LITMIR.BIZ

Скачать книгу

maja ukseläve astunud ja kui ta nüüd seda tegi, oli pererahvas nii üllatunud kui ka kohkunud. Ja nii Jaagup kui ka ta ema jäid küsivalt ootele, et mis siis härral ka asja oli?

      Härra Stefani silmad olid aga kohe Maydayle puhkama jäänud ning ta ei saanud tükk aega sõnagi suust.

      Ei võtnud perenaise pakutud istetki vastu. Lõpuks siiski ütles ta perenaisele, et mingu teise tuppa, neil siin meestevaheline jutt. Mida Rammu ema ka otsemaid tegi, eks ikka vanast ajast oli mõisakuulekus verre jäänud.

      Mayday aga jäi uudistades võõrast vaatama. Tema kohta see käsk ei käinud, ja kui käiski, poleks ta sellest aru saanud.

      Ja siis hakkas Stefan rääkima, kuid sootuks midagi muud, kui oli esialgu kavatsenud. Tüdruku ebamäärane ilu oli jutule hoopis teise suuna andnud.

      „Ma ei imesta, et sa Aurelie asemel selle tüdruku valisid!” ütles ta, silmad sealjuures tüdrukut pealaest jalatallani mõõtmas, „sellisest kaunitarist ei ütleks isegi Vene tsaar ära!”

      Jaagup oleks kui kõrvust tõstetud ega osanud muhelust varjata. Ja kes ei oleks siis meelitatud, kui ta väljavalitu kohta nii kiitvaid sõnu öeldakse.

      „Ainult, üks asi vaja meil meeste vahel ikka ära klaarida,” jätkas Stefan.

      „Mida?”

      „Sina, mees, oled nüüd küll meie suguvõsa võlglane, tead sa ise ka seda?” jätkas Stefan kuraasikalt.

      Jaagup raputas pead. Ei teadnud, oma meelest polnud ta mitte kellelegi võlgu. Tal polnud vajagi võlgu teha, tal olid endal jalad tugevalt maas.

      „Räägime siis asjad selgeks nagu mees mehega ja katsume süüd heastada!” oli noor mõisnik armuline.

      „Räägime,” oli Jaagup nõus, temagi tahtis teada, milles teda süüdlaseks peetakse.

      „Sina said hakkama väärteoga, mida üks õige mees kunagi teha ei tohiks!”

      „Tohoh! Millega siis?” oli Jaagup teise muutunud toonist üllatunud.

      „Sina murdsid mu õele antud lubadust ja mina kui Aurelie vend nõuan selle eest hüvitust ehk kahjutasu. Oota, oota…” ei lasknud ta Jaagupil vahele segada, „lase härral ikka lõpuni rääkida!”

      Jaagup vakataski käsu peale ja jäi äraootavasse poosi.

      „Kui sa oleksid aadlik, siis kutsuksin ma su duellile, kuid sa oled mats ja sinuga tuleb teine lahendus leida. Ja ma mõtlesin seda asja nii, et võime loo ilma suurema pahanduseta maha matta ehk ära unustada, kui sa, nagu juba vanast ajast kombeks, oma nooriku üheks ööks minu voodisse annad ja…”

      Nüüd läks Jaagupi hari kalkuni moodi punaseks ja ta röögatas: „Käi oma jutuga otse Kuu peale! Või tema tahab minu pruuti! Ära unusta, et niisugused ajad on koos teoorjusega ammu möödas! Mul on praegu isu sind koos aknaraamidega aknast välja visata!” Ta tegi mõned sammud noore paruni poole, kes aga otsekohe taganes. Ja pole ka ime, sest kiitsakat aadlimeest oleks tugeval Jaagupil lihtne läbi tuuseldada.

      „Mis sa nüüd pahandad, ma mõtlesin, et siis oleks asi lahendatud, sa murdsid oma lubadust ja mees peab ikka oma tegude eest vastust andma ja sedasi…”

      „Mina pole su õele tuhkagi lubanud! See võis ainult tema enda väljamõeldis olla! Nüüd kao siit, enne kui ma oma tõelise lubaduse täidan ja sa läbi akna välja lendad ja end siis külateed sonkimas leiad!” ei kartnud Jaagup aadliverega kutsumata külalist küünevõrragi.

      Kutsumatu külalisega oli vastupidi, tema kartis seda vägilast nüüd küll, jalg kippus vägisi värisema. Tal oli isegi mitu kartust. Kartis, et teine märkab ta jala värinat, mis härrasmehe olekuga kokku ei sobi. Veelgi enam kartis ta Jaagupi laiu õlgu ja suuri rusikaid ja eelkõige ta viha, sest mine tea, mida ta teeb, kui vihasena metsavahel vastu tuleb. Ja kartis ka, et tulevikus ei julge temalt enam rahagi laenata.

      „Jäta, mees, kas sa siis aru ei saa, et see oli lihtsalt väike ja pikantne nali, nagu meil buršide vahel käib… kust sina neid teada võid… ega ma seda tõsiselt mõtelnud,” keeras ta nüüd kogu loo naljaks, ja et asi tõepoolest naljakas paistaks, hakkas ise nagu hobune hirnuma.

      Ka Mayday, kes oli meeste sõnelust kui võõrkeelset näitemängu hoolega jälginud ja seda isegi nautinud, puhkes nüüd naerma.

      Ja kui juba Mayday naeris, ei saanud keegi tõsiseks jääda. Nii hakkas Jaagupki muhelema. Kui nali, siis olgu, nalja võib ju ikka teha. Ta armastas isegi meeste keskel villast visata. Kuigi, kui asjale järele mõelda, siis tema tüdruku kulul ei passiks ikkagi nalja teha. Seda viimast ütles ta ka Stefanile.

      Kes seepeale kinnitas, et ehk oligi see tema poolt kohatu ja kui nii, siis ta ka vabandab.

      Seda juhtus rannakülas jälle esimest korda, et üks aadlimees, ehkki vaesestunud aadlimees, vabandas lihtsa talumatsi – olgu see kas või meremees –, ees.

      Nii ei lahkunud härra Stefan sealt vaenlasena, hoopis võlgnikuna, sest tagatipuks söandas ta ikkagi Jaagupilt veidi rahalist laenu paluda – mitte õe pärast, ärgu seda mitte mõelgugi, see asi oli unustatud –, vaid iseenda õpingute kuludeks. Jaagup oli lahke mees, kui paluti ja tal oli, siis ta ka andis. Kuigi mõnikord jäi mõni võlg ka tagastamata. Kuid eks elu lõpul tehakse taevas niikuinii tasaarvestuse rehkendust.

      Kuid mingi okas jäi sellest külastusest ikkagi Jaagupi hinge.

      Preili Aureliega kohtus Jaagup nüüd küll ainult juhuslikult ja preili vastas ta tervitusele vaid kõrgi peanoogutusega.

      Esimesed päevad ja nädalad olid Maydayl võõral maal, mis nüüdseks ta koduks saanud, põnevad, ta tahtis kõiki näha ja kõigiga tutvuda ja rõõmustas iga uue avastuse üle.

      Vestelda sai ta küll vaid Jaagupiga, sest teised ei osanud hispaania keelt. Palju Jaagupki seda valdas, kuid aru nad teineteisest said ja Jaagup aitas tüdruku sõnu ka teistele tõlkida.

      Mayday sai ruttu mõned eestikeelsed sõnad suhu ja hakkas varsti ka aru saama, kui teda kõnetati.

      Jaagup nimetas oma pruuti Maikeseks ja teised lihtsalt Maiks. Tagaselja hüüdsid kadedad tüdrukud teda Mai-täi. Jaagupi kõrvu see õnneks ei ulatunud, muidu oleks temaga pahandus tulnud. Ta hoidis ja kaitses seda tütarlast kui kanaema.

      Kui kõik oli üle uudistatud ja esmane põnevus vaibunud, hakkas Mayday igavust tundma.

      Seda oli kõigil võõrastav vaadata, et talus, kus kõigil käedjalad alati tööd täis, üks inimlaps korraga igavust tunneb.

      Kui tüdruk läks lauta Rammu ema talitamist uudistama, siis näitas vanem naine talle, kuis üht või teist talitust sooritada. Rääkis eesti keeles ja näitas kätega ette nagu tummale. Kuid Mayday ei haaranud ühestki tööst kinni, vaatas veidi teiste tegevust, naeratas ja kõndis hõljudes minema.

      Tüdrukule meeldis eriti vaadata, kuis perenaine piimapanged kaevu laskis, et piim külmas vees jahtuda saaks. Kiikas siis nagu laps sügavat veesilma, kust ta oma silmnägu vastu peegeldus. Ja kui keegi kaevust vett hakkas vinnama, jooksis ta otsekohe vinna hääle peale kohale.

      Ema kurtis pojale, et uus majuline – teisiti ei osanud teda nimetadagi – ei pane ühelegi tööle käsi külge, et võtku poeg ometi selles asjas midagi ette. Ja poeg vastas, et Maikene pole tööga harjunud ja tal pole seda vajagi, las töö jääb tööliste teha.

      „Teeks ta siis käsitöödki, nagu peenemad inimesed, ega needki päev läbi tööta igavle.”

      „Las ta teeb seda, mida ise tahab,” jäi poeg kindlaks ja viis tüdruku väljale ratsutama.

      Ema pigistas suu veelgi kriipsumaks, aga poeg oli peremees ja eks ole siis tema enda asi, kui tahab muiduleivasööjat talus pidada.

      Peaasi, et Mayday end hästi tunneks, soovis Jaagup ja püüdis igati tema meelt lahutada.

      Ilusa ilmaga armastas Mayday mererannas lonkida ja kivilt kivile hüpata. Tihti kõndisid ta sabas ka mõned uudishimulikud külajõnglased, kes aga silmapilk jooksu pistsid, kui Mayday neid kõnetada püüdis. Kodudes aga rääkisid lapsed

Скачать книгу