LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja ka võtab.

      Vanaperenaine tundis end süüdlasena. Tundis hingepiinu, et oli ühele pojapojale rohkem tähelepanu pühendanud kui teisele. Ja hakkas sagedamalt kirikut külastama.

      Alati rõõmsa Jaagupi muutis mure hulga tõsisemaks. Ta hoolitses veelgi rohkem oma naise eest, kellele oli küll lohutuseks uus laps, keda ta viimaseid kuid oma südame all kandis.

      Ka külarahva suhtumine muutus üksjagu. Kadeduski oli taandunud. Elu ju näitas, et ega rikastegi päevad ühesugused vennad ei ole. Nii mõnigi ema oleks nüüd Maydayle hea sõna tahtnud öelda, kuid pelgas sisse astuda, kuna polnud seni nende majja asja olnud.

      Siis sai Jaagupi naine tütrega maha, kes oli niivõrd kadunud vennakese nägu, et valus vaadata.

      Jaagup astus üle hulga aja kõrtsi sisse ja kiitis, et sai tütre sama ilusa kui emagi. Tütre nimeks pandigi ema järgi Mayday.

      Ehk küll ka siinkandis olid mitmed oma poegadele ja tütardele vanemate nimed pannud, arvati nüüd ikkagi, et see võib halb enne olla. Seda räägiti muidugi selja taga, Jaagupile ei tahtnud seda keegi ette heita.

      Nüüd paistis, et Rammude peres läks elu taas oma tavalist rada. Mayday hoolitses kahe lapse eest, hullas taas nendega ja mängis neile ka klaverit ette.

      Vanaperenaine, kes väikest tüdrukut tema võõramaise välimuse pärast samuti võõrastas, püüdis teda ikkagi armastada ja kippus isegi hoidma, tahtis sedaviisi vist oma eelmist süükoormat kergendada.

      Kui väike Mayday oli pooleaastane, võttis Jaagup taas ühe mereretke ette. „Ehk hakkas rahakukkur tühjenema,” arvas keegi. Teine aga vaidles kohe vastu: „Pole ju kuulda olnud, et nad oleksid enam linnas priiskamas käinud.”

      Jaagup oli vaid paar päeva ära olnud, kui algasid sügistormid.

      Mayday muretses, et ta mees peab selliste koledate ilmadega merel olema.

      „Ega igal pool siis tormi ole,” trööstis vanaperenaine, „seal, kus tema praegu purjetab, võib meri olla vagane kui lambuke.”

      Siinkandis küll kogusid tuul ja torm iga päevaga väge juurde. Tuul ulgus kui näljane hunt nii päeval kui ööl. Lained tulid randa kõrgete ja vihastena, pritsides vahtu rannakividele ja uputades lautri vee alla. Ehkki see kõik oli rannarahvale tuntud ja läbi elatud, sügis ju, kumas selles tuuleulus mingi kaudne ähvardus. Ja vanad kalurid rääkisid omavahel olles, et nii suuri lained pole siinmail veel enne oma silmaga nähtud ja ega see head küll ei tähenda.

      Torm oli peksnud mere kallastelt välja ja juhtus sedagi, et tohutud lained plaksusid juba vastu Rammu maja akent. See oli võimas vaatepilt.

      Maiday seisis akna juures, üks laps süles, teine kõrval ja kõik kolm kilkasid kui ühest suust, kui uus lainehiid vastu akent peksis. Hetkeks ei näinud enam väljagi, kõik oli üks suur vahuväli. Siis voolas vesi aknaklaasilt tasapisi jälle alla ja vabastas vaatevälja.

      Siis aga juhtus midagi enneolematut ja koledat. Siinkandis küll. See katastroof toimus nii ootamatult ja äkki, et kui sealolijad seda hiljem kirjeldasid, mäletas igaüks seda omamoodi.

      Äkitselt hakkas maja vankuma, siis kostusid hirmsad ja valjud raksatused, otsekui oleks mitu tugevat meest hakanud maja lammutama. Ja seda need hiigellained, mis tugevaist meestest kaugelt kangemad, ju tegidki. Merepoolne sein vajus veesurve all eest ära kui plank ja vesi uhas juba tuppa.

      Teenijad jooksid karjudes välja. Vanaperenaine hüüdis noorperenaisele midagi, mis vetemühasse ära kadus. Kuid Mayday teadis juba isegi, mida teha, ta haaras poisil käest kinni ja jooksis, tüdruk kätel, välja. Vanaperenaine tema järel. Teenijad olid juba kõrgema künka äärele jõudnud ja vehkisid kätega kui tuuliku tiibadega, et tulge ometi rutem, uued lained ju tulemas.

      „Hobused! Hobused ei saa tallist välja!” hüüdis Mayday ja ulatas tütre vanaemale. Tahtis algul koos poisiga talli juurde joosta, siis aga mõtles ümber, lasi poisi käest lahti ja andis temagi vanaemale üle, käskides: „Jookske ruttu teiste juurde!” Ja tormas ise talli poole. Teel möödus ta koerakuudist, jooksis tagasi ja vabastas koera, kes kiunudes minema lidus.

      Mayday jõudis talli ukseni ja küllap jõudis ukse krambist lahtigi teha, seda nähti künka pealt.

      Samal silmapilgul juhtus katastroof, mida ei enne ega pärast seda pole neil randadel nähtud. Hiigellaine, nii suur kui jääliustikust lahti kistud jääkamakas, tormas randa kui vihane härg ja mattis enda alla nii maja, talli kui keldrigi.

      Inimesed künka otsas vaatasid seda pealt ning ei osanud ega saanudki midagi ette võtta. Nad olid kui vettekukkunud kassid üdini märjad, kuid ei tundnud külma ega sedagi, et kõle tuul nende juukseid üles tõstis… nad lihtsalt vaatasid, silmad täis õudu… vaatasid sõnatult pealt oma kodu hukku.

      Kui laine taas tagasi tõmbus, nägid nad oma silmaga, milline tohutu loodusjõud oli see olnud – ei majast ega tallist polnud enam midagi püsti jäänud. Mõned plangud ja puupraht vaid õõtsusid lainete vallas.

      Siis aga kerkisid vahusest veest nähtavale kaks tumedat kogu, need olid kaks hobust, kes viimast jõudu kokku võttes end maismaa poole võitlesid.

      Tähendab, hobused ikkagi suutsid tallist väljuda. Perenaine jõudis sinna viimasel minutil, oli lohutav teada.

      Kuhu jäi aga perenaise enda valge hobune? Ja kus oli perenaine ise?

      Ükskõik kui palju ka silmi ei pingutatud, ei tabanud silm enam muud, kui ikka veel mässavaid laineid.

      Mayday ja ta hobune jäidki kadunuks. Neid ei leitud ka pärast tormi vaibumist. Meri ei andnudki oma ohvreid välja. Või oli ta oma lemmikhobusel kaugusesse kapanud? Ehk oli ta näkiks muutunud?

      Majajäänuseid ja mööblitükke viskas meri rannale küll. Pildus seda välja samamoodi, kui kalur võrku sattunud prahikala, ainult et üks pildus neid merre tagasi, teine aga randa.

      Rammu vanaperenaise ja ema kaotanud lapsed võttis oma majja kauge sugulane, kelle maja asus rannast pool versta eemal.

      Keegi ei rääkinud enam hukkunust halvasti. Kõik tundsid perele kaasa. Mida nad aga mõtlesid, seda teab vaid Jumal taevas.

      Üksainuke kord tähendas üks liialt õlut pruukinud mees küll: „Sellist koledat tormi pole keegi veel näinud. Mis see muud oli, kui vana šamaani needus!” Millele ei vaevutud isegi vastama, kuid hukkamõistva pilgu osaliseks sai too ütleja küll igalt poolt.

      Kui Jaagup Pärnus laevaga randus, kuulis ta kohe ka õnnetusest, mis ka seal igal meremehel suus oli.

      Ta leidis oma lapsed ja ema sugulaste juurest, kes neile ulualust olid pakkunud.

      Jaagupi nägu oli siitpeale kui kivistunud. Ja mitte keegi ei näinud teda enam naermas, ta põselohud olid kui minema pühitud. Kas ta ka lastega tegeledes ei naeratanud? Vist mitte, ja lapsed harjusid sellega, et isa ongi sellise tõsise moega. Jaagup oli justkui ümbervahetatud inimene. Vähem kui viis aastat sai ta armastatud naisega koos elada, kuni meri ta otsekui kiivusest – oli meri ju ta esimene armastus olnud – röövis.

      Kuigi Jaagup oli oma rõõmsa meele jäädavalt kaotanud, oli temast töömeest ikkagi.

      Ta hakkas varsti uut maja ehitama, rannast nii kaugele, et merd sai vaadata vaid pikksilmaga. Kuigi ta oli peaaegu laostunud mees, sai ta uue alustamisega ikkagi hakkama. Ja seda tänu rannarahvale, kes ei jäta hädas ligimest kunagi üksinda.

      Polnud vist peret, keda Jaagup poleks kunagi aidanud. Nüüd tuli tasumise tund. Ja paljud, kes talle võlgu olid, ning oleks ehk võla korstnasse kirjutanud, pakkusid nüüd oma võlga tagasi. Kõige suurem võlglane oli kõrtsmik, kes siiani kogu aeg oli võla tasumist edasi lükanud, kuni selle üldse unustas. Nüüd aga tõi ta Jaagupile kogu võlasumma tagasi, pakkudes koguni intressi.

      Nii ei jäänud Jaagup oma õnnetuses üksinda. Rannamehed, kellest enamuses kalurid, pakkusid oma abikäsi ka maja ehituse juures, talvel istusid nad ju enamasti jõude kodus.

      Meri jäi oma uutesse piiridesse, mis ta tormipäevadel vallutanud oli. Võttis seda enesestmõistetavalt, nagu tugevamad anastajad ikka juba aegade algusest peale

Скачать книгу