. Ruuged lokid õlgadel laiali nagu oleks ta otse tormi käest tulnud.

      Kuni Skeet hoole ja armastusega uksele riivi ette lükkas, seisis Melly keset tuba, lõug jonnakalt püsti ning silmitses vastast kui alamat rämpsu oma jalge ees. Skeet pöördus tema poole ja jäi ootama sõnu, mis Melly kenade huulte vahelt kahtlemata tulema pidid. Üldjoontes aimas ta küsimatagi, mis teemal need saabuvad. Kuid vastu ootusi alustas Melly hoopis küsimusega:

      „Mis su põlvega juhtus?”

      Skeet vaatas imestusega oma põlve, mis tõepoolest veidike valutas.

      „Misasja, põlvega?” Siis alles hakkas miski meenuma. Eilne õhtu, hull ralli kuristiku servani. Parem põlv oli küljelt koledasti sinine. „Ah see või? Kukkusin eile tööl, mis siis?”

      Unine mõistus hakkas alles tajuma karmi reaalsust, et see, mida ta mäletab, polnudki ainult unenägu.

      „Ära valeta, tõbras!” röögatas Melly äkitselt, nii et Skeet ehmunult tagasi põrkus. Säärast Mellyt polnud ta ammu näinud ja nagu iga kord varem, soovis nüüdki, et ei näeks enam iial. „Parem tunnista heaga üles, mida sa eile korda saatsid! Mis kurat sul Jimmyga asja on? Mida ta sulle tegi? Miks sa meile pidevalt pinda käid? Ma abiellun varsti Jimmyga ja see pole SINU asi! Sa oled ikka üks eriline, vastik, alatu mölakas!”

      „Püha jumal!” oigas Skeet endamisi. Toetas selja aralt vastu ust, samal ajal, kui Melly ühe hooga jätkas:

      „Käi tööl, ela oma elu, sõida oma tsikliga ennast surnuks, kui tahad, aga jäta JIM rahule! Isegi kui see sulle nii väga närvidele käib, ma ikkagi abiellun TEMAGA, mitte SINUGA!

      Sest sina oled üks reetur ja mõrtsukas ja lihtsalt üks üdini häbitu elajas! Sul ei õnnestu meid lahku ajada nii, nagu sa juba Chloe ja Marcoga tegid! Ma pole enam mingi naiivne sinisilm! Ma olen juba küllaga näinud su pahupoolt, sa igavene räpane…”

      „Hei, pea nüüd kinni!” hüüatas Skeet vahele, pingutades meeleheitlikult häält, et see Melly karjumisest üle kostaks. „Asi pole ju üldsegi sinus!”

      „Milles siis veel? Sa oleksid teda eile äärepealt ära tapnud! Sulle kindlasti meeldiks, kui ta oleks sealt järsakult alla kukkunud, eks ole? Mis sul arus on, et sa teda igal pool aina jälitad?

      Ja ära üldse ürita ennast süütuks teha! Kõik ju nägid, kuidas te eile läbi küla põrutasite! Jim oli täiesti endast väljas, lubas kaevata sind politseisse, sest ta kardab juba oma elu pärast!

      Mida kuradit sa taotled, Skeet? Tahad tagasi oma kongi? Palun väga, üksainus kaebus ja sa lähedki sinna! Kui sa ei tee seda minu pärast, siis miks ometi? Ja arvesta sellega, et ma isegi ei mõtle su päästmise ja haavade sidumise peale, kui järgmine kord jälle meeste käest kolki saad, sest sa ju teenid selle vägisi välja! Sa lihtsalt ei oska normaalse inimese moodi elada!”

      „Oota nüüd, Melly! ” pidi Skeet daami ladusat sõnade voolu uuesti katkestama. „Mina olin see, kes oleks kalatoiduks läinud, mitte tema. Kurat võtaks, tüdruk! Ma pole süüdi, et su Jim on selline argpüks! Ma tahtsin temaga vaid rääkida, ma poleks teda näpuotsagagi puutunud, sest mul on hirm, et ta läheb sellest kärna! Aga tema kujutab endale igal sammul mõrtsukaid ette! Ma arvan, et tal on elu liiga igav. Sa osta parem talle mõni arvutimäng, ehk saab oma märuli kätte ja rahuneb lõpuks maha. Küsi parem tema enese käest, mis tal viga on? Arvad, et ma meelega oma põlvega tema autot silitasin või?”

      „Kuidas?” Melly tähelepanu koondus üleni Martini viimastele sõnadele. Hetkeks oli ta vaadanud mehe tumedatesse silmadesse, mis nagu ikka sellises olukorras olid siirast, süütut nördimust täis. Melly tundis neid silmi, need ei valetanud kunagi. Skeet lihtsalt polegi kunagi valetada osanud. Vaikida kindlasti ja

Скачать книгу