LITMIR.BIZ

Скачать книгу

puhkes naerma.

      „Ja oleksid ehk uue keretäie saanud. Melly rääkis, et nad plaanisid seda, mölakad!”

      „Ma meelsasti ütleksin nende kohta midagi vängemat,” arvas Skeet mornilt. „Marco kiitis, et lõi sind. Ma jäin teda lolli peaga uskuma, seega pidasin õigeks talle virutada. Muide, kas sa rääkisid ise, et ma su juures käisin?”

      „Mitte päris. Jah, vanemad olid kuulnud, et keegi käis ning arvasid, et see on Marco. Ära saa valesti aru, Skeet, kui nad oleksid teadnud, poleks nad sind reetnud.”

      „Tore, et su peika valetas,” ütles Skeet rahulolevalt ning muigas seejuures õelalt. „Ma lööksin ta maha, kui näeksin sul kasvõi ühtainsatki sinikat.”

      „Aitäh, aga ta pole mind ealeski löönud. Hoia oma rusikad taskus, Martin, nii on kõigile parem.”

      „Ta tahtis mind välja vihastada, saad aru?”

      „Saan küll. Ega sullegi meeldiks, kui keegi su plikat noolimas käiks.”

      „Ega ma seda nii mõelnudki. Lihtsalt ma… olen nii kuratlikult üksi…” pomises Skeet ettevaatlikult ja sonkis saapaninaga sammalt teeraja serval.

      „Mina mõistan sind küll, Skeet, aga mehed sellest aru ei saa. Eriti veel Marco või Jim.”

      Martin naeratas äkki laialt.

      „Mul on täiesti pohui, mida nemad sellest arvavad, ma ei taha olla nii üksi!”

      „Sa riskid oma eluga, noormees!” tähendas Chloe ja viskas uhkelt pea selga. „Nad kõik peavad sind endiselt Dixoni-poisi mõrvariks. Ma ütleksin, et võta jalad selga, müü korter maha ja mine siit kaugele ära. Ma ei tea, miks kõik nii sinu süüs kindlad on, aga nad ei andesta sulle.”

      „Kas sina ka usud, et ma olen mõrvar?” küsis Skeet otsekoheselt, silmitsedes Chloe´t, lootes meeleheitlikult näha tema silmis poolehoidu. Ta ei oodanud, et Chloe otse tema ette astub ning liibub õrnalt tugeva rinna vastu.

      „Isegi kui mitte keegi teine ei usu, siis mina ikkagi usun sind. Ma ei hooli tõest ega valest.Usun vaid seda, mida oma silmaga näen. Ja kui sa tõepoolest tapsidki Marki ära, siis ma tean, et sa ei teinud seda meelega. Sa oled kena poiss, Skeet, sa oled tugev ja vapper ja sul on kõige uhkem masin kogu ümbruskonnas. Ja veel: naisi võlub sinu salapära. Mine siis ja võrguta neid ja kasuta ära nende nõrkusi, nii nagu ainult sina seda oskad. Jäta maha see räpane kolgas!”

      „Ja jätan maha sinu, kes sa näid ainsana minust hoolivat?”

      „Minul on Marco, palun arvesta sellega!”

      „Kuid sa ei armasta teda, sest sa armastad mind.”

      „Käi kuradile! Ära ole endast nii heal arvamusel!” pahvatas Chloe naerma ning andis rusikaga paugu Martinile kõhtu. Skeet võpatas veidi, kuid ei enamat.

      „Sa oled ennast hästi treeninud,” andis Chloe uue ülevaate.

      „Mul polnud trellide taga midagi targemat teha. Valmistusin kõige halvemaks.”

      „Siis ei läinud sul aeg raisku.”

      „Näib nii. Kuulduste järgi on kohalikel mu vastu parajalt suur vimm, et tasuks olla ettevaatlik.”

      „Sülita nende peale!” ütles Chloe ja pöördus vaatama värava poole, kus seisis must-hõbedane „Harley„: „Viid sa mind tsikliga koju? Ma pole terve aasta sellega sõita saanud.”

      „Muidugi!” Skeet lõi õnnest lausa särama. Hoobilt kadus ta olekust usaldamatuse sünge pitser.

      Chloe vaatas tähelepanelikult ringi, enne kui julges teha hullumeelse tembu: tõusis ootamatult kikivarvuile ning suudles kiiruga Martini suunurka. Skeet tardus üllatusest paigale ja kahetses pärast kuhjaga, et käitus nagu süütu koolipoiss. Ei julgenud hingatagi, kui see juhtus.

      Neetud! – mõtles Skket tagasi läbi surnuaia tsikli juurde kõndides. See plika oskab vägisi pea sassi ajad. Keerutab, mis hirmus, aga kätte ei anna. Või on tal mingi plaan, mida ta Casey´ga kokku mängib? Vaevalt… Ta püüdis äratada endas kahtlusi, kui silmitses enda ees kõndiva näitsiku selga, ent see oli raske.

      Ta viis Chloe Riggsi tsikliga koju. Mitte ainult. Tegi enne veel ühe tiiru mere äärde. Näitas talle mootorrattal kihutades mereranda ning tõusis isegi järsakule, mida ise nii väga tegelikult pelgas. Peatus hetkeks ning osutas käega sinisele merele all. Puhuv tuul keerutas Chloe linakarva lühikesi juukseid, kui see õnnelikult naeris.

      Peavalu kasvas nüüd iga hetkega. Mõeldes uuele tabletile, jahutas Skeet mõnuga muhku oma peas. Ei saanud aga muidu, kui pidi korraks meelekohti hõõruma, lootuses, et tüütu valu annab järele. Chloe märkas seda otsekohe.

      „On sul halb?” küsis murelikult, naastes järsaku servalt, kus alles kauguse võlusid nautis. „Lähme ära. Sa ei tohiks üldse sellise põrutusega ringi tormata.”

      „Pole mul häda midagi, lihtsalt pea lõhub, mis hull. Tabletid on kah vist otsas…”

      „Ma kutsun sind endale külla.Tuled sa?”

      „Marcole sülle või?” kõõritas Skeet Chloe poole vaadata.

      „Kuradile see Marco!” pahvatas Chloe ägedalt. „Mina valin endale külalisi, mitte tema! Saad tableti ja tassi kohvi ehk, rohkem ära unista!”

      „Unistan küll!” julges Skeet iitsatada ning sai uue paugu, seekord otse neeru pihta, sest Chloe oli just istumas tema selja taha. Nüüd oli see valus, lõi korraks hinge kinni. Skeet pidas targemaks edaspidi suu kinni hoida ning vajutas selle asemel gaasi. „Harley Davidson” liikus sujuvalt rohekaskollast maastikku mööda künkast alla. Ta oli siin leidnud radu, kust keegi teine sõita ei julgeks, kuid siitkaudu oli mugav mäest üles või alla pääseda. Tõus kruusateed pidi oli järsk ja kulges piki serva, ometi aga tegi liiga suure kaare. Skeet eelistas otseteed, mis oli sootuks ohtlikum, kivine ning kohati päris eluohtlikult järsk. Aga oli uhke tunne näidata Chloe´le end natuke rohkem kangelasena, kui ta tegelikult on.

      Trotsides tüütut peavalu, nautis Skeet Martin siiski seda sõitu täiel rinnal. Tema käes oli juba pool võitu.Tema selja taga istus Chloe Riggs. Samal ajal mõtles ta Marco Casey´le ja tolle enesetundele, kui see tüüp näeb Chloe´t tema tsikliga sõitmas. Kindel on, et ta saab sellest teada varem või hiljem. Hea kaklus kuluks ära – põhiliselt ikka Marcole, ja seekord oleks Skeet selleks aegsasti valmis, et teda rünnatakse ka selja tagant.

      Nad möödusid baarist, mille ees seisid kaks üksildast autot. Läbis veel poole külakeskusest ning võttis hoo maha kollase madala majakese ees. Pööras sissesõiduteele, et seekord avalikult näidata oma poolehoidu Riggside ainukese tütre vastu.

      „Mu vanemad on täna kodus,” ütles Chloe niipea, kui Skeet mootorrattalt maha tuli. Ta oli sellega arvestanud, kuid teade tuli ikkagi ootamatult. Siiski ei näidanud ta kuidagi oma kimbatust välja ning muretses pigem oma peavalu pärast. Haav tuikas ja kiunus sideme all. Ta oleks tahtnud seda juba siinsamas maha kiskuda, et anda veidi õhku ja vabadust, ent ei julgenud. Chloe vaatas teda mõistvalt ja veidi isegi kaastundega ning kutsus tuppa.

      Köök oli hämar, väikeste akendega ruum. Maja ise oli vana, ent alati korras. Laual kena roheline linik kollase vakstu peal. Lillevaas. Must kass pliidi peal põõnamas. Kardinad helebeezhid ja aknalaudadel õitsvad potililled.

      Ema, Ann Riggs, oli heasüdamlik tüse proua pikkade, patsis juustega ning kandis alati prille. Ruuduline põll ees, askeldas parasjagu, pühkides tuba.

      „Tere päevast, Skeet!” naeratas naine lahkelt ja Martinile näis, et sellest puudus igasugune teesklus. „Kena on sind pika aja tagant näha! Kuidas sa küll meile ometi eksisid?”

      „Samad sõnad: tere ja kõik muu!” Skeet oli tõsiselt meelitatud, et vähemalt ühes majas terve Valgeküla peale on olemas rahvas, kes temale viha ei pea.

      „Tule ja istu! Sa näed nii kahvatu välja. Raske on üksi hakkama saada, eks ole?”

      „Pole viga.

Скачать книгу