LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pähe õppima – ja ta ei palunud, vaid käskis seda teha – põhilised itaaliakeelsed numbrid. Diecimila lire, centomila lire.3 Iga kord, kui kellelegi tundus, et tal läheb täikal kaubaks ning mõni itaalia ohver on valmis nokkmütsi või lööktrelli endale haarama, pidi üks või kaks meest ligi astuma ja oma äsjaõpitud itaalia keelt kasutama, nagu nad oleksid ka kliendid. Nad pidid püüdma itaalia ohvriga võistelda. Et hinda kergitada. Capisce4?

      Nad seisid ringis, kümme kuuekümneaastast meest, põristasid R-tähte ja ajasid huuli prunti nagu itaallased. Diecimila lire, centomila lire. Va fangul5. Mida kurat neil elus muud ikka teha oli?

      Aga nad said hakkama. Alguses juhtus paar apsakat, näiteks Sjoma Granovski jäi salli eest korralikust rahast ilma, sest Miša Šnejerson oli nii leili läinud, et pakkus kõigist itaallastest üle. Aga siis said nad asjale pihta ja kõik hakkasid rohkem teenima.

      Nüüd oli Lazarus täiesti kühmus. Slaval polnud vaja tema naise kohta küsida. Brooklyni sovettide kodud olid täis mehi, kelle olid üksi jätnud viimased inimesed, kes teadsid, kui palju hoolitsust nad vajasid. Mehed kaitsesid oma perekonda paikades, kus võidi ette hoiatamata juutide peale raevu sattuda, ja naised kaitsesid mehi. Nad surid esimesena, jättes meestele kõige hirmuäratavama – elu üksinda. Mehed tundsid üksinda olemise ees kabuhirmu. Suuremat, kui nad olid tundnud Ameerika, Nõukogude Liidu ja võib-olla isegi sakslaste ees.

      Vanaisa kõrval, laua teises nurgas, piisavalt kaugel, et tema sõnad kaotsi läheks, kuigi ripsmetušši, millega ta oli oma ripsmeid koormanud, oleks ka teiselt poolt hoovi näha olnud, istus Vera Rudinski. Vera. Vene keeles tähendas see usku. See oli täiskasvanud inimese nimi, mis selgitas, miks Verat oli niivõrd ärritanud Slava lapselik kiirus, kui ta nende toidupoe jaoks paberist baklažaani välja lõikas. (Lõpuks pani tüdruk Slava hinnasilte tegema ja võttis lõikamise enda peale.) Vera oli täiskasvanu lapse kehas – ta oli olnud peenike nagu piitsavars, nägu sinkjaskahvatu, nagu oleks temasse vaid kübeke elu puhutud, ja tõsine nagu Slava vanaema. Verotška, Veruša – kõik kutsusid teda hellitusnimedega, püüdes nii otsekui vanust tema nimest välja nühkida. Ve-ra – häbelikult, seejärel imestunult ahhetades. Vera – see oli sobiv nimi abikaasale.

      Aga Slava ei leidnud seda tüdrukut inimeses, kes tema vastas istus ja keda ta polnud kümme aastat näinud. Väikese Vera Rudinski, usina värvukese kohale oli asunud metsik sälg, kelle pilk kõneles mehe jahtimisest vene ajalehekuulutustest (ema samal ajal üle õla piilumas), kuigi paksu ruužikorra all nägi Slava siiski veerandsada aastat tagasi kusagil Krimmi rannas geene kokku seganud Gariku ja Ljuba Rudinski, kahe paraja pingviini ootamatult õnnestunud tulemust.

      Slava pani silmad kinni. Tema rinnas sumises kõik nagu mesitarus. Ta tahtis koju minna. Ta tõmbaks end teki sees kerra ja see kohutav päev lõpeks. Ja homme, kui tema lugu linnaronijast hindamisele läheb, kuuleb ta ehk häid uudiseid. Ta tegi silmad lahti ja nägi uuesti Verat. Naine oli muutununa niivõrd jube, et ta ei suutnud temalt pilku pöörata.

      Vanaisa tõusis püsti, väike klaas käes. Möödus hetk, enne kui keegi seda tähele pani. Berta tahtis kolme slaavlasest naabrit oma pilguga ära tappa. Juutidel on matused ja teie idioodid lõugate siin nagu poolearulised. Vanaisa oli ilmselt arvanud, et ebaviisakas oleks neid kutsumata jätta.

      Lõpuks jäid kõik lauas vait. Naaberkorterite televiisori hääl kostis läbi pappseinte: seebika halava kangelanna hääl segunes mingisuguse Vene kodusõjast rääkiva saatega. „Revolutsiooni nimel,“ sõnas karge hääl, „võtan selle rongi enda valdusesse.“

      „Mõned teist ehk teavad,“ lausus vanaisa, „et me sattusime kakskümmend viis aastat tagasi autoavariisse. See oli sinine päev, niisama sinine nagu… Ma ei tea.“ Ta osutas jõuetult onu Paša tumesinisele valgete triipudega pintsakule. Vanaisa silitas vaba käega laudlina, otsides sealt nähtamatut toidupuru. „See juhtus Krimmis. Ta kaotas palju verd, nii et talle tehti vereülekanne. Veri oli halb, nagu välja tuli. Kõik asjad olid seal halvad. See oli nagu tiksuv pomm sisemuses, mille olemasolust sa midagi ei tea. Tsirroos. No vähemalt jõudis ta sealt ära minna. Aga kas on siis parem, et tema hauakivi on keeles, mida ta ei osanud?“

      Berta asetas pontsaka käe vanaisa randmele. „Ma tean,“ ütles mees. „Ma tean. Ja vaadake – ta oskas inglise keelt. Oskas küll. Kui me pidime kodakondsuse saamiseks seda õppima, siis…“ Ta pöördus Slava poole. „Slavtšik, räägi sina.“

      Terve lauatäis silmi ja poolest kerest pöördunud keresid vaatas Slavale viisaka lõbususega vastu. Ta oli seda lugu ka varem rääkinud. Slava noogutas. „Selleks et kodanikuks saada…“ lausus mees. Ta köhatas ja ajas end rohkem sirgu. Ta vähemalt püüdis. „… selleks peab andma nõusoleku riiki kaitsta. Vanusest hoolimata. Seda nimetatakse „relvade haaramiseks“.“

      Inimesed noogutasid ja naeratasid vargsi.

      „Ma olin kolmteist või neliteist,“ jätkas Slava. Ta piilus hetkeks Vera poole. Naine jälgis teda kohusetundlikult, kuid ei näidanud kuidagi välja, et näeb toas midagi muud peale järjekordse suitsulõhe, praekartulite ja värviliste pudelite all ägava laua, järgmise mõttetu söömaaja, kuigi ta kavatses neist oma elupäevade lõpuni kohusetundlikult osa võtta. Slava kirus end. Kas ta arvas siis, et Vera jääb selliseks nagu siis, kui ta tüdrukut viimati nägi? Ta naeris oma naiivsuse üle. Seejärel uuris ta veel kord õudset teost teisel pool lauda ja sidus väikese naerupurske loo lõpus mõttes Veraga. „Aga mina oskasin inglise keelt kõige paremini, nii et ma harjutasin temaga intervjuud. „Vanaema, kas sa oled nõus Ameerika Ühendriikide nimel relva haarama?“ Tema surus käe rusikasse, lõi sellega õhku nagu Lenin ja hüüdis: „Jah!“

      Inimesed hakkasid laua ümber hoolega naerma. Vanaisa noogutas, kiites lõbususe heaks, ja mõned inimesed lausa lõkerdasid. Neid lugusid pidi Slava surmani rääkima: „relvade haaramise“ lugu, juttu Lõbusast Lenast ja mooruspuust. See võttis vanaema olemuse täielikult kokku, nii hästi kui tema järeltulija teadis.

      „Ta oli meist kõigist parem,“ sõnas vanaisa, katkestades lärmi.

      „Just nii.“

      „Uus põlvkond jätkab meie tööd,“ lausus Benja Zeltzer, korrates vana sovetiaegset loosungit. Pilgud pöördusid Slava ja Benja lapselapse poole, kellele oli lootusrikkalt Jack nimeks pandud.

      „Et nad ei peaks kunagi läbi elama seda, mida meie oleme läbi elanud,“ ütles Benja abikaasa. Käed sirutati konjakiklaasiga välja, kuid keegi ei löönud neid kokku. Kõlistamine oli mõeldud tähistamiste jaoks.

      „Aga et nad mäletaksid.“

      „Jah, mäletaksid.“

      „Tead ju küll, mida öeldakse,“ sõnas onu Paša Slavale silma pilgutades. „Kõige parem on minevikku mäletada, tehes algust uue põlvkonnaga.“

      Keegi vilistas. Pilgud pöördusid noorte poole, kes torkasid kohe silma. Kui vana Jack Zeltzer oli – seitseteist? Tema ülahuule kohal oli piimaude.

      Õnneks tekkis laua ümber vestlus. Onu Paša vantsis oma kohalt ära ja surus kämblad Slava õlgadele. Slava tundis tema hiigelsuurt ümmargust kõhtu oma selja vastas. Pašal oli kummuti ümbermõõt, aga tal oli kena Itaalia pintsaku all siidisärk.

      „Slavtšik!“ Ta kortsutas Slava pintsakut nagu üksikut paberilehte. Slavat ümbritses taas konjakilõhn. Paša juhtis Nõmeda Jossifi limusiine ning rüüpas päev otsa varjatud plaskust Metaxat.

      „Vaata end, Slavtšik,“ sosistas Paša Slavale kõrva, nii et ülahuule kohal olev higi tema kõrva puudutas. „Õlad nagu härjal. Kas tüdrukud ajavad sind taga? Vean kihla, et ajavad. Me ei pea ju prezervativ’i juttu rääkima, ega ju? Mees või mitte, aga isaks olemiseks liiga noor.“

      Slava pööritas silmi. „Kõik on kontrolli all, onu Paša.“

      Onu Paša oli Slava ema sugulane. Paša sõitis suure autoga, jagas heldelt jootraha ja ei jätnud enne jonni, kui oli tantsupõrandal igale paariliseta naisele tähelepanu pööranud.

Скачать книгу